Tänane päev, nagu viimase aja päevad ikka, oli sihuke paras magamise päev. Mitte midagi tegemise päev! Hommikul vaatasin juba peale üheksat kella ja kutsusin ennast korrale, et vaba päev, Margit- maga edasi! Millegipärast on nii, et tööpäevadel tahaks hirmsasti magada, lausa lõunani, aga puhkepäevadel läheb hommikuti uni. Jah, ma ju olen öölane, saan reeglina magama kell 4 või 5 hommikul, sest ilma raamatut lugemata lihtsalt ei saa ju magama jääda. Aga korrale kutsumisest oli abi seniks, kuni sõbranne Ruth helistas ja tuletas meelde, et pidin (õigemini pidime Germoga) talle külla minema. Panin siis suure kiiruga pesumasina tööle, et enne kodused toimetused ära teha, kuid bussile minemisega läks kiireks ja unustasin pesu masinasse. Seega ma nüüd loputusprogrammiga neid läbi loputangi, lihtsalt liiga kortsus olid.
Ruth on väga lahke perenaine. Alati nad Ülariga ajavad külalised kohe sööma ja alati on neil midagi lihtsat ja põnevat pakkuda. Lisaks vaagnatäie võileibadele ja verivorstidele jmm...oli pererahvas valmistanud ühe väga põneva salati, kaalikasalati. Riivitud kaalikad hautatud või sees. Uskumatult hea maitsega. Ma veel küsisin, et kas on mingeid maitseaineid lisatud, kuid ei olnud. Müstika! Poleks ise selle peale tulnudki. Pealegi ei tundunud see salat üldse mitte rammus. Huviatv ja maitesv aga küll. Pean katsetama ise ka. Ja pealegi on kaalikas väga tervislik ning odav ja toitev söök. Ruth veel pakkus välja, et saaks sellest segust täitsa maitsvad kaalikapirukad kui lisada sinna veel keedetud muna hulka. Mina ainult noogutasin ja tundsin juba kaalikapiruka maitset suus.
Täna õnnestus meil kohtuda ka perekass Teeduga. Teet on see kass kes on ka naabrite lemmik ja ta on üldse kass kes kõnnib omapead. Üheks põhjuseks võibolla on ka see, et Jossu on noor kass, aastane ja tahab mängida, kuid Teet ei taha ning põgeneb Jossu eest. Teet on ka palju rohkem õues kui Jossu.
Kuna Germo mul siin Mai elamurajoonis üksinda väljas ei käi, siis läks ta Tammistes kohe maja hoovi ja siiras oli ta rõõm kui nägi Teetu seal. Koos tulid nad peagi tuppa tagasi. Ja Teedukene lasi isegi kõrvatagant sügada. Armsad kassid on nad mõlemad, aga Jossu on kaval, tema oskab pugeda. Ta ei ole kass kes kõnnib omapead, vaid tema on memmekas, sest peab kõiki ja kõike nägema ja jookseb igal võimalusel pererahva kannul ning mitte ainult pererahva. Ta on kass kes lausa vajab inimese lähedust, kuid ta peab ise sülle tulema, kui lubamatult võtad, kaob ta seal ruttu. Täna ronis ta akna peale pikutama ja palus et ma oma küünarnuki ära võtaksin ;)
Ühel korral Tammistes ööbides ronis Jossu minu kaissu magama, aga ma keerasin öösel külge ja ta magas mu jalutsis. Siis ronis mu peatsisse ja sinna ta jäigi. Muidu pidi magama peremehe kaisus.
Igal juhul on Teet ja Jossu väga armsad kassid ning Germol oli taas tore päev. Aitäh, kallis Ruth, et kutsusid! Näeme juba neljapäeval! :)
9. nov. 2015.a.
Mai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar