19. peatükk
Westoffhauseni hääber oli kogu omas ilus kuidagi kummaline, kui mitte ütelda kummituslik. Maja silmad olid suletud aknaklappide näol ja aias kraaksus vaid üks rahutu vares. Vareseid teadupärast Mari- Liis kartis ja sellepärast ta seisis tükk aega värava eest ning kaalus poolt ja vastu otsust kas avada see või mitte, kuid siis tuli temasse mingi sisemine rahu ja ta avas värava. Oleks Murkagi kodus olnud, oleks seal kindlasti parem aura, mõtles Mari- Liis. Murka aga ootas varjupaigas oma peremeest. Mari-Liis lonkis kuuri juurde ning märkas et inglivitraaž ja pühitsetud küünlad olid täpselt omal kohal. Nüüd muutus ta veel julgemaks ja istus häärberi trepile, pani küünarnuki põlvele ning nõjatus käe najale. Kes seda täpselt teab kaua ta seal istus, sest tüdruk oli sattunud mõtetes ajas tagasi. Oli sattunud aega millal veel ema ja Ralf õnnelikult koos olid, ning ta silmad täitusid pisaratega. Tüdruk hakkas taskurätikut otsima kui tundis et keegi vaatab teda. Mari- Liis nägi enda ees hallis pikas habemes, valges kleidis vana meest. Teda valdas sõnuseletamatu hirm ja ta tahtis ära joosta, kuid püsti tõustes mees kadus nagu poleks teda olnudki. Mari- Liis kukkus ehmatusest trepile tagasi ja mõtles, et ta hakkab hulluks minema. Siis tõusis ta uuesti ja jooksis kuuri, tõi seal pühitsetud küünlad ja inglivitraaži lootuses, et need kaitevad teda. Tõsi küll, küünlaid tal millegagi süüdata ei olnud, kuid need olid ju kirikiõpetaja poolt pühitsetud ja peavad kaitsma, mõtles ta endamisi. Kas oli tema mõttel suur jõud või oli kirikuõpetaja nendesse väge pannud, kes seda teab. Igal juhul tundus tüdrukule nagu küünal põleks ja isegi häärberi ülemiselt korruselt kus asus Mari- Liisi tuba paistis valgust. Kas oli tegu vaimuvalgusega või hoidis Mari- Liisi sõber kummitus häärberit kaitse all, nagu tüdruk arvas, seda ei tea keegi täpselt. Isegi naabrid hiljem pajatasid, et olla mitmel korral näinud Westoffhauseni häärberi ülemisel korrusel küünlavalguse kuma. Mari- Liis arvas, et seal liigub see kollases undrukis unehaldjas kes teda väiksena paitamas käis, ning igasugune hirm oligi nagu peoga pühitud. Õus oli juba päris hämar, kui tüdruk oma koduvärava enda järel sulges.
Mari- Liis kartis hääletada, kuid oli ju ometi lubanud Miralda- memmele kell kuus õhtul kodus olla, aga kell tema telefonil näitas, et ta oli ligi kolm tundi hilinenud. Ta kasutas autostoppi ja kõik läks õnneks, sest aastates daam, kes meenutas tal kangesti lauljatar Anne Veskit peatas auto ja sõidutas ta peaaegu Miralda memme kogumaja juurde. Tükk aega uskus neiu, et roolis oligi diiva ise, kuigi väike kashtluseussike teda näris. Nimelt olla ta oma alateadvuses sobrades mäletanud, et diiva ei rooli ise, et tal on alati aotujuht nagu varnast võtta. „Tere, kallis Miralda- memm!“ lausa hüüdis Mari- Liis ajutisse koju jõudes. „Oi, tütrekne, ma näen et oled kenasti aega veetnud. Suured, suured tänud sulle kingituse eest!“ rõõmustas Miralda küünalde üle, mille tüdruk talle kinkis. „Jah, olen!“ oli Mari- Liis ühtäkki kidakeelne, sest tegelikult oli ta aus tüdruk ja ei sallinud valetamist. Liiga palju oli juba siis Marelle talle ja Ralfile valetanud, kui tüdruk väike oli, aga ta mäletas. Ta ei suutnud uskuda kuidas ema vaatab Ralfile silma ja valetab, ning Ralf usub. Aga ta ei julenud ka midagi ütelda, kuna kartis Marelle reaksiooni, Mari- Liis kartis isegi siis emaga kahekesi kodus olla, kui viimasel oli paha tuju, sest Marelle kippus on tusatuju tütre peal välja valama, kui Ralfi kodus ei olnud. Mari- Liis ja Miralda lasid kupakartulitel ja praetud räimedel hea maitsta. Tõsi küll, memm veidi vaid nokkis, kuna tema oli enne isu täis söönud, kuid Mari- Liisi tarvis tegi ta moodsas migrouunis toidu soojaks, kuigi tegelikult ta vältis seda ahju, aga vaid eralndkorras kasutas. Inimene ju peab vähemalt korra päevas sooja sööki sööma, kordas ta pidevalt. Ja Mari- Liis sai teada mida tähendab kupakartul. Loomulikult oli ta ka enne koortega keedetud kartulaid söönud, kuid seda et neid kupakartuliteks kutsutakse, sellest sai ta tead just alles. „Lase nüüd olla, tütreke! Las ma ise pesen nõud ära. Sina oled pikalt jalutamas käinud ja väsinud. Lase mina veidi hoolitsen sinu eest ka,“ ajas memm tüdruku minema, kui viimane tahtis nõusid pesema hakata. Memm võttis taldrikud ja kruusid ning nühkis neid päris kaua, justkui oleks terve suure pere nõusid pesnud. Tegelikult kaalus ta kas traumeerida Mari- Liisi tema ema ebaviisakast visiidist või mitte. Lõpuks otsusele jõudes tundis ta ei see oleks raske taak neiul kanda ja ta otsustas vaikida, kuid küsis piinilkku vaikust katkestades tüdruku käest tema päevaseikluste kohta.
„Ah, memm, ma olen nii väsinud. Ma tahaks magama minna. Homme hommikul jutustan, kui sa ikka viitsid kuulata?“ küsis tüdruk. „Tead, Mari, selline väljend nagu „viitsid“ või „ei viitsi“ see on üks väga kole väljend. Sellist väljendusviisi ei tohiks tegelikult üldse noor daam kasutada, sest see jätab lohaka inimese mulje .Alati saab ennast väsinult viisakamalt väljendada. Kui kasutad selle asemel väljendit „ei soovi“, kõlab see kordi kenamini. Ei, ei, ära saa valesti aru, ma ei noomi sind!“ nägi ta tüdruku pettunud silmi ja oskas nendest kohe pettumust välja lugeda. Mari- Liis põrnitses ikka sama näoga memme, tahtes talle ette heita, et ta teda Mariks kutsus, kuid viisaka tüdrukuna neelas solvumise alla ja juba ta oligi taas lõbus. Memm lihtsalt mõjus talle hästi. Oli ju oma ema oli temasse jätnud valusad jäljed, oma ema oli see kes juba lapsena tüdruku hinge mürgitas kuid Mari- Liis suutis veel selle kõige juures ausaks ja tubliks neiuks sirguda, ilma igasuguste hullemate insidentideta. „Aga memm, sina oled kuidagi sünge? Kas sul juhtus midagi ? Kas Marelle (ta ei suutnud Marellet emaks kutsuda hetkel, kuna tunnetas halba) käis ka mind otsimas?“ küsis neiu kavalalt, sest tahtis teada kas memme veidras olekus võib tema ema süüdi olla. Oleks ta küsinud, et kas Marelle käis teda tüütamas, oleks memm ilmselgelt seda valusat visiiti varjanud, kui ta muidugi oleks suutnud, aga neiu oskas küsimuse esitada nii, et ta pidi asjast rääkima. „Oehh, Marike! (tüdrukul käis see Mari taas hingest läbi, kuid ta varjas seda )Jah, ta käis mind solvamas, aga läks sama kiiresti kui tuli. Ehk hakkas kartma. Lihtsalt ütles paar sõna ja kadus, ei muud,“ vastas memm kidakeelselt. „Seda ma kartsingi. Ma millegipärast saan kohe aru kui Marelle halba tahab. Ma nii loodan, et minust ei saaks kunagi nii kibestunud ja koledat inimest kui tema on!“ ütles Mari-Liis. „Oh tütrke, ära ütle nii oma lihase ema kohta, see ei ole ilus! Me kõik teeme elus vigu ja eksimine on iminlik. Mõtle sellele, et kui ei oleks teda ei oleks ka sind olemas. Aga mina olen väga rõõmus, et sa oled olemas,“ lausus memm. Mari- Liis vajus nende sõnade peale mõttesse. Ta polnud kunagi varem nii mõelnud ja see tekitas temas pisut kurbust, kui ka pisut rõõmu. Ta mõtles, et kui teda poleks olemas olnud kes siis tema asemel oleks olnud. See oli nii üle jõu käiv mõte, et ta sattus segadusse ja küsis memme käest: „Memm, kas sa oled kunagi sellele mõelnud, et kui sind ei oleks....“ memm vaatas teda ehmunud näoga, sest ei saanud aru ning katkestas küsimuse,“Ära nüüd sina ka ütle, et ootad minu surma?“
„Ei, eiiiiii oota, kallis meem. Iialgi ei oota! Tahaks et sa jääksid igavetsi elama!“ hõikas tüdruk vahele ning jätkas seal kus lause pooleli oli jäänud; „Ma lihtsalt mõtlesin, et kas oled mõelnud sellele et kes oleks sinu asemel olnud kui sind poleks sündinud,“ vadistas ta nii ruttu kuidas sai, kartuses et memm võib taas temast valesti aru saada. „Olen mõelnud küll, laus mitmeid kordi, aga selliste asjadega ei ole mõtet pead vaevata, sest see on üks nendest küsimustest millelel ei olegi vastust. Sama moodi mõtlesin ma kunagi, et mis siis saab kui tuleb maailmasõda ja pühib kõik maalt, et mis siis alles jääb. Seda mõtet võibki mõtlema jääda, sest selle vastust ei ole lihtsalt olemas. Kunagi sattusin oma mõttesasipuntrasse mitmeid kordi ja käisin isegi korra hingetohtri juures, kuid tema ajas asja palju hullemaks. Lõpuks tundsin, et tean ise vastust, et oskan ise oma mõttepuntra lahti harutada, ilma teiste abita. Ma lihtsalt otsustasin sellele enam mitte mõelda ja sain oma hingerahu tagasi.“ pajatas memm oma elutarkustest. Korraga oli uni mõlemal nagu peoga pühitud ja nad unutasid ennast vestlema. Mitte küll päevakohastel teemadel, sest Mari- Liisi vaevas võõra taadi mure ja Westoffhauseni häärberi saladuslik kummitus, kuid ta ei sõandanud Miraldale nendest asjadest vastu südaööd rääkida, eriti veel nüüd kui oli teada saanud, et Marelle käis memme tüütamas ja küllap memm jättis midagi rääkimata. Tüdruk ja memm olid kuidagi sarnases hingeseisundis, nagu voolaks nende soontes sama veri, sest mõlemad mõsitasid teineteist, olid selle vähese aja jooksul hästi lähedastesks saanud ja hoolisid teienteisest väga.
„Tead, tütreke, kui mina veel noor olin, ei räägitud üldse kodus suhete teemadel. Lapsed pidi vagusi oma toas mängima ja sealt väljuma siis kui vanemad lubasid. Reeglina tuli nennde käsul minna kas loomi toimetama või aeda niitma. Nii õppisin ma vikatiga niitmise juba pärsi lapsena selgeks. Meie ajal ei olnud ka lehmaldel lüpsiaparaate ja neid tuli käsitis lüpsta. Lehm on siiski ettearvamatu loom, kuid töö tuli ära teha. Piim pidi ämbrisse saama, kuigi juhtus ka seda, et lehm lõi jalaga ämbri ümber. Ma olen ka mitmel korral saanud ise lehma käest jalaga, aga ma ei hakkanud teda kunagi vihkama, sest tema iseloom oligi selline. Ma ei vihka kunagi ühtegi inimest, lihtsalt väldin neid kellega kokku ei sobi. Ja selle kas sobid või mitte peab ise ära tundma. Ma olen isegi neile andestanud kes on mulle halba soovinud. Kunagi ei tohi ei mõelda ega öelda, et küll saatus ise halba soovijale kätte maksab. Mitte kunagi ei tohi seda teha, sest nii tuleb kõik see sulle endale tagasi. Endaga tuleb tööd teha ja õppida andestama, ka oma vihavalenlasele, kuigi inimesel ei tohiks vihavaenlasi olla, on neid ikka. Sa tegelikult ei tea iial kes sind taga võin siunata, sest nii palju on silmakirjalikke inimesi, kes sus silme ees head nägu teevad, kuid siis kui selja pöörad, sinust ainult halba rääkima hakkavad. Said võib otse nendelt küsida miks nad nii tegid, kuid õiget vastust ei saa sa iial, sest nad on juba sellised kes valetavad ja ei tunnista tõtt. Katsu väga ettevaatlik sellega olla ja ära liialt usalda kedasi. Usaldus võib sinu vastu pöörduda. Usald siin ilmas kõige rohkem ennast ja oma vaistu, siis vastutad selle eest ise, siis pole kedagi süüdiatada. Süüdiatamine, eriti ilma tõesliste argumentideta on ka kurjast. Üleüldse ei saa süü kunagi olla ühepoolne, alati on seal mitu osapoolt mängus. Inimene ei seisa ka ju ühel jalal kaua püsti, see on sama asi. Kui leitakse patuoinas keda sildistatakse süüdlaseks, siis peab olema pundis rohkem inimesi, kasvõi kaks. Ära kunagi süüdista ka oma ema, kui ta sulle haiget teeb, sest tema iseloomu halvad küljed võivad samuti tulla kas geenidega või lapsepõlvest. Inimene ei unusta iialgi just halbu asjua lapsepõlvest, need sööbivad mallu ja hakkavad inimest seespidiselt mürgitama. Haiget saanud laps püüab küll oma lapsi teisiti kasvatada, kuid ta teeb sellega endale tegelikult haiget, surub valu maha. Valu ei tohi maha suruda, sellega tuleb tegelda. Valu tuleb endast vabaks lasta, nagu ka hirmud ja kurjus. Need segavad elu, need segavad sind täisväärtuslikult elamast...“ jutustas Miralda, kui märkas et Mari- Liis oli tugutoolile tukkuma jäänud.
„Oh sina helde aeg, väsitasin nüüd tütrekese päris ära!“ ohkas memm, pani omakootud õlarätiku Mari- Liisile peale ja sammus kööki, kui kuulis uksele koputust. „Eks see vanatühi mulle nüüd järgi tuleb,“ lausus ta. 16-17.11.2015.a. Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar