27. peatükk
Ralf rõõmustas Mari- Liisi nähes, kuigi ta nägu kõneles teises keeles. „Issi, kas sa tulid meile järgi? Ma tahangi juba koju tulla, nii oma toa ja voodi igatsus on. Emme ja onu Rasmus tõid meid siia koera kalmistu juurde ja rääksid igasuguseid põnevaid jutte, aga nüüd ma olen väsinud. Pealegi sinu igatsus oli nii suur, et tegi mind vahepeal väga nukraks. Kas lähme?“ oli Mari- Liis kärsitu Ralfi nähes. Ja juba jooksidki lapsed Ralfi auto suunas, nagu poleks Marellet seal olnudki. Kogu seltskond jautas vaikides autode suunas ja natukese aja pärast jäi nende puhkekülas viibimist saatma vaid tee tolm. Tegelikut ootasid lapsed sellelt reisilt enamat. Nad lootsid et Marelle räägiks neile rohkem taevatähtedest ja nad unistasid vaadata teleskoobiga taevast, kuid midagi sellist ei juhtunud. Lapsed olid veidi pettunud ja Marelle suures segaduses. Koju jõudes valitses endaine õhkkond, kuni õhtusöögini, mil Marelle oma vabanduseks kohatise hädavale lagedale tõi, aga seda alles peale seda õhtusööki, kui lapsed olid lauast lahkunud. Poisid jäid ka veel Mari- Liisile külla, sest neil oli Westoffhauseni häärberis väga huvitav olla. „Vaata Ralf, Rasmus oli mu lapsepõlves kõige parem sõber, võiks lausa ütelda, et ainuke sõber, sest teisi mängukaaslasi mul ei olnudki. Pealegi usaldasin ma Rasmusele kõik oma saladused, isegi need, millest ma vanatädile midagi ei rääkinud. Vaid Rasmus mõistis mind.“ püüdis Marelle kuidagi mehega lepitust otsida, kuid Ralf vaikis endiselt ja põrnitses silmanurgast Marelle ilmet. „Ja tead, me näitasime lastele kohta kuhu me lapsena surnud koera matsime. Kahjuks ei ole muidugi koera kalmust tänaseks midagi säilinud ja tegu ei olenud tõesti kalmistuga, nagu Mari- Liis rääkis, ta kipub need omavahel ära vahetama, aga haud oli jah kunagi sellel kohal kus me olime. Ma jutustasin lastele hingede rännetest veidi ja õpetasin kuidas lähedastest inimestest hoolida, et mitte neile haiget teha...“ vadistas Marelle, kuid viimase lause katkestas Ralf. „Õpetasid kuidas mitte lähedastele haiget teha? Omg, aga mida sa ise teed? Kas sa tahad ütelda, et kogu sinu käitumine, ka oma lihase tütre suhtes on olnud ainult mõistlik ja armastav? Kamoon naine, tule mõistusele!“ näis mees ärritatud olevat. Marelle lasi Ralfi mõnitamise kõrvust mööda, just mõnitamise, kuna selle alla ta Ralfi käitumise tõlgendas. Aga ta püüdis ennast vaos hoida, sest tema südametunnistus ei olnud puhas. Ning tegelikult oli Ralfil tuline õigus, mis Marellele kohutavalt haiget tegi. Tegelikult ei osanud naine tõesti oma lihast last armastusega kasvatada, või vähemalt ei näidanud ta seda eriti välja.
„Ei, ma ei ole kogu oma elu õigesti elanud ja ma ei ole ka kõige parem ema oma tütrele olnud, aga sa ei saa iial väita, et ma ei armastaks teda. Iga ema armastab oma last erineval moel ja minu armastus oma tütre vastu on paraku selline nagu ta on. Mida ma teha saan? Palun ära tõtele! Ma olen niigi väsinud,“ tõusis naine lauast püsti ja tahtis minema jalutada, kuid Ralf takistas teda.
„Olgu, läksin pisut ägedaks! Mida minagi teha saan, kui vahel jooksevad kõik asjad kokku ja ma ei saa sellest sasipuntrast võitu? Mida? Mida? Midasid on lihtsalt liiga palju ja me ei peagi oskama kõikidele nendele vastata. Anna mulle andeks, kallis naine!“ anus Ralf ja juba nad olidi taas õnnelikult koos, nagu ei oleks vahepeal midagi juhtunudki. Ralf kas neelas alla oma kahtlused naise suhtes või leppis nendega. Lõppude lõpuks oli pere kodus ja seda vajas Ralf kõige enam. Olgu mis oli, seda olematuks enam teha ei saa, nentis ta, suudles naist huultele, andis pepulaksu ja saatis ta kavala pilguga häärberi ülemisele korrusele lapsi magama panema. „Emps, palun loe meile täna muinasjuttu sellest valgest tüdrukust kellel üldse ei ole valged juuksed“, palus Mari- Liis. „Misasja? Mis valgest tüdrukust? Oled üleväsinud või? Ei mingeid muinasjutte, olen täna niigi väsinud. Olete juba suured lapsed, peate ise rohkem lugema. Otsi homme see raamat üles ja õpi soravalt lugema, see on palju mõnusam tunne, usu mind,“ soovitas Marelle kes kibeles alumisele korrusele oma mehe käte vahele. „Mis valgest tüdrukust sa rääksid,“ päris Kedro. „Hmhh, sa Kerdo nagu poleks kuulnudki muinasjuttu lumivalgekesest. Temal ju tegelikult ongi mustad juuksed. Ja kui aus olla siis ma ei saa aru miks tal ei võiks valged juuksed olla, kui ta lumivalguke on?“ oli ka kaksikvend Keiro segaduses. „Poisid, olge nüüd hästi kuss. Las ema arvab, et me magame, siis ma räägin teile ühe saladuse. Aga te peate magajat teesklema ka siis kui mu ema meid kontrollima tuleb. Ta kindlasti tuleb, kogu aeg on käinud ju. Aga ma räägin sellest vaid sellisel juhul kui te lubate saladust pidada. Lubate ju?“ tegi tüdruk asjaolu veel põnevamaks. Poisid noogutasid ja kuulasid tüdrukut hiirvaikselt, kui kuulsid samme. Kõik kolm mängisid magajat, kuid keegi ei paotanudki toa ust. Ka samme alla minemas ei olnud kuulda. Lapsed olid igaks juhuks veel vagusi kuni tuba sai norskamist täis. Sähh sulle kooki moosiga, ütleks Ralf selle peale, sest tal oli see ütelus nagu veres. Tihti juhtus nii, et peale seda muutus Mari- Liis jonnakaks ja hakkaski emalt pannkooke nuruma.
Marelle ei jõudnud sellel korral lapsi kontrollima, esiteks oli tal raske Ralfi kaisust ennast välja ajada ja teiseks ei kostunud ülemiselt korruselt ühtegi häält, mille pärast naine oleks sunnitud lapsi korrale kutsuma minema.
Vastu hommikut, kui Marelle läks tualetti, kuulis ta ülemkiselt korruselt samme ja tegi mossis näo, sest ta ei tahtnud mitte kuidagi ennast kella viie ajal hommikul üles ajada ning ta kartis et lapsed hakkavad ärkama. Naine seisatas ja nägi pööninguruumi ukse vahelt, mis asus lastetoa kõrval, kumamas valgust ning ta arvas, et hakkab hulluks minema, sest ta tundis et midagi on teisiti, et need küll laste vembud ei ole. Vaevahigi mis ta otsmikule tuli, tekitas naises hirmujudinaid ning selle asemel, et asja kaema minna, puges ta Ralfi kaissu, kuid ei saanud enam und. Ta tundis ennast tõesti kasutu emana oma lapsele, sest laps võis ju hädaohus olla, aga Marelle ei julgenud seda vaatama minna, vaid pages ise hirmu eest. Naine puhkes nutma, mille peale Ralf üles ärkas.
„Mis juhtus? Miks sa ei maga? Nägid halba und või?“ ei saanud unine Ralf aru mis toimub. „Ralg, kallis, sul oli ennist õigus. Ma olen kasutu ema, ma olen paha inimene. Ma ei suuda oma hädas olevat tütart päästma minna, ta on hädaohus,“ nuuksus Marelle.
Ralf tormas Aadama ülikonnas voodist välja nagu tuulispask ja tõttas ärklikorrusele, kuid seal valitses lausa haudvaikus. Lapsed magasid sügavat und.
„Kuule, pane igaks juhuks kraadiklaas alla, äkki on sul palavik. Käisin üleval ära, lapsed magavad väga rahulikult. Oled liiga palju viimasel ajal üle elanud, ehk on sul murepalavik tekkinud. Näehh, võta,“ ulatas ta Marellele kraadiklaasi.
Marelle vaatas meest imeliku pilguga, lükkas kraadiklaasi eemale ja tahtis midagi ütelda, kuid Ralf sulges ta suu suudlusega ning hirmud olidki oma suured silmad sulgenud. Westoffhauseni häärberis valitses vaikus, vadi vana käokell mis aastaid vaikinu oli, hakkas ühtäkki kukkuma ja selle peale ärkas Mari- Liis üles ning läks tualetti, kui nägi kõrval toas valguse kuma. Tüdruk arvas, et on juba hommik, ning ei teinud sellest kumast väljag, kuigi miski tema sees tekitas hirmu. Alles hommikusöögi ajal, kui ta oli tükk aega vaikides teisi põrnitsenud küsis Marelle tütre käest mis teda vaevab.
„Emme kuule. Ralf kuule, ma, ma, meil vist elab keegi veel siin majas. Ma ärkasin varahommikul üles, kuna käokell hakkas kukkuma ja siis ma läksin pissile. Tagasi tulles põles ühes ülemise korrusel pööninguruumis tuli. Ma ei julgenud sinna vaatama minna, või tegelikult arvasin, et on hommiku ja õues on juba valge, aga ei olnud. Siis kuulasin seal samme ning kuulsin nagu mingi beebi nutaks. Tõmbasin hirmust teki üle pea ja uinusin uuesti, kuigi tundsin nagu beebi kisa kostuks juba meie toast. Ma ei taha enam siin olla, keegi elab meie majas veel!“ puhkes Mari- Liis hirmust nutma.
Marelle sai aru millest või kellest jutt käis, kuna oli isegi öösel samas olukorras, kuid tütre kokkupuude kummitustega näis palju õõvastavam ja jubedam olema. Naine otsustas, et kui Ralf on tööle läinud, võtab ta lapsed ja läheb reisima. Ta kartis ilma Ralfita häärberis olla. „Rahune tütreke, sa olid eilsest lihtsalt väsinud, palju emotsioone ja üleelamisi. Tihti kajastuvad sellised asjad unes. Aga uni on nüüd möödas ja enam ju pole midagi hullu,“ püüdis Ralf tüdrukut rahustada, kuid siis meenus talle öine Marelle intsident ja ta sattus veidi segadusse.
„Teate, ma käin töö juures ära ja võtan vaba päeva. Lähem kogu perega ringreisile. Jah, Keiro ja Kerdo, teie võite ka kaasa tulla, sest teie olete ka meie pere, meie armas, suur pere,“ tegi perepea ettepaneku, mis kõikidele rõõmu silma tõi.
Marelle saatis lapsed õue ning hakkas häärberi uksi üle kontrollima, et kutsumata külalised majja ei pääseks. Kui ta häärberi verendaust kontrollima läks, kuulis ta ttas samme ja ehmus näost kaameks. Naine tormas majast välja ja istus külmale kivitrepile ning hingas sügavalt sisse ja välja. Toibudes nägi ta Ralfi autot värvast sisse keeramas ja rahunes, nagu poleks midagi olnudki.
„Noh, kallid kamraadid, täna sõidame Kihnu! Olete kõik nõus? Davai, lähme!“ hõikas Ralf ja juba nad olidki sadamas.
28.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar