reede, 23. veebruar 2018

VIHMATÜDRUK 4. peatükk



    1. peatükk

Tere, kallis!

Ära muretse minu pärast! Ausalt!
Olen juba terve ja vaba aega jääb järjest vähemaks. Ausalt öeldes ma ei teagi mis mu diagnoosiks oli, liiga keerulised nimed ja ega ma huvi ei tundnudki. Natuke nõrk olemine on, aga küll ma taastun, olen ju tugeva tervisega mees.
Meie päevad on pikad ja pingelised, eks käib valmistumine Siiliks ja kogu aeg on tamp taga. Ära siis väga muretse kui ma sulle kohe vastata ei saa. Mõtlen ikka su peale ja igatsen ka.
Ma ei tea veel täpselt millal ma koju saan, aga annan sellest teada, või tulen ja teen üllatuse. Iga asi omal ajal.
Tead, kallike, ma arvan endiselt, et naiste koht ei ole sõjaväes. Luba mul seda arvata. Ma ei tahaks iial, et teie-õrnem sugu, peaksite kõike seda üle elama mida meie siin elame. Jah, vanemad inimesed kipuvad targutama, et mis viga tänapäeva noortel, pole sellist tampi taga nagu vene sõjaväes oli. Ega me ka siin priileiva peal päris ei ole, kogu aeg oleme tegevuses ja õhtul voodisse jõudes saavad meist justkui elavad laibad. Jah, ma olen oma unerežiimi korda saanud, kuid iga öö tundub üha lühem ja iga päev karmim.
Kallike, sinu koht on ikka mujal. Tahtsid ju väga ülikooli minna, see on hea, aga ära taha iial siia! Või mine ja teeni siis perefirmas, oma ema käe all, siis saad unistustele lähemale. Taskuraha kulub alati marjaks ära.
Olgu, ma nüüüd lõpetan. Jube uni on.

Kallistan

Janar

„Hea öelda, et ma ei muretseks, aga raske seda teostada. Miks mulle tundub, et Janari kiri on kuidagi külmem ja ükskõiksem? Kas mulle tundub või ongi? Ja ta isegi ei vastanud kas ma võin talle külla sõita. Äkki ta ei tahagi? Aga äkki ongi parem? Issand küll, ma ju olen ise ka ükskõiksem ja kahtlevam. Kas on võimalik, et me selle pisikese ajaga, mil lahus oleme olnud, oleme ka lahku kasvanud? Ei, ma usun, et lahusolek pigem paneb mulle pahad mõtted pähe. Aga äkki Janar arvab, et ma ei armasta teda piisavalt, et ei jaga temaga intiimsust? Karpo ju arvas...Issand küll, kas peaksin emaga sellel teemal rääkima? Või peaksin kohe samal õhtul, kui Janar koju saab, temega intiivvahekorda astuma? Praegu mõtlen ma, et tahan seda, aga kui mu mõte ja tunne muutub? Aga äkki ei taha tema mind?“
Raine mäletab kuidas ema oli rääkinud, et vene ajal, siis kui noormehed vene sõjaväes veel teenisid, anti neile mingit rohtu mis vähendas sugutungi, ent ometi käidi hüppes, eriti just temperamentsemad väljamaa mehed, kellele see ravim ei mõjunud. Aga kas ka Eesti sõjaväes seda manustatakse, selles polnud Raine kindel ja ei julgenud Janari käest ka küsida. Üks suur segadus oli Raine sisse pesa teinud ja elas seal aktiivset elu, nagu ei kunagi varem.
Raine otsustas, et ta ei vasta kohe Janari kirjale, sest ta vajas aega, tal oli vaja eneses selgusele jõuda, sest tühipaljaste sõnade loopimisest ei ole ju kasu. Esimest korda elus tundis naine, et ehk peaks psühholoogi juurde minema, sest seda sasipundart ta ise lahti harutada ei osanud. Kuid kõigepealt lubas ta enesele, et peab emaga ühe avaliku vestluse maha.
„Noh, mis sa siin konutad? Suur valge väljas?“ leidis Riin tütre kodust, oma toast pimedusest, ruloo ja külgkardinad akna ees. Raine vaikis, sest ta ei teadnud kuidas emaga vestlust alustada.
„Räägi mis sul mureks? Ma ju näen, et midagi on lahti. Sa oled mul ju vapper tütar ja nüüd nii siin...“ imestas Riin.
„Ema, emps, ma olen omadega nii sassis ja seda otseses mõttes. Ma ei tea kas ma armastan enam Janarit. Ma ei tea isegi seda kas ma olen teda kunagi üldse armastanud. Ja ma kardan, et ma ei tea sedagi mis asi see armastus üldse on...“ neelatas Raine kuuldavalt, sest nutt kippus vägisi kurku.
„No mis siis nüüd juhtus? Mu kullake, mu silmaterake. Armastuses käivad ikka rõõm ja kurbus käsikäes, see ei sure nii ruttu. Kas tahad rääkida mis sinus sellise tunde tekitas?“ võttis Riin oma tütre embusesse ja kallistas teda.
„Ma ei tea isegi. Olen pikalt kaalunud kas ma mitte ei tunne Janari vastu sellist õe-vennalikku sõprust vaid. Viimane kiri on kuidagi...pehmelt öeldes ükskõikne. Kas on võimalik, et Janari tunded minu vastu on kustunud? Kas see lahusolek pigem tuleb kahjuks kui kasuks? Jah, ma tean, et see on paratamatus, teenistus tuleb u läbida, aga...Ema, kui ruttu sina isaga seksima hakkasid? Kui kaua te enne tuttavad olite?“ Viimased küsimused panid Riini nii punastama kui ka ehmatasid teda. Nad olid küll tütrega lähedased ja rääkisid ka kõige intiimsematest asjadest, aga sellist küsimust Riin ei oodanud.
„Kas tühipaljas kiri tekitab sinus masendust? Sa pead Janarit mõistma, sest tal on kindlasti pingeline periood seal sõjaväes. Ja pealegi mehed on mehed, nad ei oska ega taha oma tundeid nii kergelt avaldada kui naised. Mehed väljendavad tihtilugu oma kiindumust ja armastust hoopis teisel moel, vahel isegi sõnatult. Nad ei ütle nii kergelt suuri sõnu nagu naised. On muidugi ka erandeid, aga üldiselt kui mees kogu aeg korrutab kuidas ta naist armastab siis on midagi totaalselt viltu. Ta kas tahab naist endale allutada või sootuks petab teda. Sõnu ei loobita tuulde, aga naine kipub kõrvadega armastama ja mehed oskavad seda ära kasutada, oma kasuks. Eriti suhte alguaastatel. Hiljem juba naised näevad neid läbi. Me ei saa meessugu teiseks muuta ja kas on üldse vajagi? Ma küll ei taha sulle haiget teha, aga tüüpiline näide on Karpo, kes kordas pidevalt kuidas ta sind armastab ja...tulemust tead ise. Kullake, ära sa veel mingeid otsuseid tegema küll hakka, anna aega nii endale, Janarile kui ka sasipuntrale. Ma ei soovita sul psühholoogile ka kohe tormata, sest viimasel ajal mu tuttavad kurdavad, et psühholoogid oleks nagu kõik ühe vitsaga löödud, kuulavad natuke aega patsiendi muret ja juba klõbistavad arvutis antidepressantide retsepte välja kirjutada. Nad läheksid nagu keregma vastupanu teed. Vanasti oli hoopis teisiti. Ei, ei , ma ei taha olla see kibestunud ema kes mainib umbes midagi sellist...“vaata kui meie noored olime..“ pigem tahaks nii kiita kaasaega, aga kahjuks pean ütlema, et tollel ajal kirjutati neid ravimeid välja ikka üliharva, mitte nii keregekäeliselt kui tänapäeval. Patsient hakkabki neid neelama, muutub külmaks ja aptaatseks, meesterahvad kurdavad üldse, et neid ravimeid manustades ei ole nendest naisele enam meest. Antidepressandid teevad psühholoogi töö, pehmelt öeldes, ära, aga paljud patsiendid ei suudagi enam ilma nende medikanentuideta elada, satuvad sõltuvusse ja...kuni diagnoositakse sul isiksusehäire, nagu mingi silt kogu eluks. Ja üleüldse on nende arvamuse järgi tänapäevad pooled lapsed hüperaktiivsed, niikui laps veidi elavam on, kohe saab diagnoosiks ATH. See on vale, see on väga vale!“ luges Riin justkui epistlit tütrele, kuigi tahtlikult ta seda ei teinud.
„Ema, sa põiklesid mu küsimustest mööda. Eriti viimastest.“ tegi Raine märkuse.
„Raineke, eks ma kippusin oma õpetustega jah veidi teemast kõrvale kalduma, aga kui ma ausalt ütlen siis emal on tütrele natuke raske seda rääkida, aga kuna sa oled mu silmaterake ja me räägime kõigest siis vastan ka nendele küsimustele.
Me olime isaga teineteisesse armunud ligi pool aastat, aga kumbki ei osanud suhtega edasi minna. Mina nägin kuidas Rainold käis teiste tüdrukutega ringi ja ise ma ka suhtlesin paljude poistega. Salamisi pidasin päevikut ja panin sinna kirja kõik mida tundsin ja nägin, eriti just tunnetest kirjutasin kõige rohkem. Ka meie teed ristusid tihedalt, vahel tantsisime mõnel diskol kogu õhtu ja su isa saatis mind kordi koju, kuid asi piirdus vaid sõbraliku põsemusiga. Ühel päeval, kui üks koolivend mind kinno kutsus, võtsin ma demontratiivselt tal käe alt kinni ning kihistasin naerda, samas oligi meil lõbus, aga Rainoldil mitte. Ta põrnitses mu kaaslast ja mind nii vihase näoga, et ma polnud sellist Rainoldit enne üldse näinudki. Aga minule pakkus see lõbu, sest olin temasse ammu armunud, aga tema jättis sellise mulje nagu tahaks vaid sõber olla. Samas ma nägin küll, et Rainold teiste tüdrukutega oli kuidagi ükskõiksem kui minuga, aga arvasin, et ma vaid tahan nii näha. Tollel õhtul saatis mind koolivend koju ja suudles mind põsele ning läks oma teed. Enne koduukse avamist kuulsin et keegi hõikab mind, see oli Rainold, sinu isa. Keerasin otsa ringi ja läksin pimedas suveöös hääle suunas, ilma, et ma oleks kartnud, sest aimasin kes mind hüüdis, kuigi hääl kostus võõralt. Ja siis me suudlesime, suudlesime nii pikalt, et kumbki ei suutnud lõpetada. Ja siis...Mina hiilisin vaikselt tuppa, ma ei saanud ju koos poisiga minna, kartsin vanemate reaktsiooni. Oma tuppa jõudes olin erutust ja ähmi täis, sest ema küll magas, aga isa alles luges voodis raamatut. Olles veendunud, et keegi ei kuule, sidusin kolm voodilina üksteise külge kinni ja viskasin aknast välja, mida mööda Rainold mu tuppa ronis. Ja siis pidin ma infarkti saama.
„Riin, pane oma aknad ööseks kinni, lubas tuult, muidu peksab tuul su aknad veel katki ka!“ hõikas isa. Läksin oma toast välja aga ilmselt olin nii ehmunud näoga, et isa vaatas mind nagu ilmutist ning ema oli ka oma silmad avanud. Aga õnneks tabasin nooti ja küsisin: „Iss, mis sa ütlesid? Hüüdsid mind või?“ „Ai, ai, pea pulke täis, plika!“ naeris isa, võttis ema kaissu ja kustutas tule. Mina sulgusin ennast taas oma tuppa. Meie olime Rainoldiga nii hiirvaikselt, ei julgenud hingatagi. Aga peale seda kui hakkasid läbi meie toonase kodu papist seinte kostma ema ja isa armuhääled, erutusime mõlemad Rainoldiga ja siis...“ takerdus ema jutt.
„Ja siis tegite minu valmis?“ naeratas Raine.
„Raine!“ punastas Riin.
„Riin!“ hakkasid naised naerma.
„Issand, miks sa mulle varem teie armuloo algusest rääkinud ei ole?“
„Aga sa pole küsinud, mu armas tütreke! Muide, nali naljaks ja naer naeruks, aga tõsi ta on, jah, me eostasime tollel öösel tõesti sinu. Olgugi, et see oli meie mõlema esimene armuvahekord, tahtsid sina kohe arenema hakata. Sestap on see vale, et esimesest korrast, kui naine alles süütuse kaotab, ei rasestuta. Mina olen elus näide ja sina oled meie esimese tõelise kire ja kirgliku armastuse vili, mu kallis!“ avameelitses Riin.
„Issand, emmeke, alles nüüd ma mõistan miks sa olid nii närvis kui Karpo minult süütuse võttis! Alles nüüd ma tunnen sinu toonast valu omal nahal!“ tunnistas Raine.
„Jah. Aga ega ma sind lapsega kahekesi ei oleks jätnud, oleksime perega igati toeks olnud. Karpo ei meeldinud mulle algusest peale, aga ma ei sekku oma laste eludesse, tahan, et teie, nii sina kui ka Reine teeksite ise õigeid valikuid, aga ma olen teie jaoks alati olemas. Alati! Pea seda meeles, mu kallike!“ oli Riin väga armuline oma tütarde suhtes.
„Jumala õnn, et ma rasedaks ei jäänud! Jumala õnn! Kuidas ma oleksin pidanud hiljem oma lapsele tgunnistama, et ta isa on homo? Saatus oli minuga!“ tekitas paljas mõte sellest Raines tibutagiefekti. Talle tundus et isegi ta juuksed tõusid püsti pähe.
„Tütreke, laps on laps! Olgu ta isa kes tahes, laps pole millegis süüdi! Jah, kiputakse rääkima, et lapsed eostuvad vaid armastusest, minu ja sinu isa puhul nii ka oli, aga alati ei tarvitse olla. Väga paljud vallaslapsed sünnivad isa näoga, isa- kes on need vaid eostanud. Samas selle väitega, et tütred sünnivad armastusest, olen ma sada protsenti nõus. Minu ja Rainoldi armastus kestab siiani, iga aastaga üha enam kiindume teineteisesse, iga sekundiga. Ausalt.“ tunnistas Riin.
„Aga ema, mis edasi sai? No peale seda kui te mind eostasite? Räägi nüüd?!“ lausa nõudis Raine ja Riin sukelduski oma minevikku uuesti läbi elama.



23. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar