14. peatükk
„Vaadake lapsed, see koht siin on Kosmonautika Puhkekeskus. Kunagi, Nõukogude Eesti ajal kandis see koht „Vzmorje“ nime ja väidetavalt käis siin puhkamas ka esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova isiklikult. Keskus asutati 1960. aastal. Legend räägib, et siin paistab kõige rohkem päikest ja siit näed ka kõige selgemini päikese loojumist. Ma ise õhtuti vaatan kuidas suur ja võimas kera mere taga magama läheb ja julgen ütelda, et see on tõesti hiigelpirakas. Need väikesed majakesed on külalismajakesed, kuhu saavad inimesed suviti puhkama tulla. Maja nimed on pandud ka kosmonautide nimede järgi. See majake on oma nime saanud Juri Aleksejevitš Gagarini järgi. Gagarin oli esimene Nõukogude Liidu kosmonaut kes sooritas maailma esimese kosmoselennu. Euroopa riikides kutsutakse kosmonaudiks inimest kes on kosmoselaeva- või lennuki meeskonna liige, kuid näiteks Ameerikas nimetatakse kosmonaute hoopis astronautideks. Ja just Juri Gagarin oli see esimene kosmonaut kes jõudis Maa orbiidile. Aga näiteks Hiinas kannavad nad hoopis taikonautide nime.“ jutustas Rasmus Kosmonautika Puhkekeskuse ajaloost. Palju lapsed sellest aru said või palju nad üldse kuulasid, seda teavad vaid nemad ise. Rasmus ja Marelle otsustasid koos lastega jalutada piki merekallast Jaagupi poole, et lapsed saaksid vette minna. Just Penu küla rand on madala veega lastesõbralik kohake, nagu ka läheduses asuvad Lemme, Kabli, Treimani ja Jaagupi rannad. Pealegi asub siin huvitavaid ja hiigelpirakaid rändrahne mille otsas lapsed armastavad ronida.
„Usukumatu! Täna on väga eriskummaline päev! Esiteks see, et me sinuga, Rasmus, siin kokku jooksime, see viib juba lapsepõlve tagasi. Teiseks oli Juri Gagarin meil koolis klassi aukangelane, meie klassi kosmonaut, minu jaoks üliinimene. Mulle meenuvad praegu kooli aegsed üritused, pioneeridele mõeldud kohustuslikud koosolekud, või kuidas neid kutsuti. Igal juhul meie klass pidi marssima järgmiste sõnade järgi. „Saaabas, saabas, saabas, suss, kaloss!“ ja lauluks oli: „Vasak, parem, vasak, parem, ikka taktis astu! Vasak, parem, vaska, parem, kes saab meile vastu!“ Ja meie klassi stendi ehtis pidevalt just maailma esimese kosmonaudi Juri Aleksejevitš Gagarini pilt ja elulugu. Kujutad ette kui uhke ma olin et meie klass just esimese kosmonaudi nime kandis!? Oehh, tibutagi tuleb kohe ihule kui kõigele sellele tagant järgi mõtlen. Nüüd kirutakse ja vannutakse seda Nõukogude Liitu taga nii kuidas sülg suhu toob, aga meie lapsepõlv jääb just sellesse aega. Meie lapsepõlv möödus sügaval naõuka ajal ja see oli nii imeline! Kõik me pidime kandma koolivormi ja kandsime seda auga. Tõsi küll, koolimütsiga olid natuke teised lood, no puberteedieas ometi ei tahtnud me seda kanda, aga koolis nõuti ja lausa kontrolliti. Kui mütsi peas ei olenud, ei lastud kas koolimaja uksest sisse või tuli järgmisel päeval koos vanematega kooli tulla ja selgitust anda. Aga ikkagi olid ilusad ajad. Esiteks ei kulutanud keegi koolipinkidel ära oma lemmikriideid, kallimaid ja ilusamaid. Kõik kandsid koolivormi ja mina vähemalt oma kooliajast kooli vägivalda ei mäleta. Võimalik, et seda ka oli, kuid minu mälu ei ole küll seda salvestanud. Koolivorm on juba sellepärast hea, et osad lapsed, näiteks need kes on pärist paljulapselisest perest,neile ei jaksanud vanemad osta kalleid riideid ja tihti kandsid nooremad õed- vennad vanu, vanemate õdede- vendade riideid, mis ei olnud just kõige ilusad. Seega mingit klassi vahet ei tekkinud. Ja koolijalatsiteks pidi ka olema sussid, vahetusjalatsid, mugavad ja tervislikud. Tänapäeval nõuavad lapsed ikka kallimaid jalanõusid, et kaasõpilasest parem olla, popim olla. Sihuke Ameerikalik maailm on sisse tunginud, nagu filmides juba, kus voodisse minnakse ka kingad jalas. Uhh, mõeldagi ei taha! Ja tead, ma kunagi pikapäevarühmas, selle asemel, et homseid ülesandeid teha, joonistasin Juri Gagarinist nii eheda portreepildi, isegi ei uskunud, et see minu tehtud oli. Tahtsin selle oma klassi stendile panna, Gagarini portreepildi asemele, kuid julgusest jäi puudu. Nii imetlesin seda meest! Kodus peitsin pildi elutoa vaiba alla, et õed ja vennad seda ei näeks ja norima ei hakkaks. Kuhu see pilt sealt hiljem kadus, seda ma ei mäleta. Kas võtsin ise ära ja leidsin talle uue peiduka või leidis keegi selle. Igal juhul mingisugust tagasisidet ma küll ei saanud. Mitmel korral mõtlesin, et räägin pildist oma kunstiringi õpetajale, kuid tundsin ikka valehäbi ja nii see unistus puruneski. Hiljem hakkasin poisse joonistama Gagarini näoga. Olin toona klassi või rühma kroonik, ehk päevikupidaja ja ka sinna said kõik poisid Gagarini näo. Kas ma olin ehk pubekana temasse armunud? Armunud suurde ülimehesse ainuüksinda tema tegevuse ja pildi pärast? Oehh! Küllaps see nii võis ka olla, sestap ta ennast mu maailma sisse murdiski. Ja peageli oli ka Juri Gagarin kõige ilusama näoga kosmonaut minu jaoks kogu maailmas. Näiteks German Titovi pilti ma millegipärast kartsin. Ei oskagi ütelda miks, aga kartsin. Kõige naljakam on ka see, et hakkasin poisse vaatama Gagarini näo järgi. Issand, Rasmus! Sa meenutad ka mulle Gagarinit! Uhh!“ vaatas Marelle suurte silmadega vestluskaaslasele otsa. Viimane oli ennast naist kuulama unustanud, loopides pisikesi kivi merre ja jälgides lapsi seal hullamas. „Hmm, tjah! Sa ei ole üldsegi muutunud, Marelle! Oled jäänud endiselt selleks Marelleks keda mina kunagi tundsin, särtsakaks ja emotsionaalseks. Hämmastav on see, et nagu polekski hulgi aastaid möödas meie viimasest kohtumisest. Tundub nagu oleks see kõik alles eile olnud. Ma olen sinu peale palju mõelnud, aga igagusune kontakt oli ju kadunud. Peale seda kui su vanatädi siit ilmast lahkus ja te ta talu maha müüsite, jalutasin tihti tühjana seisva ja laguneva talu juurde, lootes, et näen sind seal. Ükskord istusin onnis mille me ühiselt puu otsa ehitasime lausa pool päeva, lootuses, et sa tuled. Päris mitmel korral koolist poppi pannes leidsin ma su vanatädi majas omale ulualuse. Olis see ju mingil ajal sama hea kui minu kodu ka. Sinu vanatädi oli mulle justkui vanaema eest, keda ma kunagi oma ihusilmaga ei ole näinud. Teine vanaema suri siis kui ma sündisin. Ja vanaisa võttis peale seda endalt elu. Mäletan kuidas ma nädalavahetustel vana piima puka otsas ootasin sind, lootes et ehk juhtub ime ja sa tuled. Kuidas ma talvepimedas, tuisu ja tormis kõmpisin lausa viis kilomeetrit maha, et näha kes bussi pealt tulevad. Sain tihti kasuisa käest nuhelda, et õhtupimedas üksinda ringi lonkisin, sest siin külas tunnevad ju kõik kõiki ja ikka leidus kurje inimesi kes mu vanematele minu hulkumisest ette kandisid. Kuid see ei olenud ju hulkumine, see oli sihikindel soov ühte kallist inimest näha ja talle vastu minna. Aga püüa sa õelatele inimestele selgeks teha, et sa ei käinud lollusi tegemas. Ja ega ma ei kippunud ka emale tõtt rääkima, kuna tal oli kogu aeg kiire ja kiire. Pealegi oli alkoholilembeline kasuisa niigi ta närvidel pikki aastaid kannelt mänginud. Ja tead, Marelle, ma ei ole sulle ühest kohutavast loost üldse rääkinudki. Kas lubad, et hoiad saladust?“ küsis äkki tõsiseks muutunud Rasmus. „Rasmus, muidugi luban. Me oleme ju ikka endised. Mäletad kuidas me vanasti saladusi jagasime? Räägi! Räägi südamelt ära kõik mis sind vaevab.“ vastas Marelle.
„Ohjah!“ ohkas Rasmus kogu südamest. Ta ei teadnud esimese hooga kuidas seda õõvastavt lugu rääkima hakata, kuna see viis ta tagasi lapsepõlve, valusasse aega, aga ta oli sellest siiani vaikinud. Marellega nad kunagi küll jagasid saladusi, aga sellest ei julgenud ta tüdrukule rääkida, kartes, et Marelle ei mõista teda, võis siis mõistab hoopis hukka. Pealegi kartis ta, et kusagilt võib see lugu välja imbuda ja siis ei oleks tal enam siin kolkas elu, siis ei oleks tal üldse elu. Rasmus kartis, et ema , kellega ta väga lähedane ei ole, mõistab ta hukka või viskab üldse kodust välja. Sellised juhuseid oli juba ette tulnud, siis kui kasuisa joogisena ema üles keeras ja Rasmuse vastu ässitas. Ju olid tal omad põhjused, omad kasud või kättemaksuhimud mängus. Või kes teda täpselt teab. Kes tunneb peensusteni joodiku hinge, kui viimane ei ava ennast ka siis kui mälleris on. Sihuke kidakeelne ja salakaval mees oli Rasmuse kasuisa. Õnneks võik kahjuks teda enam elavate kirjas ei ole. Õnneks sellepärast, et peale kasuisa surma sai Rasmus alles täisväärtuslikku elu elama hakata. Kahjuks aga sellepärast, et Rasmuse ema pööras otseses mõttes peale mehe surma ära.Täna elab ta hooldekodus range režiimi all ja neelab peoga tablette, et haigushood ei korduks. Nimelt läks Rasmuse ema peale antidepressantide kuuri lausa hulluks ja ainult need ravimid suutsid teda korrale kutsuda, kuni tal skisofreenia diagnoositi. Ramus kardab, et teda võib sama saatus oodata. Kardab, et ka tema võib skisofreeniasse haigestuda, kuna sugupuud uurides selgus, et juba mitmendat põlvkonda on skisofreenia neelanud nende sugupuu liikmeid. Kuigi asja uurides väideti talle, et ta ema ei olnud skisofreenik, vaid haigestus depressiooni tagajärjel, seega ei olevat see pärilik, geenidega kaasa tulnud haigus. Samas teab ka Rasmus seda, et ta koolivenna eksnaine oli skisofreenika ja nende ühine laps sündis sama diagnoosiga. Nii jäigi ühel päeval koolivend üksinda, sest naine suunati hullumajja ja laps väikelastekodusse, ning viimasega neil kontakti varsti enam ei olnud. Küll vassiti et laps adopteeriti suurde Venemaale, küll väideti, et ta suri. Tgelikult rasmuse koolivend väsis seda kõike uurimast ning otsustas oma eluga edasi minna, kuid parimatel päevadel sai naine hullumajast koju ja mees elas jälle hirmude mõju all. „Emme, emme, tule ruttu siia! Vaata, suut vaal ujub meie poole!“ hüüdis hirmunud Mari- Liis mereveest ning Marelle ja Rasmus tormasid lapsi päästma. 12.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar