34. peatükk
Kui Ralf ja Leana seisid juba lennujaama peatuse “Lidosta Riga” juures, mõtlesid nad ümber. Ei olnud kummalgi vaja järgmisel päeval tööle naasta ning nad otsustasid mõne päeva Riias koos aega veeta. Mööda vanalinna jalutades ei osanud nad esimese hooga valikut teha, kus peatuda. Kogu vanalinn on restoranidest ja muuseumidest, näitusesaalidest, kohvikutest, hotellidest ja hostelitest. Silmi paitasid huvitavad pühakojad, veetornid, puitarhidektuurid ja imeline rand ning Daugava jõgi. Kui nad külastasid ühte suuremat Euroopia muuseumi, Läti Etnograafilist Vabaõhumuuseumi ja Ralf luges, et sealt osad hooned on toodud Kurzemest, hakkas ta laulma tuntud lugu: „ Kurzeme kuulub merele...“, mille on elavaks laulnud Eesti laulumees Vello Orumets ja mille sõnad on loonud üks tuntumaid Läti helliloojad Raimonds Pauls. Omal ajal oli Pauls Nõukogude Liidus üks hinnatavamaid heliloojaid ja üks Lätile nime tegijaid.
Kuna Leana armastab väga veekogusid ja kuurortlinnu siis otsustasid nad peatuda „Radisson BLU Daugava hotellis“ mis, nagu nimigi ütleb, asub kauni Daugava jõe kaldal ja sealt avaneb kaunis vaade Riia vanalinnale. Leanele meeldivad ka just vanalinna osad, seda ka Tallinnas. Mõnes mõttes oleks ta eelistanud viibida mõnes väiksemas hostelis, aga tema lemmikhostelid olid kõik juba broneeritud. See näitab, et Riia on sobiv turismilinn puhkajatele. Peale pikka ja väsitavat lennureisi ning jalutuskäiku Riias otsustasid nad sellel päeval hotellitoa kasuks. Nad tellisid toeteeninduse suure puuviljavaagnaga ja lukustasid ennast tuppa. Ajavahe oli oma töö teinud ja peale kerget dušši kostus toast vaid ööhääli. Järgmisel hommikul, peale kerget einet hakkas Ralf taas ümisema; „Kurzeme kuulub merele,...“ ning Leana tegi ettepaneku sõita Kurzemesse, seat tedagi huvitas kus see kohake asub millest nii kena lauluke loodud on.
Selgus, et Riias asub Kurzeme rajoon, Daugava vasakul kaldal. See on üks selline Riia linnaosa kus elab kõige vähem lätlasi. Nad otsustasid sõita Kuramaale mis läti keeles on Kurzeme. See on Läti ja Vana- Liivimaa ajaloolisem piirkond, mis on ümbritsetud Läänemere ja Liivi lahega. Ralfil oli väga hea meel, et ta kaaslaseks on naine keda huvitab ajalugu. Kellega saab rääkida mistahes teemadel ning leida alati kompromisse. Kuramaa ehk Kurzeme on juba sellepärast huvitav paik, et sinna jäävad liivlaste viimased alad. Kunagi asutasid selle paiga kuralased kes on täna sulandanud lätlaste hulka. Ralfi ennast teeb see teadmine natuke kurvaks, kuna ta on mures eestlaste saatuse pärast, eestluse väljasuremise pärast. Ralf kardab, et kunagi ootab eestlasi sama saatus nagu kuralasi või liivlasi.
Peale mõnetunnist ekskursiooni Kurzeme radadel otsustasid nad aja maha võtta ja hingata õhku kauni Daugava kaldal.
„Ralf kuule, mis meist saab?“ küsis Leana ootamatult sellise küsimuse mis oli mehele kõrvu jäänud ühest vanast Eesti filmist. See küsimus viis teda tagasi aega, kui ta ise alles noor ja kogematu oli, ning ei teadnud mida suhtega peale hakata. Ralf tundis ennast justkui „Viimase reliikvia“ filmist kus armunud istusid vaikides, järades kondiliha, samas tundes hirmu tuleviku ees. Mees proovis Leana küsimuse naljaks keerata, kuna ta mingil määral kartis vastutust, kuid oli ju Leanast unistanud, aga nüüd, kui kõik oli reaalselt kätte tulnud, kui unistused olid täide läinud, seisis ta situatsiooni ees kuskohast edasiminek oli endalegi suureks mõistatuseks. Loomulikult oli ta õnnelik, et selline õnn talle sülle langes, peale ebaõnnestunud kooselu Marellega, aga nii kergelt ta ennast enam siduda ei tahtnud, kartis haiget saada ning ta vastas Leanale.
„Ma oskaks vastata kes meist saab, sest me oleme elusolendid, aga mis, hmmmm...Minust juba sai õnnelik mees ja loodan, et sinust saab ka õnnelik naine. Või oled sa seda juba?“ vastas ta küsimusele küsimusega ning jäi armunud pilguga Leanalt vastust ootama.
„ Ah, te mehed olete kah..“ näitas Leana esimest kord mehele solvumist.
„Oot-oot, kes me oleme, mu kallike?“ püüdis Ralf naeratuse naise huulile tagasi tuua, kuid viimane jäi tõsiseks.
„Tead, mul on hetkel väga keerulised ja rasked ajad. Jah, me ju polegi saanud oma isiklikust elust teineteisele rääkida. Mul on suur taak ja vastutus hetkel õögadel, kõigepealt tuleb see lahendada, aga lahendada nii, et see meie suhtlemist ei segaks. Ma olen koos sinuga väga õnnelik, aga mõni isiklik mure natuke varjutab mu õnne, kuid ma loodan, et sellel on lahendus. Igal asjal siin elus on lahendus, lihtsalt mõne segase asja lahendamiseks kulub aega ja ruumi. Ma arvan, ja kui sina tahad, siis ma hea meelega suhtleks sinuga edasi, naudiks sinu seltskond edasi, jagaks sinuga oma õnne edasi. Kui sa vaid tahad....“ takerdus ta poole lause pealt vaikusesse.
Leana oli segaduses. Loomulikult tahtis ta Ralfiga edasi suhelda, kuid antud selgitus viis naise veel suuremasse segadusse ja ta ei lugenud sellest midagi välja. Naine vajus mõttesse ja enne kui ta midagi ütlema tahtis hakata, tuli Ralf otsekohese küsmusega ölagedale.
„Leana, kallis, kas sa oled minusse armunud?“
Naise jaoks oli see küsimus nagu toobritäis jääkülma vett krae vahele. Esiteks ta ei olnud sellele vastamiseks valmis ja teiseks ei olnud kunagi keegi tema käest nii otse tunnete kohta küsinud. Ta oli harjunud oma tundeid väljendama läbi tegude ja õrnuste ning eksmees oli samuti rohkem tegudele rõhku pannud. Leana pööras pilgu eemale, Daugava jõel ujuvatele partidele, kes seal miilutseisid omal moel, nagu õnnelik paar kunagi. Naiele tuli heldimus peale, ta tahtis et Ralf embaks teda ja suudleks, nii suudaks ta sellele küsimusele vastata. Ralf oleks justkui naise mõtteid lugenud, ta haaras õrnalt Leana õlgadest ja suudles teda kuklasse. Naine surus pea vastu Ralfi huuli ja ja ootas mis juhtuma hakkab, aga kahjuks sellega asi piirduski. Siis avas mees suu.
„ Jah, loll küsimus minu poolt. Nii küsivad ehk tänapäeva pubekad, aga meie oleme teisest ajastust, meie oleme sellest põlvkonnast kus sõnad olid liigsed, kus tundeid väljandati sõnatult ja omavahel olles. Ma austan seda. Ma austan, et intiimsed asjad on kahe inimesed vahelised, et neid ei pea väljendama teiste kuuldes, aga ma siiski nii väga tahaks teada mida sa tunned minu vastu? Kas mul on üldse mingit lootust...“ katkestas Ralf taas jutu poole lause pealt.
„Tegelikult sa ei teinud midagi valesti. Mina olen pigem selle koha pealt kidakeelne ja uju. Ma lihtsalt ei oska oma tundeid sõnadesse panna, pean seda tegema õppima,“ suudles Leana ooatamatult Ralfi ning nüüd olid sõnad üleliigsed.
Peagi leidsid noored ennast hotellitoast ja neil ei olnud isegi kõht tühi, nad toitusid armatsemisest ja armastusest. Nad andusid teineteisel nagu ei kunagi varem, nagu armunäljas loomad keda muu siin maailmas ei huvita. Vastu südaööd läks siiski kõht tühjks, kuid õnneks selles hotellis oli võimalik toateenindust tellida ööpäevaringselt ning seda nad ka kasutasid.
Varahommikul astusid nad oma kopsudega bussile, et naasta koju, naasta tundmatusesse, kuna see reis oli nende mõlema elu palju muutnud, see reis oli pannud Ralfi ja Leana nägema elu hoopis teises valguses ja see valgus oli eredast eredam, see oli armuvalgus, armastusevalgus, tingimusteta ja piirideta armastusevalgus ja lähedane sõprus, nii habrasõrn mida nad kuidagi käest libiseda ei tahaks lasta. Ja siis hakkas Ralf jutustama.
„Kallis, kuula nüüd tähelepanelikult, ma räägin sulle oma keerulisest elust nüüd ja kohe. Ja luba, et küsimusi esitad hiljem pärast seda, kui olen lõpetanud.“ esitas ta Leanale ultimaatumi, mille peale naine nõustuvalt noogutas.
„ Mind ootab võibolla kohtugeiss. Ma küll päristäpselt veel ei tea, aga tegelikult oli keelatud mul maalt lahkuda, kuid tollis mind küll keegi ei takistanud. Võimalik, et tegu oli suusõnalise keeluga, millest mina küll paraku kinni ei suutnud pidada, seega loodan kõige paremat. Loodan, et mind koju jõudes käed raudus minema ei viida. Loodan, et saan sinuga veel kenasti aega veeta, sinu huuli ja ihu enda vastus tunda, sulle anduda...Loodan, et meie teed jooksevad kokku veel ja veel, et me jäämegi kokku. Aga ma ei tea veel kas see on mu pelgas illusioon või ületamatu unistus. Ma ei tea mida homnepäev kaasa võib tuua, kas elu pimeduses või valguses. Ma ei tea mis saab minu häärberist, mis mind juba pikemat aega kinnisilmi ootab, just nimelt kinnisilmi, kuna lasin häärberi alumise korruse aknaluugid kinni panna. Jah, ma oman häärberit, suurt ja kõledat maja, mis ootab endale sinusugust kaunist perenaist, mis ihkab endasse hingata elu ja armastust, kuid hetkel on see tühi. Hetkel on seal haudvaikus, kuna mu tütar, keda ma kogu südamest armastan, viibib mujal. Ei, ta ei viibi eksnaise juures, kuna mu ekanaine on alkohoolik, kes esitas minu kohta valesüüdistuse, alatu laimu, kohutava laimu mida ühe mehe kohta esitada saab, ta süüdiatab mind alusetult tütre Mari-Liisi seksuaalses kuritarvitamises. Tal lihtsalt ei ole rohkem valesid millega lagedale tulla, sest ta on alkohoolik kes ihaldab mu häärberit, kes üritab mind valede najal trellide taha saata, et omastada minu häärber, omastada kogu mu vara. Ma olen lootusetus situatsiooni tegelikult, olukorras millest tundub, et puudub väljapääs, kuigi mu südametunnistus on täiesti puhas, ma pole meie tütart näpuotsagagi puutunud. Ma pigem ajaks igasugused verepilastajad ja pedofiilid ahju. Ah jaa, Mari- Liis ei ole üldse mu päristütar, aga ma olen teda kasvatanud nagu oma päristütart ja juba titest saadik. Ma armastan teda nagu oma päristütart ja tema armastab mind ka kui pärisisa. Meie vahel on vaid isa ja tütre armastus, ei midagi enamat. Aga mu eknaine Marelle tahab mu süütut nime määrida, tahab mind ühiskonnast isoleerida kui pedofiili või kui verepilastajat, kuna paljud ju ei tea, et Mari-Liis ei ole mu päristütar, aga rahvas hakkab ju haisu ninna saades kohe sildistama, sildistab seda ka siis, kui oled suutnud oma tõde tunnistada, kui oled suutnud võimude ees oma nime puhtaks pesta, aga paraku sildid on need mis sulle külge poogitakse ja nendest lahti saada on juba palju raskem, kui üldse.“
Leana kuulas Ralfi lõpuni. Ta oli hämmingus. Ta oli nii vihane, kuna mehe murest oli saanud ka tema mure. Nüüd mõistis ta seda mõistujuttu ja keerutamist, millest Ralf ennist oli pajatanud. Nüüd mõistis ta meest nagu oleks kõik temaga juhtunud, just temaga, kuna Leanal lihtsalt on ni tugev empaatiavõime. Leana pani ennast Ralfi olukorda ja tuli lagedale pakkumisega, mida ta ise hädavaleks nimetas. Leana oli armastusel nimel valmis tooma ennast ohvriks, kasvõi kohtu ees. Iga hetkega armastas Leana Ralfi üha rohkem, iga hetkega tundis ta mehe valu endas, nägi sõnade taha üha enam ning mõistis teda igalt sõnalt aina rohkem. Ning ta tegi pakkumise.
„Kallis Ralf, mul ei ole sõnu....Ma ei teagi kuidas sulle kõike seda seletada mida ma koos sinuga hetkel üle elan. Ma tunnen endas lausa füüsilist valu. Ma tunnen endas midagi sellist mida ei saa sõnadesse panna. Ma olen sinu nimel valmis kasvõi kohtu ees valet vanduma, et sind säästa sellest ebaõiglasest situatsioonist, et päästa sind valevastutuse eest, valu eest, mida peaks tundma selline naine kes sihukese kohutava valega lagedale tulla suudab. Oleks minu võimuses, siis ma saadaks kõik sinu mured ja kannataused selle naise kanda, et tal ükskord avaneksid silmad, et ta ükskord saaks inimeseks, saaks naiseks, emaks oma lapsele. Ma olen valmis sind kaitsma, saagu mis saab, kasvõi trellide hinnaga. Ainult küsi ja ma olen sinu jaoks olemas iga rakuga, olen sinu jaoks olemas üleni, kallis mees!“ oli naine tõesti igasugustest ohverdusteks valmis Ralfi nimel.
„Kallis naine, ma olen sulle südamest tänulik, ma olen saatusele siiralt tänulik, et ta sind mu teele saatis, aga ma ei ole valmis valevanneteks ja ei luba ka sinul seda teha. Lõppude lõpuks peab õiglus võidule pääsema, ka seadusesilmis. Ma olen mees ja pean ise oma saatusega leppima, pean suutma käituda mehelikult ja õiglaselt, murdma valed piigid mis mu teele on saadetud. See kõik on minu isiklik mure ja kalleid inimesi ka asjasse küll ei kaasa. Ma saan ise hakkama. Me saame veel koos õnnelikuks, usu sellesse. Õiglus ja armastus peab selle kõik võitma, muud väljapääsu pole, muud teed ei ole. On küll, aga see on õiglusetee, tee valgusesse koos sinu ja mu kalli tütrega, koos meie ühisõnnega mille me välja oleme teeninud. Usu, kallis, meie armastus annab mulle jõudu, annab mulle vastupidavust võidelda oma õiguste eest, oma nime eest, oma tütre eest. Usu minusse ja koos võidame vale ja valskluse. Koos rajame ühise ja õnneliku tuleviku, pere ja kodu, sellise perekonna mida me väärt oleme, sest meil oleme meie, meil on meie armastus, tunne mis seljatab kurbuse, kurjuse ja valu. Meil oleme meie, kaks hinge, puhast ja puutumatut. Me saame hakkama!“ oli Ralf kindel kui kalju.
Ja juba peatuski buss kodulinnas.
30.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar