laupäev, 24. veebruar 2018

VIHMATÜDRUK 6. peatükk



  1. peatükk

Tere, kallis!

Ootan sinult kirja aga see ei tule ega tule. Kuidagi kurvaks teeb. Kas ma pahandasin sind eelmises kirjas millegagi?
Ainult sinu kiri muudab mu päevad päikeseliseks, mis iga päevaga jäävad üha lühemaks. Tervis on mul korras ja elurütm on tagasi sisse tulnud. Kas sa tüdruk kujutad ette ka kuidas ma sinult kirja ootan? Sinu kiri on mulle tähtsam kui mu oma elu! Päriselt!
Oleme nüüd kümnekesi toas, vahepeal on toimunud igasugused muutused. Saime siin poistega juba sõpradeks kuid siis löödi meid lahku. Jälle nagu uus perekond.
Eile olime terve päeva metsas õppustel. Ma isegi ei tea mitu kilomeetrit me maha käisime ja jooksime, aga jalalihased on väga kanged ja kisuvad kohati krampi. Muidu on enesetunne juba parem, aga köhahood ei taha vaibuda.
Lähiajal ehk saan teada millal võib siin külalisi vastu võtta ja kui kõik läheb hästi siis ehk juba järgmisel kuul saan koju käima, vast korra kuus ikka lubatakse meid nädalavahetuseks koju, kui mingeid jamasid ja võlgnevusi ei ole.
Kuidas teil seal läheb? Emal? Ja väiksel õel? Tervita neid minu poolt.
Hakkan nüüd lõpetama ja jään sinult kirja ootama.

Igatsen!
Sinu Janar

„Issand, ma olen ikka nii rumal...idioot lausa!“ puhkes Raine nutma, et ta oli oma kallimale vaikimisega haiget teinud. Temal ju oli aega käes, aga muudkui lükkas kirja kirjutamist edasi. Olgugi, et Raine oli võtnud ema nõuandeid kuulda ja tundis, et vajab aega, kuna ei julge oma tunneteśt otse rääkida, oleks võinud vähemalt midagigi kirjutada ja tunnnetest vaikida. Küllap oli ka Janar eelmist kirja kirjutades segaduses, aga vastas. Vastas nii nagu suutis.
Raine otsustas, et ta peab tööle minema, olgu töökohaks või ema salong, aga kodus istumine ja mõtetes sorkimine ei teinud talle head. Raine oli masenduse äärele langenud, sammu kaugusel üliraskest haigusest- depressioonist. Ta luges veel korra kirja läbi ja hakkas südant puistama.

Tere, kallis Janar!

Anna mulle andeks! Anna mulle palun andeks, et ma nii loll olen! Kas annad?
Ilmselt on viga minus, et lugesin sinu kirja valesti, ei lugenud sealt välja igatsust ja armastust, arvasin, et ei tunne ehk ise ka neid tundeid enam sinu vastu, et ehk oleme lahku kasvanud. Anna mulle andeks, et ma vaikisin. Tegin seda tahtlikult, sest olin suures segaduses. Olen tegelikult siiani. Aga arvan, et suur igastsus sinu järele ning kodus konutamine penevad mind ülemõtlema. Olen kuidagi väga haavatav viimasel ajal. Anna mulle andeks!
Mõnikord ma leian ennast mõtteilt, et kas ma üldse teangi mis see armastus on. Kas sina tead? Valgusta siis mind ka, kui sa tead. Mina vist ei tea. Jah, ma tunnen sinu vastu suurt igatsust, vahel tunnen, et ilma sinu läheduseta on õhk nii paks, et ma ei jaksa isegi hingata, aga kas see on armastus?
Usu, ma tahan sind armastada, tahan armastada kogu hingest, tahan olla üleni sinu oma, aga anna mulle aega.
Olen endiselt mures su tervise pärast, sest see ei ole normaalne, et sa köhid siiani. Ausalt! Ma lasen isal sulle köharohud välja kirjutada, aga sa pead laskma oma kopse kuulata, sest see veel puuduks, et põed püstijalu kopsupõletikku ning ei saa õiget ravi. Sellel võivad olla väga karmid tagajärjed!
Käin ikka meie radu ja unistan sinust. Sa ei pea pabistama, ma olen tagasihoidlik, ei juhtu minuga seal raudteel midagi.
Oi, kuidas tahaks helistada ja su häält kuulda, aga olen kannatlik, vähemalt üritan olla.
Kirjuta siis ruttu ja järgmisest kirjast tahan lugeda millal sind külastada võib, millal koju saad ja tervis, see on kõige tähtsam.

Igatsen ja suudlen!
Sinu Vihmatüdruk

„Kes tuli? Reine, sina või? Uuu!“ kuulis Reine kedagi sisenemas.
„Jaa, õde, mina tulin. Mis siis?“ pakkus õele huvi miks Raine nii kannatamatult vastust ootab, nagu oleks millegagi tuli takus.
„Ei midagi. Arvasin, et ema tuli juba koju. Oot, kuidas sa nii ruttu koolist koju said, õeke?“ vaatas Raine kella ja see näitas südapäeva. Nii varakult õe koolipäev ju ometi ei lõppe.
„Ah, tead, mõtlesin, et miks mina pean koolis käima, kui mu vanem õde on päevast päeva kodus, saab magada lõunani ja ei pea midagi tegema. Ei saa ema käest ka sellepärast tõrelda. Sul on ikka väga mõnus elu!“ kadestas küll noorem õde vanemat, ehkki hetkel tegi ta omast arust nalja. Reinel hakkas koolis halb ja medõde tuvastas tal palaviku ning saatis koju.
„Reine, ei ole nii! Või tegelikult on, aga ma lähen veel õppima, lähen ülikooli ja minul on ju gümnaasium edukalt lõpetatud. Kui sa kunagi sama teekonna läbi käinud oled, mõistad ehk mind paremini. Ja pealegi teen ma ettevalmistusi ülikooli astumiseks pidevalt, vaid üks aasta jäi vahele suure konkursi tõttu ja ma tahan just seda eriala õppima minna ja just Tartu Ülikooli, sestap ma mujale ei pürginudki. Ma tahan enne teenida, oma raha teenida, mitte vanemate kulul elada, aga vahel elu loobib kaikaid kodaraisse ja ma ei jõudnud ühele töövestlusele, kuid varsti lähen ma tööle ja siis saad minu käest ka, vajadusel, taskuraha. Ega sa ära ju ei ütleks, kallike?“ selgitas Raine, tegi Reinele silma ja kallistas teda.
„Oihh, sul on ju otsmik täiesti tuline! Ja silmad, need on sul haige inimese omad! Õeke, sa oled haige!“ avastas Raine.
„Jah, ma tegin ennist omast arust nalja, tegelt olengi haige ja see on ka põhjuseks miks ma koju tulin. Palun vabandust, kui mu nöökimine rumalana tundus!“ vabandas Reine.
„Ole nüüd, sa pole ometi rumal, sa oled mulle väga kallis, maailma kallim õde!“ tõttas Raine kraadiklaasi järgi ja see näitaski kõrget palavikku, lausa 39,3 kraadi.
„Oi,oi, kallis, viska minu voodisse pikali, viska, viska, ei mina karda mingeid baktereid! Minu õde peab nüüd ja kohe abi saama!“ oli Raine väga hooliv. Ta tiris õel sokid jalast, niisutas need viinaga, pani uuesti jalga ning lisas nendele veel villased sokid otsa, palavik tuli ju ometi alla saada. Lisaks määris Raine Reine rindkere hanerasvaga, istus voodi kõrvale ja paitas õde nii kaua kui viimane magama jäi. Õed armastasid teineteist väga.
„Issand kui armas õde mul on! Tõeline kaunitar! Isegi nüüd, haigena...Ma loodan südamest, et temal läheks elu kõik kenasti, et ta leiaks oma õnne ja armastuse, saaks hea hariduse ja õnneliku pere. Ta on mu kullatükk.“ vaatas Raine magavat Reinet, hoidis ta kätt kõvasti oma pihus ja lihtsalt istus voodi ees.
„Raido, ei, Raido, ära tee!“ sonis palavikuline õde, kuid Rainet tegi see sonimine väga rahutuks. Kas ta õele on keegi Raido haiget teinud? Kas keegi Raido on ta õde ära kasutanud? Ei ole võimalik, no ei ole!
„Reine, rahune, rahune palun, see oli kõigest uni!“ lükkas Raine istukile ehmunud õde pikali tagasi.
„Mis mõttes uni? Mida ma siis ütlesin?“ avas Reine silmad.
„Kes see Raido sihuke on?“ küsis Raine toonil nagu ema siis, kui ta ranget vanemat mängis, või ei mänginud.
„Miks sa küsid?“ hakkasid Reine põsed õhetama, kas palavikust või Raido nimest, võimalik et mõlemad mõjutasid.
„No sa sonisid Raido nime, et ärgu ta tehku..“
„Aa, ahsoo! Nojah! Ju ma siis sonisin,“ jäi noorem õde kidakeelseks.
„Aga tegelt? Tahad sa mulle sellest Raidost rääkida?“ tegi vanem õde nooremale silma.
„Eee, tegelt ei tahaks, aga ära sa midagi halvasti küll mõtle. Ilmselt sonisin palaviku pärast.“ jäi Reine saladuslikuks.
„Jaa-jaa, seilasime, temae!“
„Näehh, ei nori! No olgu, ma siis räägin. Meie koolis õpib üks Raido, või õigemini on neid Raidosid rohkem, aga see üks Raido meeldib mulle ja ilmselt meeldin ka mina talle. Ta on minust kolm aastat vanem, aga ega vanus ei ole ju määrav. Noh, ta tahtis minuga käima hakata, aga ma millegipärast vastasin eitavalt. Ma ei tea miks, aga see ei tuli automaatselt üle mu huulte. No ma kardan natuke, mul pole ju ühntegi kindlat boyfriendi veel olnud ja...ta ju meeldib paljudele meie kooli tüdrukutele. Kui ma temaga käima jakkaksin, saaks paljud kooliõed minu peale kadedaks ja ilmselt kaotaksin ka oma parima sõbranna Iirise, kes on ka Raidosse armunud. Ühesõnaga keeruline on see elu...“ mõtiskles 13 aastane Reine, nagu elatanud naine.
Raine vajus õde kuulates mõttesse. Talle meenus oma esimene armumine ja see tegi talle siiani haiget. Raine tahtis sellest mäletada vaid algust, mis oli tõeliselt kena ja romantiline olnud, kuni hetkeni kui neist sai üks. Nüüd oli ta segaduses, sest noorem õde oli märkamatult suureks saanud ja astus rada mida kõnnivad kõik noored, enne ellu astumist.
„Õigesti tegid! Ära kiirusta kusagile, küll neid Raidosid tuleb veel, sa alles noor!“ soovitas Raine, kuid Reine vaatas teda kurjal pilgul, keeras selja ja hakkas nutma.
„Õde, õeke, ära nuta, mu kõige kallim! Olgu, kas tahad et ma räägin oma esimesest armastusest? Tahad? Ma jagaks sulle seda hea meelega, kuigi see teeb mulle siiani haiget. Kas räägin?“ pakkus Raine. Reine lausa nuuksus, sest õe öeldu tegi talle haiget. Kuidas ta saaks loobuda noormehest kellesse ta armunud on ja niigi eitavalt vastas. Reine kahetses oma vastust siiani, aga õele saladust avaldades lootis ta pigem, et õde soovitab siiski Raidoga käima hakata. Teda ei huvitanud isegi õe viimane lubadus, sest ta hingel oli nii valus, et see tahtis justkui kurku tõusta. Palvik ja hingevalu panid noorema õe lausa vappuma ja Raine jäi nõutuks.
„Õekene kallis, ma helistan ema koju. Vabnda kui sulle haiget tegin.“ hakkas Raine Riini numbrit valima.
„Ei! Ära helista! Palun ära helista! Räägi mulle oma esimesest armastusest.“ Ja õed kallistasid ning Raine rääkis Reinele oma loo, alles peale mida mõistis noorem õde vanemat täielikult. Ta taipas ka miks õde ütles, et neid Raidosid tuleb veel, aga ikkagi oli ta kindel, et järgmisel korral vastab Raidole jaatavalt.



24. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar