21. peatükk
„Kus sa käisid minu emaga!!?? Miks sa võtad minult ema ära? Ma vihkan sind!!! Ma vihkan sind kogu südamest, loll onu!“ raevutses Mari- Liis kui nägi Rasmust Gagarini majale lähenemas. Marellel oli kohutavalt häbi oma ebaviisaka tütre pärast. Ta ei arvanud hetkekski, et tema on tütre raevus süüdi. Naine põrnitses Rasmust ja lootis sealt kaitset leida, kuid asi pöördus tema vastu. „Rahune, Mari- Liis! Mina kohe kindlasti ei võta teilt ema ära. Mul ei ole seda hetkekski mõttes olnud. Ma ei tea palju ema sulle rääkinud on, aga me olime lapsepõlvesõbrad. Sinul on ju ka sõpru?“ Rasmus tahtis pikka loengut pidada, kuid Marelle, selle asemel, et häbi tunda või kuidagi oma lapsele tekitatud valu korvata, vihastas Rasmuse peale, kuna tundis et mees oli hetk tagasi teda rängalt solvanud. „Fakk, ma ütlen! Ega teilt, isastelt muud loota ei olegi! Saaks ainult maha ja taha ja...“ ropendas naine lausa oma tütre kuuldes, mille peale Mari-Liis käratas:“Emme, ma vihkan sind! Mul on nii häbi sinu pärast! Ise kogu aeg õiendad minu kallal, kui ma mõne halva sõna ütlen. Arvad et sina võid? Kas suurtele inimestele on kõik lubatud? Ähä-ähäää...“ ei suutnud tüdruk rahuneda. „Tule siia. Tule, lähme jalutame veidi. Kas sa jäätist tahad? Kas vennad tahavad ka jäätist?“ sekkus Rasmus. Keiro ja Kerdo olidki tüdrukule sama hea et vennad ja kui jutt läks juba jäätise peale, pühkis tüdruk silmist pisara ning tormas majja. „Keiro, Kerdo, tehke kähku! Onu Rasmus kutsus meid jäätist sööma!“ hüüdis Mari- Liis, nagu poleks vahepealselt insidenti juhtunudki. Poisid olid alles unesegased ning nad ei leidnud oma riideidki üles. Mari- Liis jäi neile appi. „Kuule naine, sa vali oma sõnu! Kas sul ometi häbi ei ole oma tütre ees lollusi rääkida?“ tõreles Rasmus Marellega.
„Ah, et lollusi vä? Ah et kogu eilne õhtu ja tänane öö oli sinu jaoks lollus vä? Tahad ütelda, et sa ei nautinud minu seltskonda vä? Tahad ütelda, et sa ei saanud midagi meie ühisest armastsemisest vä? Sa igavene vana vastik tõusik selline!“ oli naine maruvihane, ega hoolinud sellest, et maja uks oli poikvel ja lapsed kõike pealt kuulda võisid. Marelle ei hoolinud peale oma heaolu millestki ega kellestki. Ta oli kogu aeg vaid oma kasude peale väljas. Tundus, et ta ei hoolinud endaski. Kuid Rasmus, naise lapsepõlvesõber teadis Marelle lapsepõlve sama hästi kui oma kümmet sõrme ja ta püüdis naist mõista. Ta püüdis, tänu oma empaatiavõimele, ennast Marelle olukorda panna, ning oli nagu peata kana. Ühest küljest ta ju ei tundnudki täiskasvanud Marellet, teisest küljest ei mõistnud ta miks naine oli sünnitanud kolm last, kui ta neist ei hoolinud. Eriti tõre oli ta tütre vastu, sest tütar tundus olevat sama jonnakas ja kange kui Marelle. Pealegi oli ta nagu ema suust kukkunud, meenutas Rasmusele väga oma lapsepõlve mängukaaslast. „Tead, saadame lapsed jäätist sööma ja räägime veidike. Luba mulle, et sa rahuned ja me vastleme kahe silma vahel intiimteemadest. Lubad? Ei ole vaja lapsi traumeerida. Just sain su tütre maha rahustada.“ tegi Rasmus ettepaneku millega Marelle noogutavalt nõustus. Poiste riided olid poolenisti märjad. Marellel ei olnud neile ka vahetusriideid kaasas ning ei jäänud muud üle, kui nad pidid niiskete riietega segi paisatud majast väljuma. Marelle tahtis juba midagi tõredat ütelda, kuid teda peatas Rasmuse karm pilk. „Vaata, Marelle, ma ei kahetse mitte midagi mis eile õhtul ja täna öösel meie vahet aset leidis. Kuidas ma saaksingi? Kõik oli ju võrratu. Ainus mida ma kahetsen ja mille pärast kohutavaid süümepiinu tunnen on see, et sa ei ole vaba naine, et sul on mees ja lapsed. Usu mind, ka meestel on häbitunne olemas. Ei ole mehed midagi südametud inimesed. Meil kõigil on oma ihulised ja hingelised vajadused. Me kõik vajame lähedust, ka seksi, kui just pole tegu impotentsusega. Ka impotendid vajavad ehk seksi? Kuidas ma nüüd sulle seda seletan?...Ära sa ainult pahaseks saa. Lubad?“ Marelle noogutas ja kuulas meest suure huviga ning ei kavatsenudki sekkuda, või näis see vähemalt nii. Kuid teades tema labiilset närvisüsteemi pidi mees kõigeks valmis olema. Kuid Ramsus jätkas selgitamist.
„Vaata, sa ise provotseerisid mind eile. Ise sa otsisid intiimset lähedust. Ja mina olen ju lihast, verest ja luust mees, parimates aastates ka veel. Ma ei suutnud sulle ei ütelda, kuigi oleksin pidanud. Jah, iga naine ei suuda mind nii kergelt „käima saada“, ma siiski tean ka mida tähendab sõna ei, aga olin ju kunagi sinusse väga armunud ja vanad tunded lõid lõkkele kui sa mulle lähenesid. Jah, ma tean et see ei ole mingi vabandus, see kõik võib sulle tunduda eneseõigustusena, aga ma räägin tõtt, ma räägin puhtast südamest, kui nii nüüd veel ütelda saab, sest nüüd mu südametunnistus ei ole enam puhas. Teie naised kipute ka pidevalt üle mõtlema, te arvate et mehed petavad teid pidevalt. Kus kohast on tulnud selline arvamus? Mina leian, et armukadedus on saatanast. Armukade inimene ei ole võimeline armastama kuna ta ei armasta ju ennastki. Ta on omamisvajadus. Ta kujutab ette et ta omab oma meest, nagu mõnda esemet. Seega elab ta oma mehe elu ja ei märka vigu mida oma elus teeb. Miks see küll nii on? Kas mitte nendel kes haiglaslikult armukadedad on, ei ole oma südametunnistus puhas? Kaldusin nüüd küll teemast kõrvale, aga sa oledki minus suure segaduse tekitanud. Ma elan juba kaheksa aastat visiitabielu, kui nii võib ütelda. Õigem vast oleks ütelda, et olen visiitsuhtes, sest me pole partneriga abielus. Mul ei ole hetkeksi tulnud pähe teda petta. Meie vahel oli kuni eilse õhtuni täielik usaldus, vähemalt minu poolt, kuid usun, et ka tema poolt. Me hoolime teineteisest ja usaldame. Oleme eelkõige sõbrad, parimad sõbrad. Kuid nüüd ma ei tea enam mida teha. Rääkida talle tõtt? Kaotaksin ta sellega igavaseks? Ma olen siiani kõik talle ära rääkinud, sest usaldan teda täiesti, kuid nüüd olen valiku ees. Kas petta oma vaikimisega teda esimest korda? Kas see kõik on seda väärt, et oma suhe hädaohtu seada? Miks sa nüüd vaikid?“ oli Rasmus hämmingus, et Marelle ei söandanud kordagi vahele sekkuda. Marelle istus ja oli ära, ta oli täiesti ära ning Rasmus tundus et ta rääkis tuulega, mis tasapisi rannikuribalt hoogu võttis.
„Hei, hei!“ tõukas Rasmust Marellet õlast. „Kas oled ikka siin maailmas, aee? Võin solvasin ma sind?“ püüdis Rasmust naist äraoleksut tagasi tuua, kuid Marelle ei teinud väljagi. Juba jooksid lapsed majast välja ja olid nagu maailma õnnelikumad lapsed. „Emme! Emme, kas kuuled mind!?“ hüüdis Mari- Liis Marellet, mille peale naine lõpuks reageeris, nagu epilepsiat põdev inimene kes tuleb haigushoost välja kui kuuleb oma nime. „Jah! Jah, mis on tütreke? Juhtus midagi vä?“ ehmatas ta nagu oleks tonti näinud. „Me, ma tahtsin ütelda, et me läheme nüüd Keiro ja Kerdoga randa liivalosse ehitama. Tahame hiigelpiraka lossi ehitada, et mängult me elame seal, mina olen Keiro ja Kerod ema ja nemad on minu pojad. Kas me võime minna?“ oli Mari-Liis nagu maailma sõnakuulelikum laps. „Jaj-jah, minge, minge!“ lubas naine lahkelt, kuid tundus, et ta nagu ei süvenenud küsimusesse. „ Hurraaaa, emme lubas meil randa minna! Võtame siin ennast juba paljajalu, siis ei lähe jalanõud liivaseks, „hakkas Mari- Liis poistele juba ema mängima. „Marelle, kas sa kuulatasid ka ennist mida sulle rääkisin? Ma esitasin sulle päris mitu küsimust aga sa ilmselt ikka ei kuulanud...“ oli Rasmus pisut nördinud. „Mis küsimustest sa räägid? Millal sa esitasid?“ oli sihuke tunne nagu naine oleks alles kohale jõudnud. Tegelt mõnes mõttes ta jõudiski, sest ta oli oma mõtetega hoopis mujal, tema füüsis oli küll Kosmonautika Puhkekeskuses, kuid mõtted oli ikka kilomeetrite kaugusel. Kindlasti mitte ranniku ääres. Marelle oli oma vanatädi majas, kohas kus ta lapsena ennast kõige paremini tundis, kohas kuhu ta hing kogu aeg ihaldas tagasi. See maja asus vaid Kosmonautika Puhkekeskusest mõne kilomeetri kaugusel, kuid hetkel Marelle sinna minna ei tahtnud, Rasmusega kohtumine viis ta mõtted küll sinna, aga aastate taha, aegade taha, siis kui nad veel lapsed olid. Sellepärast Marelle ei suutnud aktuaalsetesse asjadesse süveneda. Nii juhtub tihti katkise hingega inimestega, kui nad ei ole elus ennast leidnud. Eks kõik me ju otsime ennast, aga juhtub ka nii et mõni selles elus ei leiagi ennast, mõni peab lausa mitu elu elama, et ennast leida, kui siiski.
„Ah, tead, lähme parem jalutame veidi. Või on sul tänaseks plaanid tehtud? Ma mõtlesin, et jalutaks mööda randa Kabli poole veidi, mäletad kohta kus kohast me koera laiba leidsime? Tegime sinna ju talle veel haua. Sina nikerdasid kahest puuoksast risti, sidusid minu juuksekarvadega kinni. Mina pidin muudkui karvu peast kitkuma, aga ma tegin seda hea meelega. Kaldalt leidsime ühe olümpia karuga kilekoti, selle lõikasime klaasikilluga ribadeks ja sidusime risti ümber, et rist ära ei vettiks. Lõpuks lugesime mõlemad koera haual meie isa palvet. Sul võttis tükk aega aega enne kui see pähe jäi. Pärast joonistasime rannaliivale kiriku ja palvetasime mängult koera hinge eest kiriku altari ees. Ja koju jalutades tundisme et koera hing sai vabaks. Sihuke tunne oli nagu ta vaataks meid ühe hästi suure valge pilve pealt ja noogutaks tänutundeks. Mäletad, Rasmus?“ küsis Marelle anuvalt. Tõsi küll, ega Rasmusele algul ei meenunud, aga kui jutt läks risti nikerdamise peale siis meenus kõik nii selgelt nagu oleks see eile aset leidnud. Noored vaatasin nagu kokkulepitult taevasse, nagu otsiks kontakti tolle koera hingega.
„Tead, Marelle, sinus on tegelt nii palju head, aga sa väljendad ennast valesti. Ma ei ole küll kohtumõistja, aga ma siiralt sooviks teada miks see nii on. Ma siiralt sooviks sind aidata. Ja aidata kui sõpra, ei enamat. Sa olid ja jääd mu kõige armsamaks lapsepõlve mängukaaslaseks ja ma ei taha et sa oma hinge rapid ja mõrgitad. Kuuled mind? Ma ei taha, et sa teed vigu mida hiljem heastada ei suuda. Sa oled siiski ema, kena naine, abikaasa oma mehele. Ma tahan sulle ainult head. Tõsiselt.“ muutus mees härdaks. Kui oleks hetkel Marelle taas intiimsemad ohjad enda kätte haaranud, oleks see võinud lõppeda teada millega, aga Marelle vaikis ja kuulas.
„Lapsed, palun jätke natukeseks liivalossi ehitamine pooleli. Lähme käime ära ühes kohas kus meie onu Rasmusega lapsena käisime. Seal on põnev ja ma jutustan teile ühe loo.“ kutsus Marelle ühtäkki rõõmsal ilmel lapsi koos enda ja Rasmusega jalutama. Lapsed jooksid suurest rõõmust täiskasvanute juurde ja koos jalutati koera hauda otsima.
18.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar