- peatükk
Tere, kallis!
Ootan sinult kirja aga see ei tule ega tule. Kuidagi kurvaks
teeb. Kas ma pahandasin sind eelmises kirjas millegagi?
Ainult sinu kiri muudab mu päevad päikeseliseks, mis iga
päevaga jäävad üha lühemaks. Tervis on mul korras ja elurütm on
tagasi sisse tulnud. Kas sa tüdruk kujutad ette ka kuidas ma sinult
kirja ootan? Sinu kiri on mulle tähtsam kui mu oma elu! Päriselt!
Oleme nüüd kümnekesi toas, vahepeal on toimunud igasugused
muutused. Saime siin poistega juba sõpradeks kuid siis löödi meid
lahku. Jälle nagu uus perekond.
Eile olime terve päeva metsas õppustel. Ma isegi ei tea mitu
kilomeetrit me maha käisime ja jooksime, aga jalalihased on väga
kanged ja kisuvad kohati krampi. Muidu on enesetunne juba parem, aga
köhahood ei taha vaibuda.
Lähiajal ehk saan teada millal võib siin külalisi vastu võtta
ja kui kõik läheb hästi siis ehk juba järgmisel kuul saan koju
käima, vast korra kuus ikka lubatakse meid nädalavahetuseks koju,
kui mingeid jamasid ja võlgnevusi ei ole.
Kuidas teil seal läheb? Emal? Ja väiksel õel? Tervita neid
minu poolt.
Hakkan nüüd lõpetama ja jään sinult kirja ootama.
Igatsen!
Sinu Janar
„Issand, ma olen ikka nii rumal...idioot lausa!“ puhkes Raine
nutma, et ta oli oma kallimale vaikimisega haiget teinud. Temal ju
oli aega käes, aga muudkui lükkas kirja kirjutamist edasi. Olgugi,
et Raine oli võtnud ema nõuandeid kuulda ja tundis, et vajab aega,
kuna ei julge oma tunneteśt otse rääkida, oleks võinud vähemalt
midagigi kirjutada ja tunnnetest vaikida. Küllap oli ka Janar
eelmist kirja kirjutades segaduses, aga vastas. Vastas nii nagu
suutis.
Raine otsustas, et ta peab tööle minema, olgu töökohaks või
ema salong, aga kodus istumine ja mõtetes sorkimine ei teinud talle
head. Raine oli masenduse äärele langenud, sammu kaugusel
üliraskest haigusest- depressioonist. Ta luges veel korra kirja läbi
ja hakkas südant puistama.
Tere, kallis Janar!
Anna mulle andeks! Anna mulle palun andeks, et ma nii loll olen!
Kas annad?
Ilmselt on viga minus, et lugesin sinu kirja valesti, ei lugenud
sealt välja igatsust ja armastust, arvasin, et ei tunne ehk ise ka
neid tundeid enam sinu vastu, et ehk oleme lahku kasvanud. Anna mulle
andeks, et ma vaikisin. Tegin seda tahtlikult, sest olin suures
segaduses. Olen tegelikult siiani. Aga arvan, et suur igastsus sinu
järele ning kodus konutamine penevad mind ülemõtlema. Olen kuidagi
väga haavatav viimasel ajal. Anna mulle andeks!
Mõnikord ma leian ennast mõtteilt, et kas ma üldse teangi mis
see armastus on. Kas sina tead? Valgusta siis mind ka, kui sa tead.
Mina vist ei tea. Jah, ma tunnen sinu vastu suurt igatsust, vahel
tunnen, et ilma sinu läheduseta on õhk nii paks, et ma ei jaksa
isegi hingata, aga kas see on armastus?
Usu, ma tahan sind armastada, tahan armastada kogu hingest,
tahan olla üleni sinu oma, aga anna mulle aega.
Olen endiselt mures su tervise pärast, sest see ei ole
normaalne, et sa köhid siiani. Ausalt! Ma lasen isal sulle köharohud
välja kirjutada, aga sa pead laskma oma kopse kuulata, sest see veel
puuduks, et põed püstijalu kopsupõletikku ning ei saa õiget ravi.
Sellel võivad olla väga karmid tagajärjed!
Käin ikka meie radu ja unistan sinust. Sa ei pea pabistama, ma
olen tagasihoidlik, ei juhtu minuga seal raudteel midagi.
Oi, kuidas tahaks helistada ja su häält kuulda, aga olen
kannatlik, vähemalt üritan olla.
Kirjuta siis ruttu ja järgmisest kirjast tahan lugeda millal
sind külastada võib, millal koju saad ja tervis, see on kõige
tähtsam.
Igatsen ja suudlen!
Sinu Vihmatüdruk
„Kes tuli? Reine, sina või? Uuu!“ kuulis Reine kedagi
sisenemas.
„Jaa, õde, mina tulin. Mis siis?“ pakkus õele huvi miks Raine
nii kannatamatult vastust ootab, nagu oleks millegagi tuli takus.
„Ei midagi. Arvasin, et ema tuli juba koju. Oot, kuidas sa nii
ruttu koolist koju said, õeke?“ vaatas Raine kella ja see näitas
südapäeva. Nii varakult õe koolipäev ju ometi ei lõppe.
„Ah, tead, mõtlesin, et miks mina pean koolis käima, kui mu
vanem õde on päevast päeva kodus, saab magada lõunani ja ei pea
midagi tegema. Ei saa ema käest ka sellepärast tõrelda. Sul on
ikka väga mõnus elu!“ kadestas küll noorem õde vanemat, ehkki
hetkel tegi ta omast arust nalja. Reinel hakkas koolis halb ja medõde
tuvastas tal palaviku ning saatis koju.
„Reine, ei ole nii! Või tegelikult on, aga ma lähen veel
õppima, lähen ülikooli ja minul on ju gümnaasium edukalt
lõpetatud. Kui sa kunagi sama teekonna läbi käinud oled, mõistad
ehk mind paremini. Ja pealegi teen ma ettevalmistusi ülikooli
astumiseks pidevalt, vaid üks aasta jäi vahele suure konkursi tõttu
ja ma tahan just seda eriala õppima minna ja just Tartu Ülikooli,
sestap ma mujale ei pürginudki. Ma tahan enne teenida, oma raha
teenida, mitte vanemate kulul elada, aga vahel elu loobib kaikaid
kodaraisse ja ma ei jõudnud ühele töövestlusele, kuid varsti
lähen ma tööle ja siis saad minu käest ka, vajadusel, taskuraha.
Ega sa ära ju ei ütleks, kallike?“ selgitas Raine, tegi Reinele
silma ja kallistas teda.
„Oihh, sul on ju otsmik täiesti tuline! Ja silmad, need on sul
haige inimese omad! Õeke, sa oled haige!“ avastas Raine.
„Jah, ma tegin ennist omast arust nalja, tegelt olengi haige ja
see on ka põhjuseks miks ma koju tulin. Palun vabandust, kui mu
nöökimine rumalana tundus!“ vabandas Reine.
„Ole nüüd, sa pole ometi rumal, sa oled mulle väga kallis,
maailma kallim õde!“ tõttas Raine kraadiklaasi järgi ja see
näitaski kõrget palavikku, lausa 39,3 kraadi.
„Oi,oi, kallis, viska minu voodisse pikali, viska, viska, ei mina
karda mingeid baktereid! Minu õde peab nüüd ja kohe abi saama!“
oli Raine väga hooliv. Ta tiris õel sokid jalast, niisutas need
viinaga, pani uuesti jalga ning lisas nendele veel villased sokid
otsa, palavik tuli ju ometi alla saada. Lisaks määris Raine Reine
rindkere hanerasvaga, istus voodi kõrvale ja paitas õde nii kaua
kui viimane magama jäi. Õed armastasid teineteist väga.
„Issand kui armas õde mul on! Tõeline kaunitar! Isegi nüüd,
haigena...Ma loodan südamest, et temal läheks elu kõik kenasti, et
ta leiaks oma õnne ja armastuse, saaks hea hariduse ja õnneliku
pere. Ta on mu kullatükk.“ vaatas Raine magavat Reinet, hoidis ta
kätt kõvasti oma pihus ja lihtsalt istus voodi ees.
„Raido, ei, Raido, ära tee!“ sonis palavikuline õde, kuid
Rainet tegi see sonimine väga rahutuks. Kas ta õele on keegi Raido
haiget teinud? Kas keegi Raido on ta õde ära kasutanud? Ei ole
võimalik, no ei ole!
„Reine, rahune, rahune palun, see oli kõigest uni!“ lükkas
Raine istukile ehmunud õde pikali tagasi.
„Mis mõttes uni? Mida ma siis ütlesin?“ avas Reine silmad.
„Kes see Raido sihuke on?“ küsis Raine toonil nagu ema siis,
kui ta ranget vanemat mängis, või ei mänginud.
„Miks sa küsid?“ hakkasid Reine põsed õhetama, kas
palavikust või Raido nimest, võimalik et mõlemad mõjutasid.
„No sa sonisid Raido nime, et ärgu ta tehku..“
„Aa, ahsoo! Nojah! Ju ma siis sonisin,“ jäi noorem õde
kidakeelseks.
„Aga tegelt? Tahad sa mulle sellest Raidost rääkida?“ tegi
vanem õde nooremale silma.
„Eee, tegelt ei tahaks, aga ära sa midagi halvasti küll mõtle.
Ilmselt sonisin palaviku pärast.“ jäi Reine saladuslikuks.
„Jaa-jaa, seilasime, temae!“
„Näehh, ei nori! No olgu, ma siis räägin. Meie koolis õpib
üks Raido, või õigemini on neid Raidosid rohkem, aga see üks
Raido meeldib mulle ja ilmselt meeldin ka mina talle. Ta on minust
kolm aastat vanem, aga ega vanus ei ole ju määrav. Noh, ta tahtis
minuga käima hakata, aga ma millegipärast vastasin eitavalt. Ma ei
tea miks, aga see ei tuli automaatselt üle mu huulte. No ma kardan
natuke, mul pole ju ühntegi kindlat boyfriendi veel olnud
ja...ta ju meeldib paljudele meie kooli tüdrukutele. Kui ma temaga
käima jakkaksin, saaks paljud kooliõed minu peale kadedaks ja
ilmselt kaotaksin ka oma parima sõbranna Iirise, kes on ka Raidosse
armunud. Ühesõnaga keeruline on see elu...“ mõtiskles 13 aastane
Reine, nagu elatanud naine.
Raine vajus õde kuulates mõttesse. Talle meenus oma esimene
armumine ja see tegi talle siiani haiget. Raine tahtis sellest
mäletada vaid algust, mis oli tõeliselt kena ja romantiline olnud,
kuni hetkeni kui neist sai üks. Nüüd oli ta segaduses, sest noorem
õde oli märkamatult suureks saanud ja astus rada mida kõnnivad
kõik noored, enne ellu astumist.
„Õigesti tegid! Ära kiirusta kusagile, küll neid Raidosid
tuleb veel, sa alles noor!“ soovitas Raine, kuid Reine vaatas teda
kurjal pilgul, keeras selja ja hakkas nutma.
„Õde, õeke, ära nuta, mu kõige kallim! Olgu, kas tahad et ma
räägin oma esimesest armastusest? Tahad? Ma jagaks sulle seda hea
meelega, kuigi see teeb mulle siiani haiget. Kas räägin?“ pakkus
Raine. Reine lausa nuuksus, sest õe öeldu tegi talle haiget. Kuidas
ta saaks loobuda noormehest kellesse ta armunud on ja niigi eitavalt
vastas. Reine kahetses oma vastust siiani, aga õele saladust
avaldades lootis ta pigem, et õde soovitab siiski Raidoga käima
hakata. Teda ei huvitanud isegi õe viimane lubadus, sest ta hingel
oli nii valus, et see tahtis justkui kurku tõusta. Palvik ja
hingevalu panid noorema õe lausa vappuma ja Raine jäi nõutuks.
„Õekene kallis, ma helistan ema koju. Vabnda kui sulle haiget
tegin.“ hakkas Raine Riini numbrit valima.
„Ei! Ära helista! Palun ära helista! Räägi mulle oma
esimesest armastusest.“ Ja õed kallistasid ning Raine rääkis
Reinele oma loo, alles peale mida mõistis noorem õde vanemat
täielikult. Ta taipas ka miks õde ütles, et neid Raidosid tuleb
veel, aga ikkagi oli ta kindel, et järgmisel korral vastab Raidole
jaatavalt.
24. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar