- peatükk
Tere, kallis!
Ära muretse minu pärast! Ausalt!
Olen juba terve ja vaba aega jääb järjest vähemaks. Ausalt
öeldes ma ei teagi mis mu diagnoosiks oli, liiga keerulised nimed ja
ega ma huvi ei tundnudki. Natuke nõrk olemine on, aga küll ma
taastun, olen ju tugeva tervisega mees.
Meie päevad on pikad ja pingelised, eks käib valmistumine
Siiliks ja kogu aeg on tamp taga. Ära siis väga muretse kui ma
sulle kohe vastata ei saa. Mõtlen ikka su peale ja igatsen ka.
Ma ei tea veel täpselt millal ma koju saan, aga annan sellest
teada, või tulen ja teen üllatuse. Iga asi omal ajal.
Tead, kallike, ma arvan endiselt, et naiste koht ei ole
sõjaväes. Luba mul seda arvata. Ma ei tahaks iial, et teie-õrnem
sugu, peaksite kõike seda üle elama mida meie siin elame. Jah,
vanemad inimesed kipuvad targutama, et mis viga tänapäeva noortel,
pole sellist tampi taga nagu vene sõjaväes oli. Ega me ka siin
priileiva peal päris ei ole, kogu aeg oleme tegevuses ja õhtul
voodisse jõudes saavad meist justkui elavad laibad. Jah, ma olen oma
unerežiimi korda saanud, kuid iga öö tundub üha lühem ja iga
päev karmim.
Kallike, sinu koht on ikka mujal. Tahtsid ju väga ülikooli
minna, see on hea, aga ära taha iial siia! Või mine ja teeni siis
perefirmas, oma ema käe all, siis saad unistustele lähemale.
Taskuraha kulub alati marjaks ära.
Olgu, ma nüüüd lõpetan. Jube uni on.
Kallistan
Janar
„Hea öelda, et ma ei muretseks, aga raske seda teostada. Miks
mulle tundub, et Janari kiri on kuidagi külmem ja ükskõiksem? Kas
mulle tundub või ongi? Ja ta isegi ei vastanud kas ma võin talle
külla sõita. Äkki ta ei tahagi? Aga äkki ongi parem? Issand küll,
ma ju olen ise ka ükskõiksem ja kahtlevam. Kas on võimalik, et me
selle pisikese ajaga, mil lahus oleme olnud, oleme ka lahku kasvanud?
Ei, ma usun, et lahusolek pigem paneb mulle pahad mõtted pähe. Aga
äkki Janar arvab, et ma ei armasta teda piisavalt, et ei jaga temaga
intiimsust? Karpo ju arvas...Issand küll, kas peaksin emaga sellel
teemal rääkima? Või peaksin kohe samal õhtul, kui Janar koju
saab, temega intiivvahekorda astuma? Praegu mõtlen ma, et tahan
seda, aga kui mu mõte ja tunne muutub? Aga äkki ei taha tema mind?“
Raine mäletab kuidas ema oli rääkinud, et vene ajal, siis kui
noormehed vene sõjaväes veel teenisid, anti neile mingit rohtu mis
vähendas sugutungi, ent ometi käidi hüppes, eriti just
temperamentsemad väljamaa mehed, kellele see ravim ei mõjunud. Aga
kas ka Eesti sõjaväes seda manustatakse, selles polnud Raine kindel
ja ei julgenud Janari käest ka küsida. Üks suur segadus oli Raine
sisse pesa teinud ja elas seal aktiivset elu, nagu ei kunagi varem.
Raine otsustas, et ta ei vasta kohe Janari kirjale, sest ta vajas
aega, tal oli vaja eneses selgusele jõuda, sest tühipaljaste sõnade
loopimisest ei ole ju kasu. Esimest korda elus tundis naine, et ehk
peaks psühholoogi juurde minema, sest seda sasipundart ta ise lahti
harutada ei osanud. Kuid kõigepealt lubas ta enesele, et peab emaga
ühe avaliku vestluse maha.
„Noh, mis sa siin konutad? Suur valge väljas?“ leidis Riin
tütre kodust, oma toast pimedusest, ruloo ja külgkardinad akna ees.
Raine vaikis, sest ta ei teadnud kuidas emaga vestlust alustada.
„Räägi mis sul mureks? Ma ju näen, et midagi on lahti. Sa oled
mul ju vapper tütar ja nüüd nii siin...“ imestas Riin.
„Ema, emps, ma olen omadega nii sassis ja seda otseses mõttes.
Ma ei tea kas ma armastan enam Janarit. Ma ei tea isegi seda kas ma
olen teda kunagi üldse armastanud. Ja ma kardan, et ma ei tea sedagi
mis asi see armastus üldse on...“ neelatas Raine kuuldavalt, sest
nutt kippus vägisi kurku.
„No mis siis nüüd juhtus? Mu kullake, mu silmaterake.
Armastuses käivad ikka rõõm ja kurbus käsikäes, see ei sure nii
ruttu. Kas tahad rääkida mis sinus sellise tunde tekitas?“ võttis
Riin oma tütre embusesse ja kallistas teda.
„Ma ei tea isegi. Olen pikalt kaalunud kas ma mitte ei tunne
Janari vastu sellist õe-vennalikku sõprust vaid. Viimane kiri on
kuidagi...pehmelt öeldes ükskõikne. Kas on võimalik, et Janari
tunded minu vastu on kustunud? Kas see lahusolek pigem tuleb kahjuks
kui kasuks? Jah, ma tean, et see on paratamatus, teenistus tuleb u
läbida, aga...Ema, kui ruttu sina isaga seksima hakkasid? Kui kaua
te enne tuttavad olite?“ Viimased küsimused panid Riini nii
punastama kui ka ehmatasid teda. Nad olid küll tütrega lähedased
ja rääkisid ka kõige intiimsematest asjadest, aga sellist küsimust
Riin ei oodanud.
„Kas tühipaljas kiri tekitab sinus masendust? Sa pead Janarit
mõistma, sest tal on kindlasti pingeline periood seal sõjaväes. Ja
pealegi mehed on mehed, nad ei oska ega taha oma tundeid nii kergelt
avaldada kui naised. Mehed väljendavad tihtilugu oma kiindumust ja
armastust hoopis teisel moel, vahel isegi sõnatult. Nad ei ütle nii
kergelt suuri sõnu nagu naised. On muidugi ka erandeid, aga üldiselt
kui mees kogu aeg korrutab kuidas ta naist armastab siis on midagi
totaalselt viltu. Ta kas tahab naist endale allutada või sootuks
petab teda. Sõnu ei loobita tuulde, aga naine kipub kõrvadega
armastama ja mehed oskavad seda ära kasutada, oma kasuks. Eriti
suhte alguaastatel. Hiljem juba naised näevad neid läbi. Me ei saa
meessugu teiseks muuta ja kas on üldse vajagi? Ma küll ei taha
sulle haiget teha, aga tüüpiline näide on Karpo, kes kordas
pidevalt kuidas ta sind armastab ja...tulemust tead ise. Kullake, ära
sa veel mingeid otsuseid tegema küll hakka, anna aega nii endale,
Janarile kui ka sasipuntrale. Ma ei soovita sul psühholoogile ka
kohe tormata, sest viimasel ajal mu tuttavad kurdavad, et
psühholoogid oleks nagu kõik ühe vitsaga löödud, kuulavad natuke
aega patsiendi muret ja juba klõbistavad arvutis antidepressantide
retsepte välja kirjutada. Nad läheksid nagu keregma vastupanu teed.
Vanasti oli hoopis teisiti. Ei, ei , ma ei taha olla see kibestunud
ema kes mainib umbes midagi sellist...“vaata kui meie noored
olime..“ pigem tahaks nii kiita kaasaega, aga kahjuks pean ütlema,
et tollel ajal kirjutati neid ravimeid välja ikka üliharva, mitte
nii keregekäeliselt kui tänapäeval. Patsient hakkabki neid
neelama, muutub külmaks ja aptaatseks, meesterahvad kurdavad üldse,
et neid ravimeid manustades ei ole nendest naisele enam meest.
Antidepressandid teevad psühholoogi töö, pehmelt öeldes, ära,
aga paljud patsiendid ei suudagi enam ilma nende medikanentuideta
elada, satuvad sõltuvusse ja...kuni diagnoositakse sul
isiksusehäire, nagu mingi silt kogu eluks. Ja üleüldse on nende
arvamuse järgi tänapäevad pooled lapsed hüperaktiivsed, niikui
laps veidi elavam on, kohe saab diagnoosiks ATH. See on vale, see on
väga vale!“ luges Riin justkui epistlit tütrele, kuigi tahtlikult
ta seda ei teinud.
„Ema, sa põiklesid mu küsimustest mööda. Eriti viimastest.“
tegi Raine märkuse.
„Raineke, eks ma kippusin oma õpetustega jah veidi teemast
kõrvale kalduma, aga kui ma ausalt ütlen siis emal on tütrele
natuke raske seda rääkida, aga kuna sa oled mu silmaterake ja me
räägime kõigest siis vastan ka nendele küsimustele.
Me olime isaga teineteisesse armunud ligi pool aastat, aga kumbki
ei osanud suhtega edasi minna. Mina nägin kuidas Rainold käis
teiste tüdrukutega ringi ja ise ma ka suhtlesin paljude poistega.
Salamisi pidasin päevikut ja panin sinna kirja kõik mida tundsin ja
nägin, eriti just tunnetest kirjutasin kõige rohkem. Ka meie teed
ristusid tihedalt, vahel tantsisime mõnel diskol kogu õhtu ja su
isa saatis mind kordi koju, kuid asi piirdus vaid sõbraliku
põsemusiga. Ühel päeval, kui üks koolivend mind kinno kutsus,
võtsin ma demontratiivselt tal käe alt kinni ning kihistasin
naerda, samas oligi meil lõbus, aga Rainoldil mitte. Ta põrnitses
mu kaaslast ja mind nii vihase näoga, et ma polnud sellist Rainoldit
enne üldse näinudki. Aga minule pakkus see lõbu, sest olin temasse
ammu armunud, aga tema jättis sellise mulje nagu tahaks vaid sõber
olla. Samas ma nägin küll, et Rainold teiste tüdrukutega oli
kuidagi ükskõiksem kui minuga, aga arvasin, et ma vaid tahan nii
näha. Tollel õhtul saatis mind koolivend koju ja suudles mind
põsele ning läks oma teed. Enne koduukse avamist kuulsin et keegi
hõikab mind, see oli Rainold, sinu isa. Keerasin otsa ringi ja
läksin pimedas suveöös hääle suunas, ilma, et ma oleks kartnud,
sest aimasin kes mind hüüdis, kuigi hääl kostus võõralt. Ja
siis me suudlesime, suudlesime nii pikalt, et kumbki ei suutnud
lõpetada. Ja siis...Mina hiilisin vaikselt tuppa, ma ei saanud ju
koos poisiga minna, kartsin vanemate reaktsiooni. Oma tuppa jõudes
olin erutust ja ähmi täis, sest ema küll magas, aga isa alles
luges voodis raamatut. Olles veendunud, et keegi ei kuule, sidusin
kolm voodilina üksteise külge kinni ja viskasin aknast välja, mida
mööda Rainold mu tuppa ronis. Ja siis pidin ma infarkti saama.
„Riin, pane oma aknad ööseks kinni, lubas tuult, muidu peksab
tuul su aknad veel katki ka!“ hõikas isa. Läksin oma toast välja
aga ilmselt olin nii ehmunud näoga, et isa vaatas mind nagu ilmutist
ning ema oli ka oma silmad avanud. Aga õnneks tabasin nooti ja
küsisin: „Iss, mis sa ütlesid? Hüüdsid mind või?“ „Ai, ai,
pea pulke täis, plika!“ naeris isa, võttis ema kaissu ja kustutas
tule. Mina sulgusin ennast taas oma tuppa. Meie olime Rainoldiga nii
hiirvaikselt, ei julgenud hingatagi. Aga peale seda kui hakkasid läbi
meie toonase kodu papist seinte kostma ema ja isa armuhääled,
erutusime mõlemad Rainoldiga ja siis...“ takerdus ema jutt.
„Ja siis tegite minu valmis?“ naeratas Raine.
„Raine!“ punastas Riin.
„Riin!“ hakkasid naised naerma.
„Issand, miks sa mulle varem teie armuloo algusest rääkinud ei
ole?“
„Aga sa pole küsinud, mu armas tütreke! Muide, nali naljaks ja
naer naeruks, aga tõsi ta on, jah, me eostasime tollel öösel
tõesti sinu. Olgugi, et see oli meie mõlema esimene armuvahekord,
tahtsid sina kohe arenema hakata. Sestap on see vale, et esimesest
korrast, kui naine alles süütuse kaotab, ei rasestuta. Mina olen
elus näide ja sina oled meie esimese tõelise kire ja kirgliku
armastuse vili, mu kallis!“ avameelitses Riin.
„Issand, emmeke, alles nüüd ma mõistan miks sa olid nii närvis
kui Karpo minult süütuse võttis! Alles nüüd ma tunnen sinu
toonast valu omal nahal!“ tunnistas Raine.
„Jah. Aga ega ma sind lapsega kahekesi ei oleks jätnud, oleksime
perega igati toeks olnud. Karpo ei meeldinud mulle algusest peale,
aga ma ei sekku oma laste eludesse, tahan, et teie, nii sina kui ka
Reine teeksite ise õigeid valikuid, aga ma olen teie jaoks alati
olemas. Alati! Pea seda meeles, mu kallike!“ oli Riin väga
armuline oma tütarde suhtes.
„Jumala õnn, et ma rasedaks ei jäänud! Jumala õnn! Kuidas ma
oleksin pidanud hiljem oma lapsele tgunnistama, et ta isa on homo?
Saatus oli minuga!“ tekitas paljas mõte sellest Raines
tibutagiefekti. Talle tundus et isegi ta juuksed tõusid püsti pähe.
„Tütreke, laps on laps! Olgu ta isa kes tahes, laps pole
millegis süüdi! Jah, kiputakse rääkima, et lapsed eostuvad vaid
armastusest, minu ja sinu isa puhul nii ka oli, aga alati ei tarvitse
olla. Väga paljud vallaslapsed sünnivad isa näoga, isa- kes on
need vaid eostanud. Samas selle väitega, et tütred sünnivad
armastusest, olen ma sada protsenti nõus. Minu ja Rainoldi armastus
kestab siiani, iga aastaga üha enam kiindume teineteisesse, iga
sekundiga. Ausalt.“ tunnistas Riin.
„Aga ema, mis edasi sai? No peale seda kui te mind eostasite?
Räägi nüüd?!“ lausa nõudis Raine ja Riin sukelduski oma
minevikku uuesti läbi elama.
23. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar