Sõnumine

     SÕNUMINE

Sellel õhtul oli kuu kuidagi eriliselt kahvatu. Sama kahvatu nagu ennast voodist välja vedanud Naudi nägu. Naudi tõusis, üritas ringutada, kuid pea oli selleks liiga paks ja keel suu lakke kleepunud. Mees püüdis meenutada tema 25 ruutmeetrilises kodus toimunud joomingut, kuid pohmakas sai mõtetest võitu. Naudi loivas kööki, vaatas nurka, kus tal tavaliselt õlled seisid, kuid kõikjal valitses vaid taarahunnik. Ei ühtegi avamata õlut. Kogu ta elamine oli segi paisatud, nagu oleks mõnu kurikael seal revideerimas käinud.

"Telefon! Fakk! Kus mu telefon on?!!" röögatas ta äkki, kuid lisaks kadunud sidevahendile, haigutas laual, räimtomati pooltühjas konservikarbis tema päevinäinud rahakott, mille rauad olid pärani. Keegi kurikael oli lahkunud kogu ta rahakoti sisuga.

"Fakk! Raisk! Mingi kuradi punapäine tont, kellega ma poe nurga taga kokku sain. Tema on kindlasti varas, raisk!" vandus ta tulist, kui avanes tagumise toa, mida Naudi hellitavalt kolikambriks kutsus, uks ja sellel lävel seisis tumepunaste huultega, siniste juustega kurvikas näitsik, kes pooluimasena ei märganud endale isegi riideid selga panna, vaid ukerdas stringide väel tagant toast välja.

"Vaaabandage, mjina tahan tjualjetti mjinna," pomises purjus näitsik poolvigases eesti keeles ja juba märkaski wc ust.

"Mida kuradit! Kes see lehtsaba veel on?" mõtiskles Naudi, seadis sammud kolikambrit üle kontrollima, et seal veel juhtumisi mõni kutsumata külaline oma peatäit välja ei maga. Naudi avastas näost veel kahvatumaks, kui ta ärgates oli, kuna nägi kaltsuhunnikus eneserahuldamisega tegelevat lopsakate rindadega tõmmuverelist kaunitari. Naine viipas Naudile käega. Mees tundis verd pähe valgumas, kuid sattus paanikasse. Juba tormaski tualetist välja stringikaunitar, lõi käepatsu Naudi tagumikule ja sõnas:

"Tulje mjees, njaudi meijega oljemist. Tulje sjeksi mejiega."Mees oli niikui puuga pähe saanud, kuna ehmatas, et tüdrukud ta nime teavad. Kuigi naudi oli siin teises tähenduses, aga aktsent petab ära. Naudi ei olnud ligemale pool aastat ühtegi naist isegi näpu otsaga puudutanud ja nüüd tema veri kees. Veel pool aastat tagasi oli tal kallim, rikkuritest vanemate võsuke, kes juba varases nooruses oli korgi otsa kukkunud. Pidevad vanemate komandeeringutes viibimised lihtsalt andsid lapsele, kellel oli kõik olemas, liiga palju vabadust. Sellel järgnesid ööklubid, narkootikumid ja teadagi mis. Naudi oli tüdruku otseses mõttes rentslist üles korjanud, ta puhtaks harjanud ja enda juurde elama võtnud. Mõnda aega olid nad isegi õnnelikud, kuid ajalugu kordus. Töö tõttu pidi mees tihti kodust eemal viibima ja ta kallimale tekkisid taas halvad sõbrad ja nii ta hing narkootikumide üledoosi tõttu põrgusse läkski. Peale seda vandus ka Naudi elule alla ja hakkas jooma. Kaotas töökoha ja tema kadunud kallima pahadest sõpradest said ka tema sõbrad. Nii nad ka punapeaga poe ees kokku jooksid.

„Aga miks ma peaksingi tööle minema, kui vallavalitsus maksab mu eest üüri, annab elamisraha ja sotsiaaltöötja toob lõunati isegi aurava supi koju? Elu on ju lill!“ mühatas Naudi habemesse ja vajus mõtteisse. Isegi lihakehad olid, ihuliste vajaduste rahuldamiseks, kodus olemas. Lausa kaks korraga. Milline nauding!

„Tulje, tulje, iljus mjees!“ meelitasid lohakad naised. Naudi läks ja nautis.

„Kus, kurat, mu rahakott on?“kaebles mees peale seksiorgiat. Näitsikud vaatasid teineteisele otsa ega osanud midagi kosta.

„Kjusi Haaradji käest!“ soovitas üks naistest.

„Mis kusi? Ise oled paras kusi!“ ägestus Naudi. „Erilised kusejoojad siin koos!“ tõmbus mehe rusikas masinlikult rulli. Naised kahvatusid ning üritasid Naudit uuesti voodisse vedada, kuid mees jäi resoluutseks.

„Haarad, nu, Haarald, sjee punapjea,“ selgitas üks neist.

Alles siis meenus Naudile et punapea nimi oligi Haarald, aga rohkemat kahjuks ta ei mäletanud, ning naised ka omaväitel mitte.

„Mis siin üldse toimunud on? Selline hullumaja ja pea ka kohutavalt lõhub. Teil ei ole mingit jooki? Ja üleüldse, kes te olete ja kuidas siia sattusite?“ hoidis Naudi kahe käega peast kinni, vajades kiiremas korras peaparandust.

„Ei jole,“ oli üks kutsumata külaline konkreetne.

„Tehke siit sääred!“ kamandas Naudi.

Naised vahtisid oma sääri, hakksid neid silitama, lootes meest tagasi voodisse meelitada, aga Naudi ei suutunud, ta oli omadega läbi. Mees ühmas, lõi käega ja läks enda nägu külma vee alla loputama. Äkki koputati uksele.

„Peremees, võta ja paranda pea ära!“ astus Haarald kotitäie kesvamärjaga uksest sisse.

„Ole sa tuhendest tänatud!“ kulistas Naudi ühe hingetõmbega terve pudelitäie õlut alla.

„Kes need v...d seal tagatoas on? Sina vedasid nad siia või?“ tahtis Naudi joomakaaslase käest selgust saada.

„Ei, ei, nad möödusid aknast ja ise sa kutsusid nad üles,“ selgitas Haarald, tumepunaste juuste ja kongninaga, viiekümnele eluaastale lähenev mees.

„Fakk, olen ikka idioot küll! Oot, kas raha järgi ka jäi?“ küsis peremees.

„Mis raha sa veel tahad? Ise laiutasid oma rahakoti sisuga, maksid eitedele veel peale ka!“ ärritus kongnina.

„Peale? Mille eest?“ oli Naudi hämmingus.

„Eks ikka naudingute eest!“ muheles Haarald.

Naistel hakkas kibekiire ja juba nad sulgesidki enda järel välisukse. Naudi ei iitsatanud midagi, sest ta tahtis neist niigi lahti saada.

„Ühte ma ütlen, mees, ole sihukeste lehtsabadega ettevaatlik! Meie alevis liigub seda kuradi surmahaigust, aidsi juba väga palju ringi. Mina küll eluga ei riskiks,“ hoiatas Haarald.

„Surm siin või Siberis!“ vastas mees klišeelikult. „Juba mu kadunud vanavanaema, kes kunagi represseeriti Siberisse, vastas nii ja Siberis ta surigi.“ selgitas Naudi. „Elu ilma naudinguta pole üldse elu!“ lisas ta.

„Ma vaatan, et sulle on ikka õige nimi pandud,“ muheles Haarald.

„Ja kus kurat need lohakad mu nime teadsid?“ oli Naudi siiani hämmingus.

„Naised ju, küll nemad juba teavad!“ arvas mees, kuid tal polnud õrna aimugi mis situatsioonis naised seda nime kasutasid. Aga see ei olnudki oluline.

„Oehh, mul on juba parem olla! Hea, et sa mind välja aitasid. Mitmel korral oelksin pohmakaga otsad andnud, ilmselt ka täna. Teen sulle kunagi selle heateo tagasi,“ lubas Naudi, aga tal polnud õrna aimugi, et punapea tegelikult ta rahakoti tühjaks tegi. Oma viga, et ennast mällerisse jõi.

„Hei, semu, kas sa savu tahad proovida?!“ pakkus Haarald põrandaalust kraami.

„Mis kuradi savu? Räägi eesti keeles, saad ise ka aru!“ pahandas Naudi.

„Olgu, olgu, ära siis kohe nii...“ ehmatas külaline.

„Enne võtku mind nälg, katk või suguhaigus, aga mingit paska ma endasse küll ahmima ei hakka!“ oli Naudi resoluutne.

Haarald suitsetas keelatud aineid, kui kopikas võimaldas, aga kui ta rahakotist oli tuul läbi käinud, lonksas ta isegi igasuguseid nurgataguseid jooke, et kuul pähe saada. Naudi oli nedest meelemürkidest prii, vähemalt omateada, tal polnud õrna aimugi, et öösel oli ta ise paraja kanepilaksu saanud.

Elu kulges rutiinis, ikka joomine ja ikka pohmakad, need olid Naudi lahutamatud kaaslased. Vahepeal käis ta psühhoneuroloogia osakonnas tsüklist välja tulemas, aga suutis vaid nädalajagu päevi kainena viibida, siis astus taas ämbrisse, ja need olid lausa solgiämbrid.

Ühel tsüklikorral, kui talle haiglas vereanalüüsi tehti, avastati mehel kaasaegne katk- aids.

„Oli mul vaja nüüd oma elu ära sõnada?“ suhtus Naudi diagnoosisse rahulikult, sest ta oli kogu aeg maininud, et ei taha enam elada.

„Tulje, kjullake, tjule,“ kutsus tuttav hääl Naudit endaga haigla duširuumi. „Miidagi pjole ju jenam kaotjada.“ pilgutas naine silma.

Nii nad kohtusidki, joomakaaslased, taas, et elu viimastel hetkedel õndsaks saada.

2. veebruar. 2018.a.

Vana-Rääma