pühapäev, 25. veebruar 2018

KUI PÕLD OLEKS JÄRV- Urve Tinnuri


  Panin just öökapilt riiulisse Urve Tinnuri romaani "Kui põld oleks järv."
Romaan on küll kirjutatud kuuekümnendate elust maal, aga mina olen sündinud seitsmekümnendatel. Näib, et selles kümne aastases vahemikus oligi kõik nii. Ma tohutult nautisin selle raamatu lugemist! Siirad ja suured tänud, kallis Urve, et sa oma raamatutega väärtustad vanavanemate aegu, tavasid, kõnekäände ja seda kõike väga ehedalt eluliselt ja valusalt. Selline elu oligi sellel ajal, sovhooside ja kolhooside aegu.
 Olen minagi kasvanud maal ja tänaseks olen peaaegu 13 aastat linnakas, isehakanud linnakas. Aga ma olen tohutult õnnelik, et mu lapsepõlv möödus maal. Ka meie maja ümbrust ehtisid viljapõllud ja väga tihti sai ülepea kasvanud viljas mängimas käidud. Meenus aeg kui vend jäeti mind koju valvama, aga ta tahtis ju sõpradega mängima minna, naaberkülla, siis ta hirmutas mind, et ma ei läheks maja ees olevasse viljapõldu, et selle põllu taga huilgab kuri öökull. Sellest ajast hakkasin seda põldu ja öökulle kartma. See mis lapsepõlves mällu salvestaub, see ka sinna jääb. Kogu eluks.
  Eriti meeldis mulle romaanis see suhtlus elusa kaksikõe Lemmi ja peale sündi surnud Lenne vahel. Ka minu sulest on peagi ilmumas romaan ÜKSINDA MAAILMAS, mis kõneleb kaksikute elust. Olen väga teadlik ka sellest, et kui üks kaksikutest kõrvalt lahkub, kaotaks teine justkui oma hingeosad ja otsib neid taga kogu elu. Kaksikud oleks nagu üks isiksus ja tihtilugu on ka kaksiute hulgas palju vallalisi, kes ei loogi perekondi, sest nad ei suuda teise kaksikuta (nagu teise pooleta) elada. Antud raamatus ongi Lemmi (elav kakik) õrnemahingelisem, ja Lenne see tugevam pool  (kes igavikust õde õpetamas käib).
  Tegevus toimub ühes asulas, kus Lemme oma ema ja isagi elab surnuaia juures ja peab kogu aeg kuulma ja nägema matuseid. See lõhub ta habrast hinge veel hapramaks.
  Hästi huvitavalt on Urve Tinnuri põiminud ka romaani sisse vanu armastatud muinasjutte, kuna peategelan eLemmi loeb väga palju ja igast situatsioonist tekib talle kujutluspilt mis elab edasi juba loetud tuttavas muinasjutus.
 Poeete ja poetesse kiputatakse "süüdistama," et nende romaanid kipuvad minema poeetiliseks, aga mind see küll ei häiri, pigem annab see poeetilisus (ülitugevad kujundid ja kompositsioonid) romaanis juurde, loob ülivõimsa olustiku ja veel nii eheda, et sa viibiks ise justkui antud situatsioonides. Seega on selles romaanis parasjagu muinasjuttu, poeesiat kui ka elu, viimast kõige rohkem.
  Ohh, Urve, sa viisid mind pikkadeks õhtuteks tagasi lapsepõlve ja selle eest suured ja siirad tänukallid! Aitäh!
  Jah, ma lugesin seda raamatut kaua, kuigi tegu ei ole paksu romaaniga, aga siin on tohutult palju mõtlemisainest, et öösiti, kui raamatu käest öökapile panin, läksin oma lapsepõlve ja veetsin seal pooled ööd, mis on ju niiiiiii ilus!
  Minu arust võiks see raamat olla isegi gümnaasinumi lõpuklassides kohustuslik kirjandus, kuna see on õpetlik ja hästi..../otsin sõnu/ eestilik. Selline oli sellel ajal meie- maalaste elu!

 Kallidega.

Rahva Raamatu lehelt:

25. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma


RAAMAT

KUI PÕLD OLEKS JÄRV

Autor: URVE TINNURI
 0 Google +0  0 Share0

Romaani tegevustik hõlmab üht kalendriaastat 1960ndate alguses. Üksildane, omapärase ja tundliku sisemaailmaga kaheksa-aastane Lemmi kasvab Kesk-Eesti väikeses külakeses. Tema silmade läbi nähtu annab lugejale võimaluse elada kaasa tollase lihtsa eesti perekonna argipäevale. Lapseea fantaasiatest tulvil kujutluspildid moodustavad terava kontrasti nõukoguliku sovhoosielu karmi reaalsusega, mil materiaalsete hüvede nappus õpetas inimesi väärtustama armsaid pisiasju. Nagu igale ajastule omane, valitsevad ka selles kogukonnas keerulised inimsuhted, olgu need siis sugulaste, naabrite või pereliikmete vahelised.
Suure südamesoojuse ja mõnusa huumoriga kirja pandud lood lasevad oletada autori hingesugulust väikese Lemmi, tema ema ja isaga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar