17. peatükk
Kui Mari- Liis vastu lõunat silmad avas, tundis ta sõõrmeis sõrnikute lõhna. Miralda-memm armastas sõrnikuid plönnideks nimetada, pikema nimega kohupiimaplönnideks. „Tule nüüd, tütreke kohe sööma. Jõuad hiljem ka hambad ja silmad ära pesta. Plönnid jahtuvad muidu ära ja külmana ei ole need suuremad asjad maista. Minu kadunud ema armastas ikka ütelda, et hommikul tõustes ei tohi kohe voodit ära teha, muidu unehaldjad jätavad su maha ja voodi ei võta sind omakas, sa lihtsalt ei puhka seal välja. Pealegi tahavad ka voodiriided hingata, enne kui sa need kokku pakid ja umbsesse kappi paned. Ka pidavat õnn siis kauem magaja elus püsima. Mine ta paljukest selles küll tõtt on, aga vanad tavad ja teadmised olla ikka kõik tõe pähe loodud. Iseasi kas inimesed neid tõeks peavad ja usuvad.“ Miralda valmistas need kodujuustust, munast, jahust, hapukoorest, suhkrust, soolast ja soodast. Aga ta armastas küpsetada ka erinevaid plönne. Osadele ta pani suhkrut vaid näpuotsaga, maitseks veidi. Küll lisas ta neisse pekiliha krõbuskaid, küll suitsuräime, küll krevette. Ühesõnaga ta armastas ise uusi retsepte katsetada. Ja alati tulid kõik tema küpsetised väga maitsvad välja. Kui Mari- Liis oli toidu suhtes küllaltki valiv, maitsesid kõik Miralda tehtud toidud talle, isegi munapeki kaste, sest ta ei jätnud sellesse ulpima hiigelsuuri ja pooltooreid pekitükke, nagu Mari- Liis koolis lõunaks oli saanud. Memm praadis peki mõnustaeks krõbuskiteks ja rasva valas minema. Või õigemini valas selle eraldi nõusse, ei jätnud kastesse. Ja kastme tegi ta alati paksu, nagu oleks tegu munapudruga. „Aga memm, kas ma ikka tualetis võin enne käia ja käed pesta?“ muheles poolunes Mari- Liis. Miralda vastas talle muigega ja juba nad lasidki hommikusöögil hea maitsta. Kui Mari- Liis peale sööki nõusid pesema asus, hakkas hetathtlik Miralda tegda küsimustega pommitama. Miraldal oli komme söögilaua ääres vaikida ja selle õpetas ta ka tüdrukule selgeks.
„Mida me täna lõunasöögiks teeme? Kas sa kupakartuleid sööd? Tead, kui ma siin üksida elasin, armastasin ma tihti kupakartuleid teha, kõrvale silgu soolvett ja kõht saigi täis. Võis siis määrisin tavalist Eesti võid kupakartulile peale ja rohkem polnudki vaja. Kõht täis ja meel hea. Ja kui magusa isu peale tuli, ostsin taluniku käest maapiima, lasin hapuks minna ja tegin kama. Küll on hüva rüübe ja väga kasulik ka. Tänapäeval on ikka asi väga käest ära, küll sooviatakse inimestel piimatoodetest loobuda, küll ei kannata inimene üht ega teist toitu. Vanasti kasvasid tited ka sooja lehmapiima peal, kui emal piima ei jagunud. Ja kõik olid terved nagu purikad. Toorpiim otse lehma udarast/ nisast ei tekitanud imikule isegi gaase. Tänapäeva toidud on kõik keemiat täis. Ma eelistan siiani taluniku käest produkte osta, tema on veel moodsa sõna järgi ökotalunik. Ma ei ole kunagi pidanud pettuma tema kaubas. Kuidas siis selle kupakartuliga jääb?“ küsis memm uuesti. „Ee-ee, ma ei teagi nüüd....“ vastas Mari- Liis kogeledes, kuna ta ei teadnud mis see kupakartul üldse on. „Aga kama ma armastan küll. Olen isegi seda palju kordi söönud. Aga ma olen kamapulbrit lisanud jogurtisse, mitte hapupiimasse. Väga maitsev sai, palju maistvama kui müsli.“ vastas ta, kuid ei söandanud Miralda käest küsida mis see kupakartul lõpuks on, kartis rumalana tunduda. „Heakene küll! Aga kas sütedel küpsetatud kartul sünnib sul süüa? Tänapäeval küpsetavad koos koortega ja fooliumpaberi sees, aga ma armastan ikka ahjus, hõõguvatel sütedel küpsetada. Mähherdune mõnus õrn suitsutatud maitse jääb juurde.“ „Memm, sa võid väga hästi kupakartuleid teha, sest sinu söögis maitevad mulle väga. Ise sa ütlesid, et süüa tuleb armastusega teha ja seda sa ka kindlasti teed, kuna mulle on siiani kõik su toidud väga hästi maitsenud.“ kiitis Mari- Liis memme. Ühest küljest on see siiras kiitus, teisalt tahtis ta nii väga teada milline näeb välja kupakartul. „Aga ma lähen nüüd mõneks tunniks ära, mul on veid asjaajamisi. Jõuan hiljemalt õhtu kelle kuueks tagasi. Lähen käin tiiru ka Westoffhauseni häärberi juures ära. Ja mõtlesin, et põikan ühte kohta kus mul meeldib aega ajalt omi mõtteid mõtlemas käia. See on minu salakoht. Kui Marelle peaks mind mingil põhjusel otsima tulema, siis ära ütle kus ma olen. Ma tahan tõesti üksida olla.“ palus Mari- Liis, kallistas memme ja läinud ta oligi.
Memm pesi parasjagu kraanikausis kartuleid . Nühkis neid uue pakist võetud nõudepesunuustikuga, et kartulid hamba all hiljem karjuma ei hakkaks, nii armastas ta ise ütelda, kui mõni mulla- või liivatera süües hamba alla jäi. Nimelt armastas ta ise kupakartuleid koos koortega süüa. Märkamatult seisis ta kõrval Marelle, kuna Miralda oli Mari- Liisi lahkudes unustanud ukse lukustamata. „Noh mutt, oled suutnud mu tütre mu vastu keerata jah! Seda ma sulle ei andesta! Kuule, laena mull üks kümpa, ah? Saad järgmisel nädala tagasi. No, mis see kümpa sulle ikka teeb? Ära sured ilma selleta vä? Kurdiks oled jäänud vä? Ah, käi pekki!“ keeras purujommis Marelle selja ja kadus sama kiirelt toast nagu oli tulnudki. Miraldal läks silme eest kirjuks. Ta istus köögitoolile ja püüdis rahulikult hingata. Kui palju oli ta Marellele raha kinkinud, just kinkinud, kuna tagasi ta kunagi seda ei saanud. Kui palju oli ta Marelle pärast mures, kui viimane väitis, et tal on raskekujuline pohmakas, ja kui ta kohe jooki peale ei saa, annab otsad. Tänu Miraldale oli Marelle üldse veel hinges, kuna muidu oleks ta lihtsalt nälga surnud. Kuid nüüd, kui memm hakkas ta lihase tütre eest hoolt kandma, võttis teda nagu oma tütart, nüüd tuli Marelle ja viskas talle alatult kirve selga. See oli siis tasu headuse eest. Ega muidu ei ütelda, et ükski heategu ei jää karistuseta. Ikka ja jälle toimivad need vanad tarkused ja kõnekäänud.
Kui Miralda oli pisut toibunud, lonkis ta tuppa altari ette palvetama. Ta palvetas kõigepealt enda eest, siis Mari-Liisi ja siis Marelle eest. Ta soovis ju kõigile vaid kogu aeg head. Isegi inimsele kes teda hetk tagasi oli rängalt solvanud. Memm ei kandud endas viha, elu oli talle juba ammu õpetanud, et viha külvab järgmist viha ja sellega ei saa elada. Juba aastakümnete eest oli memm õppinud andestama nii, et ta oma elus ei eksisteeriks viha ega kurjust. Kuid tahes tahtmata puutus ta nendega ikka ja jälle kokku, aga õnneks oskas ta need seisundid endast välja lasta. Memm ei kogunud kurjust, kui ühte kõige negatiivsemat enrgiat oma hinge ega ealmisse. Alati peale halba situatsiooni süütas ta oma elamises küünlad ja viirukid mis aitasid ta hinge ja elamise surnud energiast puhatada. Ka ei olnud Miralda kättemaksuhimuline, seega kogu Marelle pere saaga häiris teda, kuid ta ei suutnud vaesele Mari-Liisile selga pöörata, sest nad olid tüdrukuga väga lähedasteks saanud. Nad olid tõesti nagu üks liha ja veri. Ilmselt oli memm ka Mari-Liisile uue hingamise andnud, sest selle vähese aja jooksul kui tüdruk tema juures elas, oli temast saanud nagu täiskasvanu. Mari- Liis oli üks suur päikesekiir eaka memme päevades. Mari- Liis avastas, et oli juba kaks tundi sihitult mööda linna lonkinud. Kaks täispikka tundi olid kadunud nii ruttu, et kirikusse minekust ei tulnud tal enam midagi välja. Tüdruk jalutas linnast pisut välja, kohta kus asus vama maha jäetud hoone, pisut puukuuri meenutav pisiosmik, kus ta oli rasketel hetketel varemgi käinud. Mari- Liis avas ettevaatlikult päevinäinud kriuksuva ukse ja ehmatas ennast krampi. Hoones magas kodutu, väljanägemiselt kaheksakümnendates eluaastates mees, koorem vanu vatitekke peal. Mari- Liis tahtis vaikselt ukse sulgeda ja jalga lasta kuid taat ärkas. Kodutu taat oli näost nii paistes, et ta silmad ei paistnud väljagi. Ta lausus: „Tütreke, ma ei tee midagi kurja. Ma elan siin, kuna päriskodu mul ei ole. Ära pahanda!“
Mari-Liis ei pahandanudki. Miks oleks ta pidanud? Ta vaikis ja vaatas kodutut ning tal hakkas temast kahju. Üks osa tüdrukust tahtis ruttu põgeneda kuid teine osa tahtis taati mingilgi moel aidata. Ühtegi alkoholipudelit hoones näha ei olnud, ka ei vedelenud kusagil ühtegi suitsukoni, kuigi taadi väljanägemine oli õõvastav. Ilmselt polnud ta juba pikemat aega ennast pesta saanud. „Kas, kas teil siis pärikodu tõüesti ei ole? Aga sugulasi? Lapsi? Kas te linnalt ei ole abi küsinud?“ tekkis tüdrukule palju küsimusi. „Ohh, tütreke, küürakaid parandab ainult haud, aga näe, vikatimees ei taha kohe mitte tulla ja mind ära võtta! Mu kadunud abikaasa armastas ikka ütelda, ega surm ei võta ka sealt kuskohast midagi võtta ei ole. Nii ma oma näguripäevi siin eluõhtusse veangi, hing paelaga kaelas.“ „Aga, kas...“ tahtis Mari-Liis küsimustega jätkata kuid kodutu katkestas ja hakkas oma elulugu jutustama. „Mul oli kõik olemas. Oli naine ja kaks last, tütar ja poeg. Elasime nagu õnnelik perekond kunagi omas majas, rannarajoonis, vaid paarsada meetrit merest. Asi muutus peale abikaasa surma. Tütar loobus pärandusest, kuna tema ja ta pere elavad ammu Rootsis, nad on heal järjel ja Eestisse tagasi tuleku plaane neil ei ole. Poeg aga abiellus mustlasverd naisega ja neile sündis lausa kümme last. Nii ma algusel elasingi maja alumisel korrusel, imepisikeses toas, mida kunagi kasutasime sahvrina. Tuppa mahtus ainult kitsas kušett ja väike kummut. Palju mul, vanal toil ikka vaja oli, leppisin sellega. Paari aastaga sai minu kodmajast lausa msutlaslaager, müüdi maha kõik mis vähegi kõlbulik. Kogu minia suguvõsa kolis sisse ja minul ei olnud enam mingit sõnaõigust. Kui tütar haisu ninna sai, tahtis ta mind Rootis viia, aga kuhu mina vana inimene ikka...Ja siis ähvardas poeg mind vanadekodusse või üldse hooldekodusse saata. Ei mina tahtnud kellelegi turjale jääda ning põgenesin kodust. Paar aastat redutasin ühes vanas mahajäetud majas keset linnalähedast tühermaad. Kogu mu mäletus oli sinna kaasa võetud vaid vanade fotode näol. Kuni ühel päeval pensioni toomst tulles nägin oma kodu suurtes leekides. Kõik mu mäletused jäid sinna! Kõik mis mind vähegi veel perega sidus! Kujutad sa ette, tütreke!? Mul ei ole enam mitte midagi!“ valgusid taadi silmadesse pisarad mis mööda ta võidunud buvaikat alla jooksid. Mari- Liis võttis kähku taskust Miralda kingitud taskurätiku ja ulatas selle taadile, kuid taadi pisarad ei tahtnud lõppeda.
„Sina mine tütreke, mine! Minul ei ole enam kaua aega elada jäänud. Mina saan endaga hakkama. Aga luba palun mulle, et sa ei räägi kellelegi, et mind siin nägid. Kas lubad? Ma tahaks enne surma vähemalt rahu saada. Ma ei ole iialgi kellelegi kurja teinud, kuid saatus on minu vastu millegipärast karm. Mine! Mine, mine! Muidu hakkavad lähedased sind otsima ja ma ei taha, et sa minu pärast kannatama peaksid.“ lausa sundis taat Mari-Liisi lahkuma. Mari-Liis lahkus raske südamega. Ta vaatas veel pikalt silmapiirilt hajuvat maja, hoonet kus tema ennast oli mitmeid kordi hästi tundud. Hoonet kuhu ta oli kunagi ema eest põgenenud ja mida ta kutsus oma teiseks koduks. Alles majast eemalduses lasi ta enda seest kipitavad pisarad valla. Ta nuttis südantlõhetavalt nagu väikene laps. Teda lihtsalt puudutas taadi lugu väga, sest selles oli armastust, selles oli siirust ja ausust, mida Mari-Liisi lapsepõlves oli vaid väike kogus. Tüdruk jalutas taas sihitult, nagu enne, kuni avastas ennast Westoffhauseni häärberi eest. 13.11.2015.a. Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar