22. peatükk
„Tere! Võtsin kohviku terrassil päikest ja nägin ühte tuttavat inimest. Ei uskunud viimase hetkeni oma silmi, kui pidin lähemalt piiluma tulema. Maailm on ikka peopesa suurune küll!“ seisis tuttav inimene Ralfi ees. „Einoh, tere, tere! Mis tuuled sind siia tõid? Või õigem oleks küsida mis lend sind siia tõi? Mõtlesin küll, et põgenen tuttavate eest, et tulen taastun siin võõrsil. Kuigi ma ei imesta juba millegi üle, sest siin on väga palju puhkajaid baltimaadest.“ imetles Ralf üllatunud näoga oma noorepõlvearmastust, suurte roheliste silmade, punaste juustega kurvikat Ragnet enda ees rannariideis seismas. Noored ei olnud kohtunud ligi kakskümmend aastat. Nad olid kooliajal ühte pinki jaganud ja juba viiendas klassis sai neist paar, kuid keskkooli ajal, vahetult enne lõpupidu oli Ragne Ralfile sarvi teinud ja koos lõpupeoga lõppes nende suhe. Peale seda läks nende teekond täiesti lahku, sest Ragne siirdus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ja Ralf Tallinna Ülikooli majandusteadust õppima. „Ah, et tulid taastuma. Millest, kui tohib küsida? Ausalt üteldes paneb mind imestama, et tullakse Jamaicale taastuma, kuna siin on suht karmid reeglid ja kohalikud ei ole just sõbralikud turistide suhtes. Pealegi on meil oma armsas Eestis kauneid kohti lausa jalaga segada, kus kosuda või nii. Aga mis ütleja mina olen, ma lihtsalt avaldasin oma arvamust. Tead ju mind küll, ei suuda ma siiani midagi vaka all hoida, laon oma mõtted kohe trumpidena lagedale. Eks sa ju kunagi ka sellepärast mind veidi pelgasid, sina, kui klassi pandavam kuid truim poiss!“ muigas Ragne peale oma mõtteväljendust.
Ralf oli meelitatud, tema ja klassi pandavaim poiss. Jah, nad olid toona paar, aga et Ragne teda klassi pandvamaks poisiks pidas, selle peale poleks mees tulnudki. Ta tahtis küll kõigele ja kõigile meeldida, aga tal oli ju Ragne, Ralf ei piilunud teisi tüdrukuid selle pilguga, et tahaks kedagi panna. Samas meenus Ralfile kuidas Ragne talle klassi liidri, ukrainlaseverd Romaniga sarvi tegi ja see teadmine tegi pragugi veel haiget. Ralfi arvates oli Roman just klassi pandavam poiss, kuna kõik tüdrukud tiirlesid ta ümber. Roman ei olnud just helge peaga, aga selle eest tema temperamentne hoiak ja elumehe jutt meelitas tüdrukuid ligi nagu kärbseid meepotile. Tõsi küll, ta kasutas neid seksuaalselt ja ronis ühe kaisust teise kaissu, ilma püsisuhtesse astumist. Küllap võis ta teha seda oma ülevoolava seksuaalenergia pärast või tahtis sellega oma liidripositsiooni täeindada, seda teab vaid tema ise. Või ei olnud ka püsisuhteks veel valmis ja nautis olukordi, et kõik tüdrukud teda tahavad. Teisalt selles eas toimuvad hormonaalsed muutused panevad vere vemmeldama ja ihu ja hing nõuavad oma. Ja keskkooli ajal on inimene tavaliselt justkui keegi teine, ta läheb kaasa kambavaimuga ja unustab iseendaks olemise. See on murdeiga kus inimene otsib ennast ja libastub sellel teekonnal koruvalt, et taas iseendaks saada. Ütleb ju vanasõnagi, et vigadest õpitakse. Aga Ralfi vaevas mõte, et kas ta ehk ei olnud Ragne suhtes liialt ülekohtune, et ühe eksimuse pärast kohe suhte lõpetas. Oli ja tüdruk lausa põlvili palunud ta ees, kuid Ralf oli nii paindumatu ja põikpäine, ei andnud neiule ja endale isegi hingetõmbeaega vaid tõmbas suhtle joone peale. Nüüd täiskasvanuna näeb Ralf asja teisiti. Ta tunneb, et see oli suur viga, sest tal oli toona liiga suur ego ja omandiinstikt, ta tahtis ainuüksi neiut omada ja oli üks paras armukadetussefriik, kes isegi ei lubanud Ragnel teiste poistega suhelda, rääkimata koolipidudel tantsimisest ja koju saatmistest, mis lihtsalt juhuslikult aset leidsid, kuna Ralf ja Ragne elasid ju teine teises linna otsas. Ja kui kippus Ragne mõnele koolivennale oma imekaunist naeratust naeratama oli kohe kuri karjas. Tõsi küll, Ralf nägi pindu Ragne silmas, aga oma silmas palki ei näinud. Ise ta küll nautis kui tüdrukud teda imetlesid. Pealegi filrtis ta igal võimalusel, kuid Ragne ei teinud sellest numbrit, Ragne oli juba siis täiskasvanulikum ja suutis suhtesse mõistusega suhtuda, kuigi ta armastas Ralfi väga. Aga selle kohta kehtib väide, et metslooma puuris kinni hoida ikka ei saa. Ilmselt see armukadetsemine ja raamidesse surumine, mida Ralf Ragne puhul kasutas, sundis tüdrukut keelatud vilja maitsma, nii ühel nädalavahetusel, kui Ralf ja Ragne riius olid ning Ralf sõbraga Palangale sõitis, ilma tüdruksõbrale teatamata, läks Ragne ööklubisse kus juhtus kokku Romaniga ning alkouimas olles avastas ennast elumehe kaisust, millest Roman koolis uhkeldades laia lõuaga rääkis. Nii Ragne suhe karile jooksiksi. Loomulikult ei jäänud Roman ja Ragna kokku, sest juba järgmisel õhtul nähti Romani ja Ragne parimat sõbrannet surnuaia pargipingil miilutsemas. Üks memm oli läinud oma varalahkunud lapselapse hauda korda tegema ja pidi infarkti saama, nähes noori surnuaia pingil oma asju ajamas. Üldse olid toona surnuaiad kuidagi noorte meelispaigad, kus nii mõnigi oma süütuse kaotas. Pealegi toimus tollel ajal surnuaedades palju traagilisi sündmusi. Tegutses mingisugune isehakanud satanistide grupeering või mingi usulahu jüngrite grupp, kes satanismi valesti tõlgendasid , haudu rüüstamas ja rüvetamas käisid ning endalt elu võtsid. Nii tollel ajal paljud surnuaiad valveta jäidki, sest surnuaiavahid ütlesid hirmust oma töökohti üles ja omakesed ei julgenud rahupaikades kalme korrastamas käia.
Tollal toimusid ka kalmistutelt lillevargused. Üks daam, kes oli eelmisel päeval mehe maha matnud ja lillekimbu sisse lapse soovil pisikese kunstlille pannud, sai järgmisel päeval turult lilli ostmas käies shoki, kuna ostis sama pundi mille ta eelmisel päeval lahkunud abikaasa kalmule oli asetanud. Kuid kui ta asja üles andis, jäi ta ikka pika ninaga, kuna tunnistajaid ei olnud ja tõestusmaterjali ka mitte. Nii jäigi naisele okas hinge ja peale seda ta enam ei käinud mitu nädalat surnuaias, kuni kadunuke teda öösiti unenägudes piinamas hakkas käima ja naisel tuli taas minna. Aga peale seda läks ta alati kellegagi koos, ei iial üksinda, sest tollest päevast hakkas ta rahupaiku lihtsalt pelgama. „Hmm, klassi pandavam poiss...Miks sa mulle toona seda ei ütelnud? Miks sa nüüd, aastakümneid hiljem alles selliste meelitustega lagedale tuled? Aga, noh, rõõm seda nüüdki kuulda!“ oli Ralf segaduses. „Ah, mis me sellest enam!“ jäi Ragne kidakeelseks. „Parem räägi kuidas sul elu läheb? Oled abielus ja isa kindlasti? Usun, et oled hea isa oma lastele ja truu mees oma abikaasale. Muide, mina ei suutnud peale meie suhte purunemist kaua aega enam ühtegi poisssõpra tõsiselt võtta. Õigemini elasin lausa paar aastat tsölibaadis enne kui oma ihulistele naudingutele alla vandusin. Mõnes mõttes tulin ka mina siia, Jamaicale taastuma, ehk siis haavu lappima või lakkuma, kuna tegin elus kohutavalt vale valiku ja abiellusin ning sünnitasin kaks tütart ühele vägivaldsele tõusikule, kellel oli tutvust igal pool nii palju, et hoopis mind tembeldati psühhopaadiks ja saadeti vaimuhaiglasse ravile, ning eksabikaasa leidis endale järgmise ohvri, kelle kallal oma jõudu tarvitada, ja see ei olnud mitte tühipaljas vaimujõud. Jutud käivad, et ta uus abikaasa on lausa koju luku taha kinni pandud, et ta mitte oma siniseks pekstud näolappi avalikult ei demonstreeriks. Ning ämm pidi viie aastast poega lasteaeda ja koju käima viimas, kuna mehel ei pidavat vähimatki huvi poja vastu olema, kuigi mulle kordas kogu aeg, et ma pidavat sigimatu värdjas olema, et ei suuda talle poega sünnitada. Tänaseks on kahjuks mul igasugune suhe tütardega kadunud, kuna nemad kas uskusid isa või kartsid tema võimu, ning ütlesid minust lahti. Kui palju olen ma oma mineviku pärast patju kallistanud ja padjapüüre täis nutnud, ei oskagi ütelda, aga hinges on lootus, et ehk ükskord, kui lapsed on täiskasvanud me kohtume ja ma saan neile tõe ära rääkida. Ma sisemas tunnen, et ka nemad armastavad mind väga ja ootavad minuga kohtumist, kuid isa hirmu all elades pole nad seda veel täide viinud.“ sattus Ragne oma minevikust jutustades nii hoogu, et Ralfil alustatud jutt takerdus pisaratesse.
„Issand küll, mida kõike sa oled pidanud üle elama, kallis Ragne! See on minu süü, et ma su hülgasin. Ma lihtsalt ei mõelnud peaga, ma ei mõelnud mõistusega. Mõtlesin toona, noore ja uljana ainult oma alumise peaga, nagu naised ikka kipuvad meeste kohta ütlema. Aga nii see oli. Ma olin omakasupüüdlik egotsentrik, kes oma silmadest kaugemale ei näinud. Ma ei olnud toona mina ise, olin kasvatamatu ja naiivne poiss, täielik laps alles. Olin kade laps kes hoiaks oma kommipakki ainult endale, et ometi sõbrad sealt ühtegi kommi ei saaks. Olin ensekeskne ja vaimupime inimene, kes ei suutnud aksepteerida teiste eksimusi ja tundis ennast täiusliku ja õiglase inimesena, kuigi olid ikka täiesti valel teel. Olin üleni vaimupimedusega löödud laps, kellel ei olnud oma elu, kes püüdis elada täiel rinnal sinu elu, unustades oam suured vead ja hiigelsuured eksimused.“ ahastas Ralf ja haaras Ragne oma embusse ning peagi kohtusid nende huuled, kui mees tundis, et kellegi silm on nende peal.
20.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar