KUU KULTUSE KUMMARDAJA
Valged varjud laotuvad üle maa, kuid
metsad nagu põleks. Taamal rüüpavad tulekerad endasse öömändide
kuma ja kogu videvik on leekides, nagu sõja ajal. Aga suur ja
kahvatu kuu ilutseb õhtutaevas endiselt. Ta on nii maaliline nagu
maakera makett, kus iga mander on ehedalt eluline, välja joonistatud
ja lausa käega katsutav.
Paulus istub juba tunde liikumatus
asendis ja kummardab kuud. Kogu tema keha on nagu kivist monument,
aga astraal liugleb monumendi kohal, nagu otsiks oma kohta elus,
otsiks hinge, kuhu tagasi laskuda. Silme ette kangastuvad pildid
vanakreeka mütoloogia veinijumalast Dionysosest ehk Bakchosest,
Zeusi ja Teeba printsessi Semele pojast, keda Zeus kandis, pärast
Semele hukku, kuni sündimiseni oma puusas.
Iga kord, kui sakris ja tumepruunide
juustega Paulus ennast kuud kummardama unustab, raugeb tema jõud,
nagu imeks keegi kehast elunektarit. Kuigi peaks vastupidi olema.
Olgugi, et musitsed eestlased
kummardasid päikest ja uskusid, et vaid patust puhas inimene võib
silmaga päikese peale vaadata, jumaldab Paulus kuud, milles
väljendub maa-aluste vete jõud ja vägi. Ilmselt see, et kuus
peitub müstiline ja kõikehõlmav vägi, mis tuleb meid painama
unenägudes ja jätab kogu kuutsükli mõistmatuks või
mõistatuslikuks. Teadagi kummarbdab Paulus kevadeti noorkuud, suviti
täiskuud, sügiseti vanakuud ning talviti musta kuud, sest nii see
kuu loomise tsükkel jaotub.
Kuigi eestlastel puudub kuu kultus,
tunneb Paulus ennast selles suhtes teistsugusena. Tema ei mõista
miks eestlase jaoks koosneb maailm ainult maast ja taevast.
Paulus mäletab juba lapsena ennast
kuud kummardamast ning kuu kultusest kirjutas ta juba koolis
kirjandeid, mis õpetajatele mõistatuslikuks jäid, kuid ometi
hinnati need väga heaks.
Õhtuti, kui Paulus veel laps oli ja
läbi akna kuuga suhtles, hirmutas ema teda, et nii ei tohi teha,
võib kas pimedaks või kuutõbiseks jääda. Paulus ei uskunud ema,
sest talle tundus, et ta hakkab üha paremini nägema. Ka kuutõbiseks
jääda ta ei kartnud, sest tema jaoks oli kuu palju võimsama ja
elulisema tähendusega kui jumal või oma lihane ema, kelle üsas ta
üheksa kuud kasvanud oli. Paulus kuuletus ainult kuule.
Kui on taevas noorkuu, lükkab Paulus
tähsad toimingud edasi, sest sellel ajal ta ei suuda kekenduda.
Olles aastate pikku kuufaase, tsükleid ja kuuloomist uurinud, oskab
ta juba oma elu nii seada, et ei tee midagi üleliigset. Selle
kuufaasi ajal kogub ta informatsiooni ja koostab tulevikuplaane.
Suviti, kui oli täiskuu aeg, süveneb
Paulus endasse. Sellel perioodil on ta eriti emotsionaalne ja
kidakeelne, kartes inimestele midagi terevat öelda, kuna sellel
perioodil on kõige suurem oht kuristikku langeda, täiskuu ei lase
oma tundeid taltsutada.
Kui saabub vanakuu, mis toob kaasa
rahumeelse sügise, Paulus puhkab ja täiendab oma energiavarusid,
mis olid otsakorral. Sellel perioodil suhtleb ta kaasinimestega
tihedamini, sest see võimaldab tal oma mõttemaailma ja organismi
tasakaalu saada. Sellel perioodil viibib ta võimalikult palju
looduses, liigub ja kummardab kuud.
Iga kord, kui Paulus enda või mõne
lähedasega pahuksisse läheb, longib ta metsaserva, istub ühele
vanale kahe lohuga hiie-, või ohvrikivile ning hakkab kuud
kummrdama. Ta kõneleb Maaemaga, kes Kreekas kannab Gaia nime, ja
Maaemat kummardab ta ka igal pööripäeval.
Pauluse käest on küsitud miks ta
tegeleb asjadega mis kusagile ei vii, kuid mehel on selle tarvis
alati oma mõeldud legend, ehk vastuküsimus olemas; „miks tegeleb
inimene sellega mis teda paigal hoiab?“
Paulus ei tahagi kusagile jõuda, ta
tahab elada hetkes, kummardada kuud ja kuu kultust, sest ta vajab
seda rohkem kui õhku. Tema arvates inimesed, kes pole ennast leidnud
ega ei otsi ka, on määratud hukule, sest neil puudub motivatsioon
ja siht elule. See on muidugi karm arvamus, aga nii tunneb ja teab
kuuga kõnelev mees-Paulus, kes on ainulaadne ja kordumatu, sest tema
ei usu eelmistesse ja tuvevastesse eludesse. Tema jaoks eksiteerib
vaid üks mina, üks kehastus, üks ainus see Paulus kes tema on. Kui
ikka ükskord maine teekond lõppeb, lõppeb see jäädavalt, füüsis
sureb koos hingega, sest inimene on terviklik, lihtsurelik, looduse
loodu, kes kummardab seda mis talle antud on.
Paulus usub, et teda võtab ükskord
maa-alune vetevägi, kuskohast, isegi parema tahtmise juures, ei
pääse minema ei hing ega keha. Tema sureb lõplikult.
Valged varjud laotuvad üle maa.
Paulus istub hiiekivil ja kummardab kuud, ühel pildil, ühel vanal
maalil, aktiikses raamis. Paulus kummardab kuud ja vetepeegel väreleb
teema ees, tema sees. Temas.
- veebruar. 2018.a.Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar