15. peatükk
„Noh, härra Westoffhausen, kas oled valmis kohtusaagaks? Ma siin kuulsin, et oled kenasti kosunud ja hakkad oma kummitustekambrisse tagasi naasema. Eks ma siis teavitan võimujüngreid ka sinu tagasitulekust. Näeme õige pea!...“ vadistas õel Marelle ja enne kui Ralf midagi ütelda sai, andis telefon juba kinnist tooni. Ralf muutus näost veelgi kaamemaks kui ta unenäost ärgates oli. Ta põrnitses ainult ühte punkti, nägu sünge kui sügise öö ja ei reageerinud arsti ja õe jutule. Doktor Marjapuu muutus juba murelikuks. Oli ju tema silm korduvalt näinud situatsioone kus haige koju saamise uudise peale otseses mõttes ära pöörab või sügavasse depressiooni langeb. Põhjuseid oli mitmeid. Üheks põhjuseks oli tihtilugu see, et osadel patsientidel ei olnud kodu. Teiseks põhjuseks see, et osadel ei olnud raha mille eest haiglapäevad kinni maksta. Põhjuseks võis ka olla uudis, et patsient ei uskunud, et nüüd kõik see möödas on ja ta saab hakata täisväärtuslikku elu edasi elama. See oli suur vapustus ja viis kergesti stressi või depressiooni. Ralfi puhul võis olla tegu mitme põhjusega. Esiteks tundus, et ta ei olnud unenäost väljagi tuönud ja teiseks põhjuseks oli Marelle ähvardav kõne. Või oli veel midagi millest kellelgi, peale mehe enda, ei olnud õrna aimugi. „Jätke mind rahule!“ röögatas patsient, mille peale õde eemaldus tema voodi juurest sellise näoga nagu oleks tonti näinud. On ja ka õdedel hing ja süda sees. See on vale, et õed on külmanärvilised ja võtavad oma tööd nagu masstoodangut. Nii see kohe kindlasti ei ole. Tõsi küll, paljud kes meditsiini õpivad ja tunnevad enne tööle asumist, et see on just õige amet ja kutsumus neile, avastavad alles töö käigus, et päris nii see ei ole. Sellepärast pole ka ime, et paljud meditsiini õppinud inimesed töötavad hoopis teise valdkonnas. Nad on lihtsalt liiga emotsionaalsed ja võtavad töö koju ja ka peole kaasa, ega suuda enam üldse lõõgastuda. Just see emotsionaalsus sunnibki neid otsima oma kutsumust mujalt. Sama kehtib arstide puhul. Ka nemad ei ole emotsioonitud ja kalgid, aga nad on saanud juba tugeva psühholoogilise koolituse tohtriks õppides, andnud justkui vande, seega peavad oma kohustustest kinni. Mitte, et õed lollimad oleks, lihtsalt see on tõde elust enesest, igapäevane tõde millega meedik, kelle elukutse ei ole üldse kerge, iga päev kokku puutub. Ka tema tunneb ennast halvasti, kui patsient ei parane või üldse siit ilmast lahkub.
Meditsiinitöötajatel on väga suur vastutus, mis võib lausa inimelu maksma minna ja pole harvad ka juhtumid kus kirurg peab tegelema patsiendiga psühholoogilise nõustamisega. Enamjaolt tegelebki, sest tihtilugu kiindub patsient inimesse kes talle elu tagasi andis, ning ei võta kedagi teist kuulda. Kuid kirurg võib inimese kokku lappida, aga hingehaavade kokku sõlmimine on siiski teise meediku töö. Füüsis saab küll terveks, aga siis hakkab psühholoogiline ravi, mille protsess võib kesta veel kauem kui operatsioonist paranemine. „Patsient Eischen, kas tahate rääkida mis teid vaevab? Õde, jätke mied palun kaheksi patsiendiga. Kutsun teid kui on õige aeg.“ tegi doktor Marjapuu õele silma ja viimane lahkus. „Kas ma saan teiel kuidagi kasulik olla? Oleme nüüd palatis kahekesi ja luban, nagu artile kohane, et ma hoian saladust. Heitke pikali, te ei tohi närveerida. Heitke, heitke,“ pani Marjapuu Ralfile, nagu väikesele lapsele teki peale. Ralf oli suures segaduses, kuid raviarsti silmi nähes muutus ta korraga rahulikuks. Ta haaras arstil käest, kui viimane oma kaelas olevat kuuldeaparaati sättima hakkas. Marjapuu muutus ärevaks, sest arst peab patsiendtide suhtes valvas olema, iialgi ei või teada mis neil mõttes on. Siis hakkas Ralf rääkima. „Mul on sihuke tunne, et ma lähen hulluks. Ma pole kunagi unenägudesse uskunud ja olen nendest ruttu välja tulnud, kuid tänane unenägu...“ takerdus ta neelamisse, sest klomp oli kurku tulnud. Doktor Marjapuu kuulas patsienti hoolega. Ralf jätkas; „ Kas unes on võimalik ette näha või on unenägu pelgas kujutelm? Kas unenägu kajatab möödunud või tulevad sündmusi? Kas unenägu võib olla mingil määral seotud tulevikuga? Mis on vahet unenäol ja ettenägemisel? Oehh, ma vist hakkan tõesti hulluks minema!“ lõpetas Ralf küsimustejada selleks korraks. Küsimusi tuli nii palju, et need ajasid ka tohter Marjapuu segadusse. Ta vaatas mehele silma ja tahtis küsimustele vastama hakata, kui Ralf ootamatult küsis: „Kas sa oled vaba naine?“ Doktoril läksid vastused meelst ära ja ta muutus ühtäkki nukraks. Ta hakkas õiget vastust otsima kuid Ralf jõudis ette.“ Ma olen hetkel nii labiilne, et ei teagi kas tahan sind sinatada või teid teietada. Ehk läheme sina peale üle?“ Marjapuu ainult noogutas nõusolevalt. „Ma olen nagu tuulelipp, ei tea kuhu poole sooviks et tuul mind kannab. Miski sunnib mind põgenema reaalsuse eest ja miski või keski vajutab pidurit. Ühesõnaga minu reaalsus on hetkel karm, väga karm.Olgugi, et tervis on paranemas ja peaksin selle üle vaid rõõmu tundma, tunnen ma hetkel nagu armuvalus pubekas, et ma ei taha elada. Mingil määral igatsen ma oma kummitustemajja, nagu Marelle äsja läbi telefoni ütles, kuid mingil määral tahaks ma siit üldse eemale, eemale võõrasse kuurortlinna, kus pole ühtegi tuttavat. Tõsi küll, tütre pärast muretsen ma ka südamest. Ma ju ei tea mida hull Marelle talle teha võib, kui ma võtaks väikse puhkuse ja sõidaks siit veidikeseks eemale. Teisest küljest ma ei teagi kas võin hetkel eemale sõita. Ohh, sa ei kujuta ettegi, tohter Marjapuu mis minu sees hetkel toimub. Seal mäsleb tuul ja torm, kui mitte ütelda tšunami. Mul on kohati sihukene tunne, et saatan on minu sisse pugenud. Egas te mulle mõnda saatane doonororganit ei pannud?“ muutus mehe nägu pisut lõbusamaks. Leana Marjapuu vajus mõtteisse, ta kaalus mis võib ühte kena meest vaevata, kellel on olemas kodu ja imekaunis tütar. Doktor liigitas Ralfi diagnoosiks depressiooni alguse ja endalegi ootamatult soovitas Ralfil aeg maha võtta ju puhkama minna. Nii ehk naa poleks ta saanud veel tööpostile asuda, sest teda ootas ees haigusleht. „Tead, kõige parem ongi see, et sa lihtsalt võtad aja maha. Sõida kusagile nädalaks puhkama, see aitab su mõtetel selgineda. Ära üldse minegi koju vaid sõida otse haiglast reisile. Nii on kõige parem.“ soovitas Leana Marjapuu. Ralf võttis raviasrti kuulda ja järgmisel päeval, kui ta haigla ukse enda järel sulges, astus ta lennukile. Paar esimest päeva pisikese kuurortlinna pansionaadis möödusid vaikselt. Kolmandal päeval meenus Ralfile, et tal oli riigist väljasõitmise keeld. Ta muutus paanikasse, kuid samas imestas, et keegi seda ei teadnudki. Muidu poleks ehk teda reisile lubatudki. Või oli see suusõõnaline keeld? Igal juhul tekitas see mehes paanikat ja ta otsustas piki raanajoont jalutama minna ja oma muremõtted vette uputada. Siis helises telefon. „Issi, kallis issi, kas sinuga on kõik korras!? Käisin sind haiglast otsimas ja üteldi, et said koju. Käisin häärberist otsimas ja seal valitseb haudvaikus. Kus sa oled, kallis issi!? Ma ei saanud ka su raviarsti, doktor Marjapuuga rääkida, kuna tal hakkas puhkus ja oli üldse ära sõitnud.“ jutustas Mari- Liis justkui ühe hingetõmbega. Ralf jäi sõnatuks, ta silmadesse valgusid pisarad, kuna tundis ennast tütre ees süüdi. Mees kogus ennast ja siis tõi hädavale avalikuks. „Kallis tütreke, mind toodi mujale taastusravisse. Aga juba nädala pärast saan ma koju ja siis saame taas õnnelikult koos olla. Ma ei taha, et sa siia mind vaatama tuled, sest tahan üksinda olla ja elu üle järele mõelda. Peale sinu kõne lülitan ma telefoni mõneks päevaks välja, sest vaid nii saan ma korralikult taastuda. Aga minuga on kõik korras. Näeme peagi. Ära minu pärast muretse, kallis tütreke!“lõpetas ta raske südamega kõne kui kuulis Mari- Liis ütlemas; „aga issi...“.
Ralfile meenus taas unenägu. Meenus Leana Marjapuu, kes unenäos oli eriti kena ja tundus et nende vahel oli säde, et nendest oli paar saamas, kuid haiglas näis ta konkreetne ja eemalduv. Ralfile ei andnud unenägu rahu ja ta otsustas, et helistab tohtrile peale jalutuskäiku, et veenduda kas tal ikka hakkas puhkus. Ralf unistas, et kutsub Leana samasse kuurordisse puhkama, täpselt sinna kus ta unenäos oli. Siis meenus mehele et ta ei mäleta unenäokuurorti riigi nime ega linna. Mööda liivaranda kõndises korjas ta rannikult pisikesi värvilisi kive ja loopis neid hiigellainetesse, mis olid hetke eest võimust võtnud. Ralf unistas ennast lainete embusesse, unistas kuidas lained loobiks teda ja lainete tipud oleks justkui pehmed sulepadjad, mille peale ta maandub. Korraga avastas mees ennast inimtühjast rannast ihuüksinda. Teda valdas maailmalõpu tunne ja see tunne häiris teda. Igatses ja ta ikkagi oma tütrekese järele ning miski temas igatses ka Leanat. Küllap oli sellel unenäol temale ikka nii suur mõju, et ta oli naisesse armunud, kuigi ei tunnistanud seda endale. Aga see tunne meeldis talle, see pani teda elama, unistama ja isegi kõhuliblikaid tundma. Juba ainuüksi mõte unenäoLeanale pumpas mehe vere teatud kohtadesse. Selliste mõnusate tunnetaga peale pikka jalutuskäiku naases ka pansionaati ja vajus nagu tühi jahukott rammestusest voodisse. Ralf ärkas alles siis kui väljas hakkas pimedaks minema. Talle meenus et pidi doktor Marjapuule helistama ning ta haaras kiiresti telefoni järgi. „Tere, ma paluksin oma raviarst, doktor Leana Marjapuuga rääkida? Mida? Kuidas ei ole? Mulle ta küll ei ütelnud, et puhkusele läheb. Pigem palus ta, et ma talle helistaksin. Fakk, ma ütlen!“ vajutas ta kõne kinni. „Ah, need naised! Nendest ja nende tujudest ei saa ka kunagi aru. Üks paras ussisugu on!“ pomises ta habemesse, käis tualetis ning võttis raamatu ja puges lina ja teki vahele, kui helises telefon.
12.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar