BUMERANGI
EFEKT
Sombune
sügis muutis noormehe meele kurvaks. Iga värviline leht, mis puult
alla langes, pani teda soovima, unistama ja igatsema. Vihmapiisad,
mis trummeldasid vastu aknaklaase meenutasid talle hetki, kui nad
kallimaga kuurortlinna liivarannal paljajalu jooksid ning riietega
ujumas käisid. Need hetked salvestusid ta mällu ja igal vihmasel
päeval oli noormees nagu ära tehtud.
Vendo
oli kaheksa kuud oma tüdruksõbrast eemal viibinud. Ühest küljest
oli põhjuseks see, et teda rekruteeriti ajateenistusse ja teisalt
emigreerus ta südameke Rootsi tulevaks sügiseks ülikooli tarvis
raha teenima. Paljulapselisest perest pärist Loreaana oli ainus
õdedest, vendadest kes kõrgkooli uksi kulutama kavatses minna.
Aasta vanem õde läks küll ka, kuid süütu ja naiivse maatüdrukuna
ja just mitte kena välimusega läks suures linnas ühe sullerist
meelitaja õnge, kes neiule tite taha keeras ja last omaks ei võtnud.
Nii sai juba esimesel ülikooliaastal Loreaana õest Leerikast
kibestunud üksikema, kellel muidugi ka koolitee pooleli jäi.Tõsi
küll, vanemate priileivale Leerika ei jäänud, vaid üüris koos
sõbrannega pealinna agulirajooni elamise, mis kahjuks sai talle
saatuslikuks.
Külarahvast
pani üldse imestama miks Loreaana ema igal aastal lapse sünnitas ja
kasvatamise vanemate laste õlule jättis, kuna alkohoolikust isast
ei olnud üldse ju tolku. Ema aga naases kohe peale sünnitusmajast
koju jõudmist lauta lehmi lüpsma. Nii need lapsed omapäi kasvasid,
tütardest said küll tublid pereemad, kuid poegadest nii mõnigi
läks kriminaalsele teele. Kui ema ühel päeval ühte poega korrale
kutsus, kuna viimane järgmise trahvikviitungiga koju tuli, nähvas
perepoeg: "Miks sa sünnitasid mind siis siia ellu virelema!?"
Tõsi
küll, Valmor, kes oli läbilõhki isa koopia, õppis koolis hästi,
kuid armastuseta elu oli talle, kalade tähtkujus sündinud
perepojale justkui hapnikuta ruum. Teatud inimesed lihtsalt vajavad
hellust ja armastust rohkem kui teised, või tundub see nii. Pole
siis ime, et Valmor juba seitsmenda klassi poisina halba seltskonda
sattus ja meelemürke tarbima hakkas. Ta ei saanud kodust armastust,
mida kõige enam vajas. Sellega lõppes ka ta sportlasekarjäär
maadluses, tema kes oli nii mõnegi medali koju toonud. Alkohol,
suits ja sport lihtsalt ei ole sinasõbrad!
Küllap
oli pereema stressis. Kopikate eest, mida ta tööga teenis, ei
saanud ta perele peale söögi midagi lubada. Seega olid nooremad
lapsed sunnitud kandma vanemate õdede ja vendade poolt kaltsuks
kantud riideid, mis olid juba niigi täikadelt saadud. Küla
kaltsupoe omanik lihtsalt kinkis heast tahtest perele riideid.
Vägivaldne
ja despootlik pereisa, kes kogu palga vedelaks jõi, nõudis naiselt
ja lastelt võimatut. Pohmas peaga oli ta eriti julm ja kärsitu.
Kõik pereliikmed kartsid teda. Pereemal ei olnud ka abordiraha ja
seega lapsi sündis igal aastal aina juurde. Osadel lastest ei olnud
üldse peakest, neil tuli juba algklasse kordama jääda. Aga mis
seal imestada kui isegi eostamise ajal ei suutnud isa kaine olla.
Kahjuks ei ole loodus mõelnud sellele, et alkoholiuimas
spermatosoidid oma peakest kandma ei jääks. Pereema kartis
abikaasat ja tal ei olnud julgust võtta oma seitset asja ja kümmet
last ning kaduda nagu vits vette. Ta justkui oleks peksukotiks
olemisega harjunud, kuigi kolmekümne viie aastasel naisel peaks
olema juba julgust edasi minemiseks. Tihti kipub ka nii olema et
valla sotsiaaltöötajad kas ei tea või ei tunnista et osades
peredes on kord käest ära. Või on üldse abitud midagi ette võtma.
Joodikud oleks justkui valla aukodanikud, nendele tuuakse lausa aurav
supp koju kätte, rääkimata joogiraha maksmisest, mida nende tarvis
alati jagub. Vallasemad ja lahutatud koduperenaised aga oleks justkui
valla häbiplekiks. Nemad peavad ise hakkama saama. Küllap on ikka
meie riigi seadused nihkes ja napib erialaseid ametnikke, kuna enamus
spetsialiste on meie majandusliku olukorra tõttu Eesti tolmu jalgelt
pühkinud ja väljamaale, parimatele jahimaadele läinud. Vaid
nõukaaegsed vallatöötajad, pensionärist memmed ja taadid peavad
hüppama üle oma varju. Pole siis ime, et külad välja surevad ja
noored linnadesse pagevad. Hea kui juhul mõnes talus veel korsten
tossab ja üks pereliige leibkonda kuulub ja temagi on saatuse
hooleks jäetud.
Taaskord
tibutas vihma ning Vendo vajus mõtteisse.
„Kui
õige teeks Loreaanale üllatuse, kui ajateenistus otsa saab? Aadress
on mul ju olemas ning kaugel see Rootsi riik ikka on.“ mõtiskles
mees.
Poole
kuu pärast, kui mees sõjaväest vabanes, naases ta Tallinna, peatus
ta seal mõned ööpäevad, et lihtsalt olla ja sõjaväeteenistusest
puhata ning läkski laevale ning sõitis Rootsi. Telefoni lülitas
ta välja. Suurest armastusest ja elevusest unustas ta emale
teatamast, et ei naase peale sõjaväeteenistust otse koju.
Vendo
ema, karismaatiline naine, kes kristallkuuli abil inimesi ravitses ja
vaimseid teooriaid praktiseeris ja teostas, oli peenetundeline
puhtusefriik, pedant, kes ei andestanud isegi minutilist hilinemist
patsiendtide poolt. Ta luges vastuvõtu kehtetuks, ehkki patsiendid
pidid enne ravile minemist maksma pool summast ette ja see summa ei
olnud mitte odav. Naine oskas elada ja raha teenida.
Jõudnud
Stockholmi, otsustas Vendo enne aadressile, kus ta kallim elab,
minemist väisata vanalinna ning kuninganalossi ümbrust. See oli ta
esimene reis sellesse riiki ja linna, ning noormees tahtis külastada
teatud vaatamisväärsusi.Kuningaloss asub Stadsholmeni saarel, mille
naabrusesse jääb ka Rootsi parlament Riksdag. Paar tundi vanalinnas
longitud, hakkas mees otsima teed teatud aadressile.
Tühja
kõhu leevendamiseks astus ta sisse ühte väiksesse toidupoodi, mis
juhtus olema Eesti pood. Isegi müüja oli eestlane. Ostnud mõned
moskvasaiad, hakkas ta poest väljuma, kui ta pilk peatus Õhtulehel,
mille esikaanel oli suurelt Vendo enda, kui tagaotsitava pilt.
„Fakk,
mida kuradit! Jälle on mutt lollusega hakkama saanud!“ kirus ta
valjul häälel, sotis lehe ja astus poest välja. Mees sai shoki ja
unustas Loreaana aadressi, mis muidu oli talle pähe kulunud.
Ta
istus keset parki olevale pingile ning rahunes. Ikka ei suutnud ta
aadressi meenutada. Vendo otsustas telefoni sisse lülitada ning
helistada. Üksteise järel hakkasid tulema sõnumid ja neid oli
lausa üle kolmekümne. Ja siis tuli kõne politseist, sest nad
positsioneerisid.
„Te
peate kohe koju naasema, sest teie ema, proua Lagle Riisberg otsib
teid.“ teatati läbi telefoni.
„Oh
jummel, palun võtke mind sealt tagaotsitavate lehelt maha, ma olen
elus ja terve. Olen täiskasvanud mees ja ei pea igal sammul emale
aru andma,“ pahandas Vendo ja tal oli selleks täielik õigus.
Riigiametnikud lubasid teavitada et Vendo Riisberg on elus ja tervise
juures.
Poole
tunni pärast jõudis Vendo uhke eramaja ukse taha ning andis kella.
Uks avanes ning Loreaana pidi ehmatusest shoki saama, kui ta Vedot
uskel nägi. Vendo tahtis suurest õnnest ja rõõmust kallimat sülle
haarata, kui märkas naise suurt kõhtu. Mehe maailm varises põrmu.
„Ma
nean su ära, sa vastik plika, kes sa minult poja ära võtsid! Vendo
on, oli ja jääb minu pojaks, hoia temast eemale!“ posis Lagle,
kuni liikumatult hiigelsuure kristallkuuli kõrvale vajus.
Kuidas
või millega noormees sadamasse ja laevale jõudis, seda ta enam ei
mäleta. Laeval olles sai ta politseist uue kõne, milles teavitati
tema ema surmast, et selle kohta olevat algataud kriminaalasi.
Vendole jäi mulje, nagu politsei kahtlustaks teda oma ema surmas
ning ahastus, mis noormehe endasse haaras, on seletamatu.
Lagle
surmatunnistusel seines diagnoos- südameinfarkt. Vendo oli
hämmingus, sest tema teada ei olnud emal kunagi südamega probleeme,
ning üldse oli ta ema tervisest pakatav naine, kellel arstide
juurde, oma sõnul, põhjust minna ei olnud.
Taas
sabistas vihma ja viimased värvilised lehed langesid puudelt, kui
Lagle kirst kolinal hauda lasti. Vendo mõtles Loreaanale, oma
eluarmastusele, kelle ta rasedana rootsikodu trepile nutma jättis. Surnuaiast naastes sabistasid vihmapiisad lausa kõrvulukustavalt
Vendo vihmavarjul kui ta arvas, et näeb viirastust, et taas on ema
käsi mängus. Sealt ta tuli, vastsündinu kätel silmad veekalkvel
Loreaana ja näitas Vendole isa suust kukkunud last.
Loodus
on juba need asjad nii paika pannud, et kui inimene kedagi neab,
läheb ta ise. See pahatahtlikkus tuleb bumerangina tagasi.
- veebruar. 2018.a.Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar