VIHMATÜDRUK 2. peatükk

2. peatükk

Kui vihmasadu vana saksa surnuaia taha, mis asus vana asula lähistel, metsa sees, taandus, lonkis Raine vihmasajuga ühte sammu, kõrvaklapid peas ja ümises „Vihma loitsu,“ mis oli üks tema lemmiklaule. Seda esitles Pärnus pärit noortebänd Greip.

See lugu tekitas Raines vabanemistunde, sellise looduslapse tunde, mis vabastab ta kõikidest kohustustest ning paneb naise elama ja helama. Raine kujutles ennast vihma käes kümblemas, kujutles kuidas vihma pehmed sõrmed silitavad ta päikesepruuni ihu ning kammivad juukseid. See kujutluspilt erutas teda niivõrd, et ta ihkas nüüd, kui oli kallima sõjaväkke saatnud, hellust ja meesterahva lähedust ning seda kõige intiimsemas mõttes, kuigi Janargiga koos olles ei suutnud ta veel mehega intiimsust nautida, eks ikka Karpo pärast, kellest ta siiani üle ei olnud saanud.

Pingist, mis keset metsa uhkes üksinduses nukrutses, oli saanud Raine lahutamatu kaaslane. See vana sakasa surnuaed, mis oli aastate eest korda tehtud, rahustas naist ning pani alati headele asjadele mõtlema.

Raine istus pingile, pani silmad kinni ja kujutles kuidas nad õega lapsena ülepea ulatuvates viljade sees mängisid. Kuidas nad eksides tuletasid meelde vanavanema õpetust, et eksimise korral tehku näpp märjaks ja vaadaku kus suunast tuulu puhub, nii pidavat kodutee kiiremini üles leitama. Aga õed ei suutnud meenutada kus suunda nende kodu jääb ning neil ei jäänudki muud üle kui tundide kaupa mööda viljapõldu lonkida ja õiget suunda ostsida. Järgmistel kordadel võtsid nad juba kompassid appi, mille kasutamise oli ka vanavanema neile selgeks õpetanud.

Raine viskas jalad vihmamärjale pingile ning jõudis aega kui ta esimest korda suudles. See juhtus kümne aastaselt, kui nad koolivennaga mõtlesid, et mängiks pruuti ja peigmeest. Tüdruk avas om suu suurelt kui ulatas ning klassivend samuti. Suudlemine võis alata. Esimesel katsel millegipärast nad sellega hakkama ei saanud, ninad jäid segama. Siis meenus Rainele, et pead tuleb veidike viltu hoida ning suudlema nad ennast unstasidki, kuni hetkeni mil koolivend jooksis pissihäda kurtes puu taha ja jäi sinna päris kauaks. Raine tundis esimest korda elus mingit eriskummalist erutust, tema rinnanibud, mille ümber rinnad alles mõõte võtma hakkasid, olid ühtäkki kõvad ja valusad, ning allpool naba pulbitses õõnes tunne, nagu oleks keegi tema sisse endale pesa teinud. Raine tänas jumalat, et koolivennal põiekas tuli, muidu ei tea mis juhtunud oleks. Lapsed on ju uudishimulikud ja keelatud viljad on, teadagi, kõikse maitsvamad.

Need lapsepõlve meenutused erutasid naist niivõrd, et ta otsustas meelispaigast lahkuda. Nad leppisid kallimaga kokku, et hakkavad omavahel kirjavahetust pidama, ikka seda ehtsat kirjavahetust, ümbrikukirju. Koju jõudes kirjutas ta Janarile esimese kirja:

Tere, mu kallim!

Kuidas sul läheb, mu kõige kallim?Mu kõige, kõige kõigem...

Alles nüüd, kui viibid minust nii kaugel, tunnen kui väga ma sind armastan, kui väga sinu järele igatsen.

Oled igas minu mõttes, sammus ja unistuses esimesel kohal. Mida kiiremini sekundid, minutid, tunnid ja päevad liiguvad, seda suuremaks paisub minu sees igatsus sinu järgi. Miski nagu tahaks lausa lõhkeda.

Unistan sinu sügavpruunidest silmadest, sinu karvasest rinnast, musklitest ja mehe lõhnast. Tahaks tunda su soolaseid huuli oma huultel, ärgata sinu kaisust. Ja ausõna, praegu ei häiriks mind ka see, kui hommikul tõustes oleks mu suu suudlustest paistes.

Tahaks olla üleni sinu.

P.S. Sorry, et selline lühike kiri tuli, aga ma ei oskagi rohkemat algatuseks öelda.

Armastusega:

Sinu Raine

Tundidest said päevad ja päevadest said nädalad, aga kirja ei tulnud. Mitmeid kordi oli Raine valmis juba kallimale helistama, sest igatsus tundus tappev. Ta ei mõistnud kuidas vanasti küll nii elati, ei olnud telefone ega arvuteid. Kuidas inimesed suutsid nädalate või lausa kuude viisi oodata mingitki teavet oma kallimate ja lähedaste kohta. Aga lubadused on lubadused ja Raine ei tahtnud neid murda, kuigi tal tekkis tunne nagu tahaks igatsusest ja teadmatusest süda sees lõhkeda.

„Raine, ole pai ja küta elamine ära. Reinel läheb täna muusikakoolis kauem ja mul on koosolek, jõuan alles hilistel õhtutundidel ilmselt.“ palus Raine ema, peetud daam, kes ilutoa emandana nägi alati perfektne välja. Mõlemad tütred olid ema geenid saanud, vaid Raine oli ilmselt isalt pärinud oma mässumeelsuse, kuigi enne Karpoga kohtumist oli ka tema sõnakuulelik ja tagasihoidlik tüdruk. Eks iga juhtum jätab oma jälgi ning jäljed moodustavad raja, mida mööda sa käid, olgu see nii okkaline kui tahes. Või vastupidi.

„Okei, emps, saab tehtud! Aga see jääb õhtusse, sest plaanin korra linnas ära käia. Lähen töövestlusele. Hoia mulle pöialt.“ tegi Raine emale silma.

„Ohh sind küll! Minu või meie ilusalongi uksed on sulle alati valla, aga eks sa ise tead, suur tüdruk, käed-jalad otsas! Oot, tahad minuga ühes tulla?“ muigas galantne daam, pani endale musta maani mantli selga, musta, tulipunase roosiga ääristatud kübara pähe, trummeldas sõrmadega esikukapil. „Ei, emps, ma lähen bussiga!“ sõnas tütar. Riin tahtnuks tütrele veel juhtnööre jagada, aga loobus, astus kallistuseks Raine juurde ja juba käivituski uhke kirsivärvi maastur maja ees.

„Mul on maailma ilusam ema! Mu isal on ikka hea maitse! Ja kui ilusad tütred neil sündisid! Issand, ma ei kujuta ettegi, kui ema oleks meid mõne teise mehega valmis vorpinud. Kas me oleksime nii kenad? Ehk oleks siis selle teise mehe geenid ema geenidest tugevamad olnud ja me oleks võinud sündida ehk kõõrdsilmsena ja kongninaga? Ah, oleks, oleks...Meil õega on ikka väga vedanud, ausalt!“ seisis Raine esikupeegli ees ja imetles ennast. Selleks oli ka põhjust, sest ta oli tõesti kena noor naine, välimuselt veatu ja väljapeetud, nagu ta emagi, ehkki Raine armastas lihtsamaid ja lillelisemaid riideid kanda, kui ta ema Riin ja õde Reine.

„Oo, jee, lõpuks ometi kiri!“ säras Raine nagu jõulukard tuledest tulvil jõulupuul, kui ta postakasti avama läks.

Tere, mu kallis Vihmatüdruk!

No sa kohe oskad mind hulluks ajada oma sõnadega! Ausalt öeldes ma täitsa jahmusin su kirjast, sestap venis vastus kauem, kui sa ehk oodata jõudsid. Aga ehk ikka jõudsid?

Tead, ma oleks mitu korda juba meie kokkuleppest üle astunud, muudkui valisin su numbri, aga...ma pole ju reetur, oskan sõna pidada...

Praegu seda kirja kirjutades on meil öörahu, aga sa röövisid oma kirjaga mult une ja ma ei saa üldse enam magada...

Muide, me saame varsti hakata nädalavahetuseti kodus käima, mis on hea uudis, aga ma olen haige. Olen pidevalt haige, sest see kohutab hommikune tuul nõelub väga valusalt higisest dressist läbi ja niikui ma külma saan, olen kohe siruli maas. Immuunsust nagu ei olekski.

Ma arvan, et mõni loomaarst on ka targem kui meie arstid siin. Kogu aeg ja kõigile kirjutatakse ühte ja sama antibiootikumi välja, kuigi haigused on erinevad. Mind ajavad need rohud öökima ja pole ju nendest tolku, kui kõik välja oksendan.

Omast arust olin terve ja tugev poiss kui sõjaväkke tulin, aga...Aga aitab sellest. Surema ma veel hakata ei kavatse ja küll ma paranen.

Ka mina igatsen sinu järgi, väga, väga...Aga ma ei oska nii kenasti sõnu ja oma tundeid kirja panna kui sina, mu kallis Vihmatüdruk!

Sa ju lubad, et ma õpin veel sõnu kasutama? Eksju?

Oled mulle väga kallis!

P.S. Järgmisel korral luban sisukama kirja kirjutada.

Igatsen!

Sinu Janar

See päev sai nii päikseline ja vaid ühest ainsast kirjast. Rainele isegi ei meenunud enam, et ta pidi töövestlusele minema. Kallimale kirja kirjutamine oli tema jaoks prioriteet number üks, kõik muu võis oodata, sest kõik muu oli teise- kui mitte öelda kolmandajärguline. Raine tantsis nagu baleriin esikupeegli ees, imeteles ennast eest, küljepealt ja tagant. Vaatas oma säravaid silmi ja kujutles ennast Janariga armatsema, nagu ei kunagi varem. Alles nüüd tundis ta, et tal on Janari vastu tunded tekkinud, või tekitas selle eelmalolek? Raine arvas, et ta ei tunne midagi nii tõelist kallima vastu, et tunneb vaid õe-venna tunnet, kuid ta kartis, et kohtudes võib ta taas apaatsemaks muutuda.

Kibekiirelt tormas armunud Raine kohalikku postipunkti ja ostis hulgim ümbrikuid ja marke, et osad neist koos kirjaga kallimale saata. Ta õitses nii, et unustas postipunkti töötajalt ülearuse raha tagasi võtmast ning töötaja pidi talle trepile järele lausa jooksma. „On ikka tänapäeva noored, pea laiali otsas ja muudkui joostakse elust läbi!“ torises vanem naine, kes postipunktis töötades pensionile lisa teenis.

Tere, mu Arm!

Janar, kallis, ohhh...tead, ma ei suuda ega ei oska oma emotsioone, mida ma hetkel tunnen, paberile panna.

Sa oled mulle kallis! Sa oled mulle väga, väga kallis!

Aga mul on hirm su pärast. Mul on hirm su tervise pärast. Kas ma saan sind kuidagi aidata, et saaksid õiged rohud peale? Küsin isalt abi? Selleks peaksin teadma täpset diagnoosi, aga olen kindel, et isa saaks õige retsepti kirjutada. Palun sind, mu kallis, kirjuta tähthaaval oma diagnoos mulle siia.

Millal sa koju saaksid? Kas ma võin ise ka sind sina vaatama sõita või ei lasta veel kokku?

Ma igatsen sind nii väga ja tea, et ma käin ikka meie radu, mööda vana raudteed, kus meie koos...Ohh, süda tahab rinnust suhu hüpata kui meie koosoldud aegu meenutan. Sa oled nii kaugel, aga samas nii lähedal, aga ikkagi me ei saa koos olla, ikka peab olema miski mis meid lahutab. Vahel ma mõtlen, et elu on ebaõiglane. Ja tead, ma siin mõtlesin, et...no ma oleks võinud ka koos sinuga sõjaväkke tulla, naised ju võivad nüüd. Oleksin su kõrval praegu ja puputaks sind, nagu väikest last. Ma raviksin sind juba oma lähedusega terveks ja artimeid poleks vajagi!

Saadan sulle hästi palju terevndavat energiat, et sa paraneksid. Ja kirjuta mulle palun kohe, ka diagnoosist, sest see on eluliselt vajalik, sama vajalik kui sina mulle.

Suudlen!

Sinu Vihmatüdruk

Raine vaatas kella, juba pool tundi oli möödunud ajast mil ta pidanuks töövestlusel olema. Natuke ta küll kahetses seda, aga kohe meenusid ema sõnad, et nende pere salongiuksed on alati Rainele valla, aga...oma ema firmas, kus ema veel boss ka on, Raine mitte ei tahaks töötada.

Kui ta oli kirja kinni liiminud, veeresid suured pisarad mööda ta põski ümbrikule, nagu tükike teda, mis ühes ümbrikuga adressaadini sõidab. Rainet tabas taas tunne, et ta pole kindel kas tunneb Janari vastu vaid õe-venna suhet või armastab teda. See tunne tegi teda natuke õnnetuks, aga vastus oli kusagil peidus, ta enese sees, ning Rainele meenusid ema sõnad, et aeg paneb asjad paika. Ta uskus nendesse sõnadesse.

22. veebruar. 2018.a.

Vana-Rääma