35. peatükk
„Memm, ma tahaks kõigepealt dušši võtta, kuna olen nii räpane ja pesemata. Ja tegelikult olen ma ka kohutavalt väsinud, ma ei viitsi vist ema kohta midagi kuulda,“ torises Mari-Liis.
„Tütreke, mis asi see „ei viitsi“ on?“ muutus memm tõredaks.
„ Kas me mitte ei rääkinud kunagi selle väljendi tähendusest?“ siunas ta tüdrukut. Mari-Liis viskas palitu toolileenile ja ööriided pesumasinasse ning läks vaikides ennast pesema. Duši all olles tulevad alati igasugused huvitavad mõtted pähe. Korraga hakkas Mari-Liisil pesemisega kiire, sest talle tuli isa igatsus peale. Kui pikka aega ei olnud nad vastelnud, veel vähem näinud. Tüdruk tegi otsuse, et peale pesemist helistab ta Ralfile, et läheb ja otsib ta kasvõi üles, sest igatsus oli nii suur. Ta armastas ka Miralda-memme, kui viimase aja sündmused olid pannud tüdruku memmes pettuma ja ta tahtis väga kellegagi oma muret jagada. Alati kui Mari-Liis duši all käis, kummitas teda üks laul lapsepõlvest, nii ka nüüd, ta hakkas ümisema:
Kevade kuu ja pungad
puhkemas puul
kes teab küll
kuhu nad jäid...
Kullane kuu ja hõõguv
suudlus su suul
kes teab küll
kuhu nad jäid...
kuid tüdrukule isegi ei meenunud kes seda lugu kunagi laulis. Ta mäletab kuidas Marelle kunagi pühapäeviti pannkooku küpsetades seda pidevalt laulis ning talle jäid sõnad meelde. Need sõnad viisid tüdruku tagasi kaunisse lapsepõlve, aega mil vanemad olid vee kenasti koos ja pere oli tervik, kui jätta välja mõningased tülid, mille algatajaks ta mäletab ikka ema olevat. Tüdruk tundis lapsena, et see laul tekitab temas igatsust, sest emal olid seda lauldes kas pisarad silmis või neelatas ta kogu aeg neid alla. Ka Mari-Liis avastas et seda laulu lauldes on ta kuidagi melanhoolne, kurb ja rõõmus üheskoos. Ta laulis teist korda juba kõvema häälege laulu refrääni:
Tuli tuul
külm tuul
need kõik ta kaasa viis
Tuli tuul
külm tuul
leek koldes kustus siis...
Vaid unelmates veel
käin unustatud teed...
ning ta puhkes nutma. Sisemine hääl temas ütles;“ nuta tüdruk, nuta oma mure enesest välja, lase see koos veega kanalisatsioooni, ära hoia pisaraid kinni...“ ning tüdruk ehmatas Miralda hääle peale:
„Kus kohast sina selliseid kauneid ridu tead? Muide, seda lugu laulis kunagi mu andekas naabripoiss, armastatud ja tuntud legend, kes meid pilvepiirilt kahjuks täna jälgib. Tema nimi oli Ardo Juhkov ja loo pealkiri on „Kuhu nad jäid“, kui mu vana mälu mind ei peta. Kunagi tegutses Pärnus ansambel „Keeris“ mille solist ta oli. Issanda teed on ikka imelikud küll, ma ütlen!“ ohkas ta oma jutu peale. Oli tunda, et memm leinab lauljat siiani.
Mari-Liis keeras kraani kinni ja jäi memme kuulatama. Tal hakkas veel valusam, kuna viimasel ajal oli tüdruk niigi palju üle elanud.
„Memm, tead, kui ma väike olin ja ema mulle pühapäeviti pannkooke veel küpsetas ja kui nad veel Ralfiga koos õnnelikud olid, laulis ta mulle või endale või kellelegi kolmandale pidevalt seda laulu. Praegu ma arvan, et ta laulis ikka sellele kolmandale, sest mina ja Ralf olime ju kodus, miks ta muidu nuttis? Samas mind ajavad ka need sõnad nutma, kuigi mulle see laul väga meeldib. Mäletan kuidas ma alati kiigele istudes seda laulsin ja alati läks selle lauluga kiige hoog nii suureks, et ema juba koputas aknale ning karjus, et ma üle võlli ei kiiguks. Järelikult ta ikka hoolis minust, sest oli mures. Ma ise ei saanud arugi, et hoog nii suur oli. Müstika! Mäletan kuidas ma ühele memmele kogu aeg lauldes vahele jäin ja ta ütles mulle „kaotsi läinud talent“, kuid mina vaatasin teda altkulmu ja ei saanud selle lause tähendusest aru, sest ma ju ei olnud kadunud, olin kiigel. Pealegi kutsus sõna „talent“ minus esile vastakaid tundeid, küll arvasin, et see tähendab valetajat, küll arvasin, et see sõna on tulnud lausest „ta lendab“ ning mõtlesin, et tädi tahab just et ma üle võlli kiiguksin ja lendu tõusekisn, arvates et ta tahab mulle halba. Kuigi lendamisest olin ma lapsena mitmeid kordi unistanud. Vahel kiikudes kujutasin ka ette kuidas ma võllika ajal endale tiivad saan ja lendu tõusen, kuidas kõik teised lapsed kadestavad mind, aga mina olen õnnelik, sest näen kogu maailma linnulennult, saan kõikidele ülevalt alla vaadata, sest toona ma natuke pelgasin inimesi ja kippusin neid alt üles vaatama. Ilmselt oli see minu kiiks lapsepõlvest, kuna ma tundsin tihti ema poolt alandust.“ oli Mari-Liis duširuumile istunud ja pihtis memmele oma mälestusi lapsepõlvest. Kui ta oli jutu lõpetanud, tundis ta ennast palju kergemini. Siis meenusid talle Miralda-memme soovitused, et alati tuleb mure higelt ära rääkida, jagada kellegagi, sest jagatud mure on alati pool murest. Mari-Liis oli tänulik, et tal Miralda-memm olemas oli. Ta kuivatas ennast kähku ära, tõmbas saunalina ümber ning jooksis memme kallistama. Nüüd nutsid juba mõlemad, aga see oli ilmselt taasleidmise rõõm, rõõm läbi pisarate, südamlik ja ehe.
„Aitab vesimstamisest, sa oled üle öö täiskasvaniks saanud, mu kallis tütreke!“ lausus memm ja Mari-Liis pühkiski pisarad.
„Aga tead, istu nüüd kenast diiavanile, ma räägin sulle mitte just kõige meeldivamaid uudiseid,“ muutus ta ühtäkki tõsiseks. Mari-Liis silmitses memme pilku ja jäi vagusi. Ta tunnetas, et midagi head sealt tulemas ei ole, kuid austusest Miralda vastu otsustas ta memme ära kuulata.
„ Su ema on vangis. Täna hommikul leiti ta elamisest ühe joobari Neeme laip ja peale Marelle ei olnud korteris ühtegi hinge. Üks sininina siit trepikojast läks sinna peaparandust otsima ja leidis laiba. Mina täpselt ei tea mis seal aset leidis, kuna olin sügavas unes. Ei kuulnud ma ei mingeid kakelunge ega lärmi, seega ei osanud ma ka politseile midagi rääkida. Ma ei tea isegi kas su ema on mingil määral selle surmaga seotud või mitte, sest nägin teda alles siis kui teda politseiautosse talutati. Hiljem trepikoda koristades tulid mundrimehed minult aru pärima, aga ma saatsin nad pika ninaga ära. Vaat, sellised lood siis.“ lõpetas memm halva uudise rääkimise.
Mari-Liis istus vaikselt ja kuulatas, temas ei olnud nagu ühtegi emotsiooni, kuigi memm kartis väga tüdruku reaktsiooni. Mari-Liisi silmad olid justkui klaasist kuid nendest ei voolanud ühtegi pisarat. Ta istus vagusi nagu pai laps kunagi ja vaatas ühte punkti nagu epilepsiahaige, kellel on kergem haigushoog peale tulnud. Memm muutus murelikuks ja hetkeks arvas, et tüdruk ei kuulanudki teda, kuid siis tegi Mari-Liis suu lahti.
„Ma üldse ei imestakski kui ema Neeme ära mürgitas, sest ma usun, et ta on oma heaolu nimel valmis ka tapma. Mul on tegelikult Neemest rohkem kahju kui oma emast. Kuigi Neeme oli alkohoolik ja pool oma elust kinni situnud, oli tal süda sees. Ema pettis Ralfi juba Neemega aastaid, aga ma vaikisin, ma kartsin tõtt rääkida, kuna vaatamata Neeme heale südamele oli ta äkiline ja karm. Mul on nii häbi sellest rääkida, aga mul on sihuke tunne, et ta piinas mu ema voodis, sest kui nad seda vanainimeste asja tegid, siis ema kogu aeg karjus ja ma tahtsin peaaegu mitmel korral politsei kutsuda, kuna kartsin, et ta tapab mu ema ära. Äkki sellepärast ema tappiski Neeme ära?“ avastas Mari-Liis ennast mõttelt.
„Tead, tütreke, ma ei usu, et see nii oli. Sa oled veel liiga noor ja ei tea palju asju. Magamistoas ei karjuta ainult valust, vaid mõnust karjutakse ka. Ma hea meelega peensusteni ei laskuks, kuna ma ei ole kellegi jalgu kinni hoidnud. Usun, et selle asja taga võib midagi muud olla. Arvan, et Marelle võib olla selle surmaga seotud, kuid ei tarvitse. Neeme jõi ju igasugust paska oma suust sisse, pole ime kui süda üles ütles. Pealegi on alkohoolikutel maksad ka läbi, põevad hüpertooniat, kuna alkohol tõstab vererõhku ja kes seda täpselt teab mis surma põhjuseks olla võib. Me võime siin oletada ja süüdistada võibolla süütuid, kuid õige tulemuse saame teada peale lahkamist siiski. Ja siis võib veel pikalt aega minna, kui kohtuekspertiis oma otsuse langetab. Praegu on parem sellesse loosse mitte oma nina toppida, muidu võib asi kurvalt lõppeda.“ andis Miralda Mari- Liisile nõu.
„Aga memm....“ tahtis tüdruk veel midagi küsida, kui helises ta telefon.
30.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar