13. peatükk
Oli päikesepaisteline suveilm. Doktor
Marjapuu, kodanikunimega Leana Marjapuu ja Ralf Eischen võtsid
kuurortlinna promenaadil, kollase-punase triibulistel rannatoolidel
päikest. Rannakohviku terrassilt kostus Richard Claydermanni
klaveripala „What a wonderful world“ ning puhkajad nautisid seda,
igaüks omal moel. Paarkümmend meetrit eemal päevitas kõhukas,
ilmselt Itaalia päritolu mehemürakas, kes lausa suurel häälel
loole kaasa elas. Tõsi küll, see oli omamoodi põnev ja koomiline,
seda enam et mees meenutas välimuselt Placido Domingot ja isegi ta
hääl oli sarnane kuid pisut kõrgema falsetiga, kuid mehe kirglik
laulmine segas veidi puhkajaid. Leana lohistas oma rannatooli pisut
Ralfi poole, lausa nii, et eemalt vaadates tundus nagu istuksid nad
ühel, pisut laiemal toolil.
„Kallis, sa oled nii ahvatlev! Ma tahan
sind siin ja kohe!“ kuulis mees õrna naishäält. Sellest piisas
ja Ralf hakkas Leanat kirglikult suudlema, mille peale naine talle
kõrvakiilu anda tahtis. Mitte, et talle Ralfi lähedus ei meeldiks,
aga isegi puhkusel olles oli Leana kinni oma tohtriameti
reputatsioonis. Leana lükkas Ralfi endast eemale ja hakkas
rannatooli tagasi lohistama. Ralf tundis temas ära solvunud naise
ning püüdis vabandust otsida, kui nägi vale Domingot nende eees
seismas. „Oo-so-le-mi-jooo...“ lõi võõramaa mees oma hääle
taas valla ja „noorpaar“ unustas insidendi. Kui hõbehääl oli
oma etteaste lõpetanud, otsustasid „noored“ rannatarbed kokku
pakkida ja piki ookeani kallast jalutama minna. Vale Domingo küll
podises midagi võõramaa keeles, kuid Leana ja Ralf tegid näo, et
nad ei mõista teda. Kuigi Leana mõistis, oli ta ju kunagi isegi
itaalia keelt õppinud, no nii rohkem oma lõbuks, kuna ta oli ja on
siiani arvamusel, et itaalia keel on maailma kõige ilusam keel. Ja
keelte valdamine tuleb ju ikka ainult kasuks. Pealegi elas Leana
noorepõlvesõbranne Milanos ja vahel sõbrannet külastades sai
isegi keelt praktiseeritud. Leana oli kunagi armunud itaalia
lauljasse Toto Cutugnosse, kelle osad laulud olid talle lausa pähe
kulunud. Tollal, kui Leana puberteedi eas oli fännati itaalia
muusikat ikka väga. Juba siis unistas Leana reisimisest Itaaliasse,
aga sügaval nõuka ajal ei olnud see lihtsalt võimalik, kui sul
just tutvust ei olnud.
„Vabandage noorhärra, ma olen kodust range
kasvatuse saanud.Juba minu vanavaemad olid kõrge reputatsiooniga,
rääkimata mu vanematest. Minu isa lasi mu kadunud emal olla daam
elupäevade lõpuni. Daam õlgkübaraga suviti ja daam mustas
mantlis, viltkübaras ja kõrgekontsadega sukksaabastes külmematel
aastaaegadel. Ema ei pidanud kunagi osa võtma taluga seonduvatest
talgutest, vaid pidi meid, mind ja minu kahte nooremat õde kodus
hoidma, meile klaverit, tšellot ja oboed õpetama. Ema oli mu
haritud pedagoog, Otsa kooli diplomiga. Enne isagi tutvumist oli ta
tegev ühes kammerkooris ning pedagoog ühes lastemuusikakoolis, kuid
isaga tutvudes jäi ta koduseks. Nad mõlemad olid unistanud suurest
perest ja juba peale isaga tutvumist, kümne kuu möödudes sündisin
mina. Ma olen seda meelt inimene kes leiab, et ilmtingimata ei pea
sulle kallim inimene kordama kuidas ta sind armastab, ei pea
survestama ka partnerit neid sõnu lausuma. Kuigi sõnal on jõud ja
vägi, devalveerub sõnad minu jaoks ja kaotavad väe ja tähenduse
kui neid kogu aeg korrata. Oma tundeid ja armastust saab näidata ka
muul viisil. Ma ei arva, et intiimsem elu peab ilmtingimata toimuma
pimedas ja teki all, aga ma leian et teatud tegevused on kahe inimese
jaoks pühad, need oma kahe inimese omavahelised asjad, mida ei pea
demonstreerima rahva ees. Me pole ju näitlejad kes lavalaudadel on
sunnitud mängima kedagi teist. Me oleme meie ja elame ikka oma elu,
ka oma intiimelu. See muidugi ei välista seda, et me ei tohiks
omavahel intiimelust rääkida. Seda lausa peab tegema, kui tahad et
suhe toimiks ka mõõnaperioodidel. Inimesele on loodus ju andnud suu
pähe ja ilusa, kõlava hääle, mida me peame kasutama, või
vähemalt võiks kasutada. Jah, ma ei poolda ka introvertsust, kuigi
mingil määral võiks ka seda igas inimeses olla, et ta ei laotaks
oma hingeasju, nagu vaipu üle põranda, millest igaüks üle käib
ja poriseks tallub. Jah, ma olen kohati konservatiivsete eluvaadetega
inimene, kuid nii on mind maasta madalast õpetatud ning oma pere
tavasid ja traditsioone hoian ma oma südames kindla koha peal. Neid
ei saa keegi sealt ära võtta, see ongi minu introvertsus.“
lõpetas Leana oma monoloogi, mille jutustamise vahele Ralf kordagi
segada ei söandanud. Ta võttis seda nagu õpetust, kuna Leana vastu
oli tal, lisaks tunnetele ka väike aukartus, ikkagi meedik, kes ta
terveks ravis. Sõnal meedik oli Ralfi jaoks kogu aeg olnud eriline
tähendus, see tähendas talla midagi suurt ja võimsat, midagi
sõanaselatamatut, sest ise medistsiinikauge inimesena ei suutnud ta
mõista mismoodi küll saab inimese aju nii tark ja kõikvõimas
olla, et ta suudab sõna otseses mõttes inimese, nagu konstruktori
otsast lõpuni uuesti kokku monteerida. Ralf ei suutnud isegi seda
mõista kuidas inimene kannatab ja talub teise inimese verd, sest
isegi oma verd nähes oli vaja teda tihti nuuskpiiritusega ellu
tagasi turgutada. Juhtus Ralfile pind kätte minema, kui juba oli oht
minestamiseks. Mees oli kuulnud, et negatiivse reesusfaktoriga verd
omavate inimese kiiks pidigi see olema, kuid ta ei mõistnud miks
üldse peavad olema verel erinevad reesusfaktorid ja miks üldse
vered omavahel kokku ei tarvitse sobida. Saniteride või moodsalt
üteldes hooldusõdede töö iseloomu ei suutnud ta ka mõista, sest
nemad pidid valmis olema kõige hullemaks, ka lahkunu silmade
sulgemiseks. Ralf ei teeks isegi kalli raha eest sellist tööd, tema
jaoks on üldse kogu meditsiin üks suur ja võimas, kuid õõvastust
tekitav maailm, millest ta suure kaarega eemale hoiaks, kui vaid
saaks. Ralf ei mõistnud ka seda miks Leana talle pikka monoloogi
üldse pidas, kui ise provotseeris meest, kui naine ise lausus;
„Kallis, sa oled nii ahvatlev! Ma tahan sind siin ja kohe!“ Kuid
ta ei söandanud naiselt seda küsida, sest tema arvamist mööda on
naiste maailm üldse veider ja ettearvamatu, loomulikult ka naised,
kuigi elu ilma nendeta ta ka ette ei kujutaks. Sestap mees vaikis ja
toitis oma introvertsust edasi.
„Tere varaõhtut, patsient Eiscen! Oli, kas
uni oli nii magus? Mul on rõõmusõnumeid ka. Homme saate haiglast
välja juhul, kui teie analüüsida tulemused on rahuldavad,“
seisims unesegase Ralfi voodi eest tema raviarst, doktor Leana
Marjapuu, kellega ta oma unenäos just romantiliselt aega veetnud
oli. Ralf vahtis unesegaselt jahmunud näoga raviasrti ja ta ükski
rõõmulihas ei andnud endast märku. Mees ei tahtnud kuidagi sellest
ilusast unenäost välja tulla, ta ei tahtnud enam hetkegi
haiglaseinte vahel olla, kuid unenäod , eriti kui nad nägijale
meeldivad on juba kord ulmad mis ei tarvitse reaalseks saada, kuid
võivad.
„Kas sa ei rõõmustagi? Kas sind täna
ikka kraaditud on?“ esitas raviarst mehele stampküsimusi, mis
patsiendi veel rohkem segadusse ajasid. Tundus, et ta isegi ei olnud
rõõmus oma raviarstist silmarõõmu nähes. Küllap oli oma osa ka
kangetel medikamentidel mida ta viimasel ajal oli manustanud, küllap
oli ta ka see mees kes ei tahtnud unenäost välja tulla, või ei
suutnud, sest osad inimesed elavad peale ärkamist päris pikalt veel
ulmas. Küllap võis ka veel mõni põhjus olla, aga kui inimene ei
räägi, siis ju ei tarvitse teised seda teadagi.
„Ma kutsun kohe õe, kraadime sind ära ja
siis ma räägiks teiega veel,“ sõnas raviarst, kui juba astuski
õde palati uksest sisse. Selle hetkel tirises Ralfi telefon.
12.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar