31. peatükk
„No, tere, tere! Kas tundisi mu järel igatsust või? Kas ma kuulsin õigesti, et hüüdsid mu nime, või on siin veel mõni mu nimekaim puhkamas?“ seisis äkki ehmunud Ragne Ralfi kõrval ja ja vaatas ta verd täis valgunud silmadesse. „Oehh, kallis, see siis ei olnudki sina! Sa oled elus! Hurraaa!“ kallistas Ralf Ragnet ja lasi pisaratel voolata. Ragne ei saanud vaatamata sellele, et nägi politsei auto lahkumist, millestki aru. Ta arvas, et Ralf armastab teda jätkuvalt, mis muu põhjus sai sellel kallistusel ja röökimisel olla.
Leana seisi eemal ja vaaatas sekkumata ralfi ja Ragnet. Korraga tundis ta ennast üleliigselt ning otsustas rannakohvikusse tagasi minna ja veel veini tellida, sest tal oli närv must. „Mis juhtus, kallis Ralf? Kas sul tuli igatsus minu järele? Või mis?“ tahtis Ragne asjas selgust saada. „Igatsus, igatsus...peaasi, et sa elus oled, muu polegi tähtis!“ sõnas Ralf ja pigistas naist nii kõvasti, et Ragnel tekkis lausa õhupuudus. „Tule,. Lähme, lähme võtame ühe veini selle nimel et sa elad! Sa oled mulle väga kallis!“ lausa rebis ta Ragnet rannakohvikusse. „Issand, ma arvasin hetkesk et kaotasin su, see oli nii kohutav tunne, nagu oleks endast pool kaotanud. Ära tee enam mulle nii! Ma ei taha iial sind kaotada!“ olid jätkuvalt Ralfi silmad veekalkvel. „Mis võib olla küll sellise ahastuse põhjuseks? Mis sinuga juhtus? Kas vanad tunded lõid lõkkele? Ma arvasin, et...“ tahtis Ragne edasi oma arvamust avaldada kuid selle katkestas purjus Leana. „Kena õhtu jätku noored ja armunud! Muide, naiste valik oli, lähen otsin endale ka kaaslase!“ iroonitses Leana ja läks rebis ühe rastapatsides afroameeriklase tantsupõrandale. Sellel ajal kui Leana ja pruunlane tantsupõrandal hoogsaid poognaid võtsid, avastas Ralf et ta oli tohtri unarusse jätnud, et ta oli oma unelmatenaise noorepõlvearmastuse vastu vahetanud ja seda mitte suure armastuse, vaid hirmutunde pärast, kaotusevalu pärast, mitte armumisega. Omal moel ju armastas ta Ragnet siiani, kuid mitte nii nagu naistele hetkel tunduda võis. Rassistliku loomuga Ralf sai tigedaks, et ta silmarõõm mõnusalt afroameeriklasega aega veedab, sest tal oli kuri kartus, et just selle rassi esindajad võisid süüdi olla hukatud naise mõrvas, sest Jamaical elab siiani suur osa mustanahalisi, kuna kunagi toodi Aafrikas sinna massiliselt mustanahalisi orjatöölisi.
Vägivallalained ja rassistlikud kokkupõrked mis seitsmekümnendatel alguse said ei ole Jamaical tegelikult siiani vaibunud, seega ei soovitata turistidel turismipiirkondadest välja jalutada. Ja see ei ole ainuüksi Jamaica probleem, rassistlikke kokkupõrkeid juhtub tänini paljudes riikides.
Ralf tõusis toolilt ja palus Ragne tantsima ning juhtis naise täpselt Leana kõrvale, nagu tahaks Leanat proovile panna. Sellel hetkel suudles mustanahaline Leanat otse huultele ja Ralfil sai mõõt täis. Ta lajatas suudlejale vastu vahtimist ja juba olidki turvamehed ning meest hakati nende vahel kohvikust välja talutama. Nii Ragne kui Leana jooksid meestele järgi, et asi lahendada, sest teatavasti on Jamaica võimud väga karmid ja nemad nalja juba ei mõista, eriti kui tegu on rassistliku kokkupõrkega, mida see insident kindlasti oli. Õnneks järgnes neile ka afroameeriklane kes osutus sõbralikuks ja leplikuks inimeseks. Ta vabandas ning ütles, et on ise selles vahejuhtumis süüdi. Ralf kees nagu pudrupada ja tahtis mustanahalisele uuesti lajatada, kuid nähes doktori pilku ta rahunes. Rahunesid ka mundrikandjad ja lugesid insidendi lõppenuks. Ralf jalutas Leana käevangus minema ja unustas Ragne olemasolu. Mehe pea oli ikka täiesti sassis. Vähemalt ei pandud teda trellide taha, see oli peamine. Leana ja Ralf jalutasid kohvikust välja. Ragne tellis endal kangema joogi ja jäi seda manustama, kuni tutvus tollesama afroameeriklasega ning juba nad tiirlesidki tantsuplatsil. Õnneks Ralfi silmad seda enam ei näinud. „Ralf, mis sul hakkas? Kas ma võin seda vahejuhtumit armukadeduse alla liigitada? Kas sa oled minu peale tõesti armukade? Ma olen ju vaba naine ja võin teha seda mida süda lustib. Miks sa küll nii käitusid?“ püüdis Leana Ralfi käitumisest selgust saada. „No, mine tagasi siia selle lõusta juurde! Ah, et segasin sind või? No, tere talv! Ah, et tahtsidki neegri t..a proovida või? Raisk, kõige rohkem vihkan siin maa munal näha valget naist neegri käevangus! Vihkan! Vihkan! Vihkan!“ ärritus mees uuesti ja Leana tundis, et ei tohi seda teemat enam käsitleda.
„Rahune, kallis Ralf! Kõige rohkem siin maa munal tahtsin ma seda, et sa ei satuks siin seadusega pahuksisse ja selle ma ka saavutasin. Lähme parem jalutame veidi, see toob meeletesse selgust. Vaid sina lähed mulle kõige rohkem korda. Ausalt.“ lausus Leana. Kui palju selles tõtt oli, teab Leana ise. Kas ta ütles seda kõike või Ralfi rahustuseks? Tavaliselt paljud inimesed ütlevad napsusena välja selle millest nad kainena rääkida ei julge. Väga paljud inimesed on ka kainena väga julged, kuid kui asi muutub tõsiseks, ehk tulevad tunded mängu, neelaks nad justkui keele alla. Kas Leana oli seda sorti inimene või ei olnud? Kas Leana tunded lõid lõkkele alles siin, Jamaical, kui ta nägi Ralfi teise naisega flirtimas? Kas ta tegelikult hoolis Ralfist kui patsiendist või kui mehest? Kas? Kas? Nendele küsimustele teab kõige paremini vastuseid naine ise, kui temagi, sest armunud inimene on segaduses, ta näeb kõiki asju teises valguses. Igal juhul jalutamisega oli rahu saabunud. Ralf palus, et Leana võtaks ta käest kinni ja nad jalutasid vaikides päris pika maa maha. Veider oli see, et Ralf ei olnudki eriti õnnelik selle üle, et kõige rohkem tema talle korda läheb. Oli ta sellest ju pikalt unistanud ja tunnetesse selgust püüdnud saada. Nüüd kui Leana seda tunnistas, oli Ralf pigem nagu õnnetu. Küllap võis tal see kõrvust mööda minna, sest oli alles raevus ja ei suutnud kohe rahuneda. Tema rassistlikud mõtted tegid teda kurdiks, võimalik et ka pimedaks, kes seda teab. Võimalik, et oli ka muu põhjus, kasvõi see, et alkohol oli meeled hõivanud ja mehe apaatseks teinud, sestap ta ei reageerinudki. Kuigi enamjaolt vajavad paljud mehed alkoholi just julgustuseks, eriti suhete tasandil. Ralf kogus ennast, hakkas varbaga jooni rannaliivale vedama ja haaras ootamatult Leana sülle, nagu pubekaeas armunu kes teeb siivutusi, kes käitub hetkeemotsiooni ajel. Leana kiljatas ja hoidis mehe kaelast kramplikult kinni. Ühest küljest talle meeldisid sellised lapsemeelsed ootamatused, teisest küljest ehmatas teda Ralfi kiire meeleolumuutus. Ja siis kohtusid nende pilgud...Edasine ei kuulu avalikustamisele, see on kahe inimese vaheline asi. Igal juhul kui nad poole tunni pärast rannakohvikust möödusid, jagus neil silmi vaid teineteisele. Isegi afroameeriklase ja Ragne omavaheline miilutsemine jäi neile märkamatuks, kogu ülejäänud maailm jäi märkamatuks, sest neid oli vaid kaks, nad olid vaid kehekesi sellel saarel, selles maailmas. Vaid nemad kaks.
Järgmisel hommikul läks kiireks. Noored, kes ööläbi ühist voodit jagasid ja kelle magamisest midagi välja ei tulnud, pidid hakkama kohvreid pakkima, sest selgus, et mõlemal oli samale lennukile piletid broneeritud.
„Ma siin mõtlen taas, et kas ma olen selgeltnägijaks saanud või? Ma nägin enamvähem seda kõike mis siin aset leidis unes. Täiesti müstika! Ja see unenägu oli veel palju sügavam ja palju tähenduslikum,“ muigas Ralf ja tundus, et noortel ei saagi teienteisest küllalt.
Leana vaikis ja ei raatsinud sõnagi sekka ütelda, tema jaoks oli tähtsam kehakeel, see ütles kõik. Iga hetkega armus ta ühe enam Ralfisse ja iga hetkega näitas ta oma tunnetega seda ka mehele. Ta klammerdus nii kiivalt mehe pilku ja see muutis Ralfi aina pöörsaemaks.
„Ah, mul savi! Neid lende läheb siit veel ja veel!“ oli Ralf nii ära tehtud, et lõi juba koju naasemisele käega, kuid siis kutsus Leana teda korrale.
„Läheb, läheb, aga see on meie lend, see on meie kahe lend ja me ei saa seda minema lasta. Ka teised patsiendid vajavad mind,“ tegi ta Ralfile silma, suudles meest kirglikult ja ulatas talle hommikumantli. Viimasel minutil jõudsid nad lennukile. Seal said nad kohad vahetada nii, et istusid ühes pinki. Kui Ralf oli ligemale pool tundi vaikinud, muutus Leana rahutuks. Ega naine ka ei olnud vestlusega algust teinud, kuid talle tundus, et erinevalt tema mõtetest, mis alles ekslesid armsatsemise peal, olid Ralfi mõtted mujal, sest ta oli tõsine ja kuidagi äraolev. Leana ju tegelikult ei tundnud Ralfi, ei teadnud ta mis Ralfi tegelikult kodus ootab. Küllap oli ta koju jõudmise suhtes mures, sestap vaikis, arvas Leana.
„Tead naine,“ avas Ralf äkki suus. Sama ootamatult, kui ta oli Leana rannas sülle haaranud. Ja taas Leana nautis seda, sest ta nägi, et mehes on peidus mingi eriline sharm. Ta nägi, et Ralf on tõsine mees, kuid tal ei puudu ka huumorisoolikas, et ta oskab naisi vajalikul hetkel ikka väga hästi üllatada. Leana armus mehesse lausa iga sekundiga enam. Ralf jätkas üllatustega.
„Tead, mu armaskallis naine, sa oled võrratu! Sa oled parim mis minuga elus juhtunud on! Sa oled nagu õhtune päikeseloojang või hommikune udu, niiske ja kastemärg, sa oled...“ ja juba nad olid jälle mokkapidi koos. Kõrval istmel istuv kaheksakümnendates proua, kelle oli raamatu lugemine pooleli, ehmus sõnatuks ja jäi ammulisui noori imetlema, kuni kukksid prillid ninalt ja raamat käest.
„ Kjus mi“ sekkus memm intiimsesse situatsiooni ja näitas näpuga maha kukkunud asjadele. Aupaklik Ralf, kes ühe hetkega läks nii näost kui kõrvust punaseks, ulatas memmele prillid ja raamatu ning vaatas sihukese pilguga Leanale otsa, nagu tahaks teda siin ja kohe, kuid see oli võimatu. See oli hetk kus Ralf ja Leana märkasid, et nad ei olegi lennukis kahekesi.
Ja lennuk maandus Riia lennuväljale.
29.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar