- peatükk
„Ai, ma olen usside vastu allergiline, sai Raine vaid ühe lause
suust, kui kogu ta keha shokki vajus. Enam ei suutnud ta ei rääkida,
ega hingata. Lisaks kõigele tekkis ka naisel lõualuukramp, mis oli
nii kohutavalt valus, Raine kartis, et ta sureb seal samas. Janar
helistas kibekiirelt kiirabisse ning seda oodates palus ja palvetas
mees elus esimest korda, see tuli spontaalselt, hirmust, et kohe
kaotab ta kallima, kellega alles tutvus ja kes juba oli väga kalliks
saanud. Õnneks kiirabi saabus ruttu. Janar sõitis kiirabiaotule
järgi, aga jäi maha, kuigi oli ise veidikest aega rallisõiduga
tegelenud. Aga terve tee ta muudkui paljus Jumalt, et ta kallim jääks
ellu. Janar ei teadnud, et Raine allegiline on. Olid nad ju alles
tutvunud ja ühe ööga kogu elulugu teada ju ei saa.
„Kõige hullem on möödas. Teie naine on allergiline, mitte
ainult herilaste ja usside suhtes vaid ka lausa parmude. Sestap olge
alati valvsad kui looduses liigute. Mõned tunnid hoiame veel teda
haiglas ja siis võite ta koju viia. Aga patsient peab viibima palju
vähskes õhus ning vaikselt, tegevusetult.“ selgitas õde
Janarile.
„Mis minuga juhtus?“ küsis Raine alles siis kui nad Janari
autosse istusid.
„Nagu sa ise jõudsid öelda, oled usiide vastu allergiline, said
sutsata. Ja nüüd selgus, et oled ka herilaste ja parmude vastu
allergiline. Mingi test tehti ja turgutati sind üles. Pead vaiksel
ja kodusel režiimil mõnda aega olema. Kuidas praegu enesetunne on?“
oli Janar mures.
„Sihuke naljakas, vatist olemine on ja pea huugab, nagu oleks
kõrge palavik. Ei muud.“ selgitas Raine ja vajus mõtteisse. Mõnes
mõttes oli see roomaja sekkumine nede armatsemisse nagu õnnistus,
sest kes teab mis oleks võinud juhtuda. Raine ju ei tundnud veel
Janarit ja ta hakkas kohe tõmbama paralleele Karpo ja Janari vahel.
Mõni võib öelda, et sellest juhtumist tuleb lahti saada, üle
saada, aga katsu saada kui su hing ja ihu on haiged ning möödunu
kipub vägisi korduma. Naine vaatas korra Janarit, kaalutles ja
kujutles, et kas ka Janar võib olla bi. Ta jõudis selgusele, et
Janar on väga mehelik mees, ei tahtnud midagi sellist uskuda, kuigi
hirm tema sees elas endiselt aktiivset elu. Ainuke asi mis ta hinge
rahutuks tegi on Riini ja Janari kohtumiisel silmapilgutus. Raine
hakkas juba kahlema, et ehk on ta ema ja kallim tuttavad, ehk on
nende vahel midagi sellist mida olla ei tohiks. Naise kujutlusvõimel,
kui tema hinges elab armukadedus pole piire, see kõigub erinevaid
teidpidi ja tihtilugu just kõige karmimaid. Olgugi, et Raine näis
välimuselt rahulik ja tagasihoidlik, mässas ta sisemus nii, et
mitte keegi ei osanud seda isegi kahtlustada. Ja selle põhjuseks oli
siiani esimese armastuse lugu, mis hinge haavad, mis armistuda ei
tahtnud, jättis.
„Kas viin su koju võid tuled minu juurde, saad oma Printsessi
toas kenasti puhata ja mina saan sind ravitseda ja hellitada,“
pakkus Janar.
„Kõlab ahvatlevalt. Mitte, et mulle sinu juures ei meeldiks, aga
ma tahan koju, tahan oma koju, oma tuppa, oma voodisse.“ tunnistas
Raine.
„Mõistan sind,“ sõitiski auto juba linnast välja, alevisse.
„Saa tuttavaks, tema on minu noorem õde, Reine,“ tutvustas
Raine.
„Väga meeldiv. Janar.“ võttis Janar Reine käe ja tahtis seda
suudelda, mille peale tüdruk oma käe ehmatusega ära tõmbas ja
mossitades, tutvumata, oma tuppa kadus.
„Janar! Nii ei ole ilus! Ta on ikkagi noor tüdruk, sellises
vanuses häbenetakse isegi noormeestele silma vaadata ja sina...“
oli Raine pisut torssis. Talle ei meeldinud Janari käitumine ning
Karpo segas ennast taas tema ellu, küll mõtteis, aga siiski. See ei
olnud mõnus tunne.
„Kullake, mida ma küll valesti tegin? Ma ei mõista. Aga las ta
siis olla, palun vabandust.“
„Vabandust pead sa paluma Reine käest, mitte minu!“ trots tegi
endale üha ruumi Raine sees.
„Ma ei saa ju. Kui lähen tema tuppa vabandust paluma, arvad sa
äkki et ahistan teda? Tänapäeval ei või naisterahvale enam isegi
otsa vaadata, kui juba liigitatakse see ahistamise alla. Segane
maailm!“ oli noormees nõutu.
„Reine, ole pai ja tule korra siia!“
„Jaa, Raine, kohe tulen!“ hõikas õde vastu ja juba ta oligi
vanema õe toas.
„Ma palun vabandust, südamest!“ palus Janar.
„Näe. Õdeee!“ punastas Reine, keeras otsa ringi ja kadus
uuesti oma tuppa.
„Ahh, las ta jääb praegu!“ andis Raine alla, sest ta mäletab
oma pubekaaega, isa asi tegi haiget ja pani häbenema, hing oli
tollel eluperioodil eriti hell. Tegelikult ka praegu, aga nüüd
oskas ta ennast juba kaitsta. Empaatiavõimega pani ta ennast antud
hetkel õe olukorda ja see polnud mitte mõnus tunne.
„Aga kui sa lubad, siis ma sõidan nüüd oma koju. Sina hoia
ennast ja ma usun, et kodud kenasti. Ma lähen ka väljapuhkamisele,
muidu hakkan juba vasrti topelt maanteid nägema, ja see ei ennusta
head.“ tõdes Janar.
„Aga tänud sulle, et mu kõrval olid! Mõistan sind. Turvalist
koju jõudmist!“ ei üritanudki Raine meest paluma hakata ja ega
ilmselt Janar ei oodanudki seda. Ta leidis, et Raine peab rahulikult
ennast välja puhkama ja kosuma. Alles siis, kui Janari lahkumisest
oli pool tundi möödas, tundis Raine ennast rahutuna. Miski temas
oli katki. Aga naine arvas, et ta ongi sellest vintsutusest katki ja
sundis ennast magama mõttega, et hommik on õhtust targem. Oligi.
„Õde, kas sul on uus peika?“ usutles Reine hommikul.
„Jah, mu kallike, mul on uus boyfriend, aga algatuseks
oleme me vaid sõbrad“ tunnistas Raine nooremale õele.
„Ilus peika on sul,“ kädistas Reine, mille peale Raine naerma
hakkas.
„Kas minu õde hakkab ka juba suureks saama, et oskab poisse
hinnata?“ muheles Raine.
„Ei noriiiii,“ punastas Reine.
„Ma ei norigi. Sa oled minu pisike kullatükk, tule siia,“ õed
kallistasid omavahel, nagu neil pidevalt kombeks oli.
„Ma lähen nüüd õue,“ vudis Reine ja juba oligi kuulda maja
välisukse sulgemist.
Raine enesetunne oli kordi parem ja isegi see vatt, mis eelmisel
õhtul jõuliselt ta ümber püsis, oli kadunud. Meeleolu oli ka
kordi parem. Ta tõusis voodist, võttis dušši ja pani kohvi
hakkama. Ema oli juba tööle läinud ning ei teadnudki juhtunust,
aga oligi parem, arvas naine. Küll ta jõuab sellest ka temale
rääkida.
Raine läks postkastist värskeid ajalehti tooma ning avastas, et
raamat, mille ta neti kaudu tellinud oli, vaatas talle rõõmsate
silmadega vastu. Paar tunnikest lugemist ja Heli Künnapase
lühiromaan, sarjast „Mõni õhtu romantikat“ saigi loetud. Üha
enam hakkas Raines süvenema tunne, et ta tahab ka sellesse sarja
kirjutada, sest ta armastas elulisi ja õhukesi raamatuid lugeda,
mitte telliskivide paksuski, mida on raske juba käes hoida. Raine
armastas lugeda voodis pikali olles ja tihtilugu oli ta sunnitud
romaani sulgema just selle paksuse ja raskuse pärast, sest käed
kippusid ära surema. Aga selle sarja raamatud talle meedlisid väga
ning ta tegigi algust lühiromaani kirjutamisega. See oli tema jaoks
uus väljakutse ning erutas teda juba enne kirjutama hakkamist, kuigi
tal polnud õrna aimugi kuidas edasi toimida. Aga selle peale ta väga
ei mõelnud, enne tuli käsikiri valmis kirjutada ja ta mõtles, et
hiljem on aega pakkumisi teha küll, isegi siis, kui juhtumisi Heli
Kirjastus, mis kuulub ka kirjanik Heli Künnapasele, ei peaks mingil
põhjusel seda käsikirja töösse võtma. Eesmärk oli silme ees ja
käed aina kirjutasid. Algus oli tehtud ja taganemisteed ei ole,
mõtles Raine.
Alles lõun paiku, kui maja uks tulija järel kinni kolksatas,
avastas naine, et ta on juba kümme arvutilehekülge valmis vorpinud.
Raine tundis selle ja eelkõige enda nimel uhkust, sellist
kirjeldamatut uhkust. Oli ta ju unistanud juba lapsena, et kirjutab
kunagi kasvõi ühe raamatu, aga kirjutab. Ja nüüd oli
lapsepõlveunistus tõeks saamas. Ta isegi unustas selle mis juhtus
eelmisel õhtul, unustas ka Karpo, isegi Janari ja muud asjad. Naine
elas romaanis ja see tegi teda üha õnnelikumaks. Ta rakendas kogu
oma energia käsikirja, mida tundus nii lõputult olevat, et ta isegi
imestas kuskohast see inspiratsioon, nagu tulvavesi, ta peale tulvab.
Aga vastust ta siiski ei teadnud, või teadis, sest äkki pahvas ta
pähe mõte, et ehk inspireeris uus tutvus teda, et ehk Janra mõjus
talle kuidagi eriliselt, et taevaväravad ühtäkki just nüüd,
peale noormehega tutvumist, valla lõid. See oli mõnus avastus.
„Raine, õdeee, tahaks nii midagi süüa!“ hõikas Reine alt,
kus ta köögi kappide uksi paugutas.
„Ma kohe tulen, kallike!“ hõikas õde vastu, tõmbas lilla
hommikumantli selga ning seadis sammud maja alumisele korrusele.
Korraga tundis ta ise ka, et on väga näljane. Ta laveeris kas
praadida mune või pelmeene, kuid otsusele jõudmata märkas ta
külmkapi use juures ka õde kes näitas näpuga pelmeenide peale.
Küll maistses hästi lõunaports- praetud pelmeenid hapukoorega.
„Mis sul täna plaanis on?“ tahtis vanem õde teada noorema
käekäigust.
„Lähme Mimmiga, nii kutsus ta oma parimat sõbrannat- Mirjamit,
vist ujumiskohta, sest vesi pidi juba nii soe olema, et saab ujuma
minna.“ teavitas Reine.
„Oioi, kas keegi täiskasvanud inimene tuleb ka teiega kaasa?
Omapead minna pole mitte just hea.“ oli Raine ettevaatlik.
„Tuleb jah ja tead kes?“ Raine noogutas eitavalt pead. „Ta on
miest palju vanem ja täiskavanu on ta ka. Nimeks on Raine.“ Raine
muigas ja veerand tunni pärast liikusidki Mirjam, Raine ja Reine
ujumiskohta, mis oli ujujaist tulvil.
25. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar