30. peatükk
Oli ilus ja päikesepaisteline ilm. Kihnu sadamast merele vaadates tekkis maailmalõpu tunne. Silme ette kerkisid pildid varalahkunud meremeestest, kelle kehasid meri kaldale uhtus. Marelle ronis esimesena autost välja ja sirutas käed taeva poole. Tuul sasis ta pikki juukseid ja lillakat rataskloss kleiti, mis kergesti tuule alla võttis ja naine nägi selles välja nagu üksildane baleriin keset lavalauda, harbas ja puutumatu. „Auto jätame sadamasse, nii on eksootilisem. Siin kusagil peaks olema ka rattalaenutus, kui me neid üldse vajame. Mina eelistaks kõigepealt käia „Rock City“ kohvikus keha kinnitamas ja siis jalutada keskusesse. Mida teie arvate?“ tõi Ralf oma ettepanekud lagedale. „Jess, issi! Mina tahan ka jalutada. Aga kas siin on siis ka lasterattaid? Kas siin jäätist ka müüakase? Kuidas üldse jäätis nii kaugele tulla saab, ta sulab ju laevas või praamis ära?“ oli Mari- Liis Ralfiga nõus, kuid jäätise teema ei andnud talle asu. „Ah, hakkad jälle oma küsimustega pihta! Kuidas? Kas? Miks? Mida? Kas sa ei võiks vahel olla sama sõnakuulelik ja vaikne nagu Keiro ja Kerdo? Sa kohe pead oma küsimustega meid pommitama.“ tõreles Marelle, mille peale Ralf talle kulme kortsutas. „Hea küll, hakkame liikuma!“ polnud naine just meeldivas tujus, et Ralf temaga ühel meelel ei olnud. „Jäätis tuuakse praami või laevaga saarele nagu kõiki kaupu, nagu ka meid toodi. Laevades ja praamides on ka külmikud kus neid hoitakse. Ei sule need ära,“ vastas ta tütre küsimustele ning lonkis vaikides seltskonna kannul. „Issi, mina tahan seda roosat barbiejäätist,“ avaldas Mari- Liis soovi „Rock Citysse“ jõudes. „Näehh, hakkab pihta! Kui palju kordi olen ma sulle ütelnud, et enne süüakse soolast toitu ja jäätist saavad vaid head lapsed. Kui sa palju veel virised, jääd üldse jäätisest ilma!“ töreles Marelle, mille peale kohvikupidaja imestunudlt vastas: „Ei jää keegi siin ilma, meil jagub jäätist kõigile!“ Marelle turtsatas, võttis on ridiküli ja läks istus saali kõige tagumisse lauda. Mari- Liis lonkis talle järele ja sõnas: „Emme, ma ju ei mõelnudki, et ma enne magustoitu tahan, aga nii kange jäätise isu on, mõtlesin et valin selle lihtsalt välja. Miks sa kogu aeg riidled minuga? Kas ma pean ka nii vait olema nagu poisid? Aga nemad ei ole ju mina, mina olen tüdruk ja nemad on poisid.“ „Ah, pole hullu, mul on lihtsalt paha tuju,“ lausus Marelle ja otsis meeleheitlikult oma ridikülist midagi, kuid ei leidnudki. Peagi tuli ka ülejäänud selskond lauda ja veidi aja pärast toodi ka praed.
„Jätku leiba!“ soovis Mari- Liis, mille peale kõik tänasid ja peagi kostus lauanõude klõbinat.
„Onu Ralf, ma ei taha seda pekiliha, sellel on karvad tavaliselt küljes,“ oli Kerdo mures.
„Näita kus karvad on, võtame kohe kenasti ära,“ palus Ralf. Aga karvu ei olnud. Kaksikud lihtsalt ei armastanud pekiliha, kuigi leti ääres olid nemad just need kes seapraadi tahtsid. Ralf võttis pekitüki poisi taldrikust ära ning sellega oligi mure lahendatud, ei mingit tüli. Ei saa ju santi sundida, kui sant ei taha kõndida, ütleb ka vanasõna. Miks siis vägisi sundida last pekki sööma kui talle see tõesti ei maitse? Ralf ei teinud sääsest elavanti, nagu Marellel see kombeks oli. Kuid antud olukorras jäi Marelle siiski vagusi. Oleks Mari-Liis julgenud ütelda, et talle toit ei maiste, oleks taas riid majas olnud, aga võõraste laste peal ei julgenud Marelle oma tujusid nii kergelt välja näidata. Mari- Liisile oli ka sellepärast jäänud tunne, et ema armastab võõraid lapsi rohkem kui teda. Millegipärast on see juba ilmselt looduse poolt paika pandud, et emad on just oma lastega tõredamad ja lapsed jonnivad just oma vanematega. Saa siis aru miks nii on. Võimalik, et sellepärast kuna võõraid ei tunta nii palju ja vanemad tihti hoolimatusest lasevad lastel teha seda mida nad tahavad, peaasi, et nad ei segaks neid. Aga kui juba korra oled nii teinud, arvab laps et nii peabki ja hakkab nõudma. Tgelikult vajavad lapsed rohkem hoolt ja vanemate tähelepanu, kui tänapäeval vanemad suudavad neile anda, pole siis ime et lapsed streikima hakkavad ja vanematega halvasti käituvad. Kui ikka sõbranne ema väga nunnutab ja kussutab oma tütart, ootab Mari- Liis seda ka oma emalt, aga paraku nii palju kui on erinevaid inimesi, ona ka erinevaid emasid-isasid, see on paratamatus.
Kui seltskond oli kõhud täis söönud otsuatasid nad jalutada mööda teed keskusesse, kus asus muuseum, kirik, surnuaed, Kurase baar ja rahvamaja.
„Onu Ralf, miks need puud kõik ühte poole viltu on? Kas need nii pikali ei kuku?“ küsis Mari- Liis tee ääres kõrguvate puude kohta. Mari-Liis oli vahel segaduses, kord kutsus ta Ralfi isaks, kord onuks. Kui ta mehele onu ütles, vaatas Ralf teda kuidagi kurva pilguga. Mari- Liis ei tahtnud küll talle iialgi kurbust valmistada, ta ju pidas teda isaks, aga lihtsalt sõna onu vahel libises üle huulte.
„Vaadake, puud muutuvad tuulte käes. Kuna need on kõik vaskaule poole kaldu, siis järelikult puhuvad paremalt poolt pidevalt tugevamad tuuled. Me oleme ja saarel, mis ei ole nii suur nagu manner ja siin ei asu nii palju hooneid ja metsi, mis tuuled endasse haaraks. Siin saarel asub ainult neli küla ja saare pindala on kõigest 16,38 km² .Saare võib vabalt ühe päevaga läbi kõndida, kuna see ei ole üldse pikk, kõigest vaid 7 kilomeetrit on tal pikkust ja laiust on poole vähem, ehks siis kolm koma kolm kilomeetrit.
„Aga, aga kes on Kihnu Virve? Kas ta on selle saare omanik? Kas ta perekonnanimi ongi Kihnu? Kas ta elab siin? Ma nii tahaks talle külla minna, sest ta laulab nii hästi. Kas me lähme Kihnu Virvele külla?“ meenus Mari- Liisile kus kohast ta Kihnu nime oli kuulnud.
„Jah, Kihnu Virve tõesti elab siin saarel. Ma isegi tean kus ta talu on, aga pole viisakas sinna minna, sest tal on ju ma oma elu, lisaks sellele, et ta oma lauludega ennast kogu eesti rahva südameisse on laulnud. Minu teada on ta pärisnimi Virve- Elfriide Köster, aga Kihnu Virveks kutsutakse teda saare järgi, sest ta on Kihnu saare üks tuntumaid ja kuulsamaid elanikke. Ja kuna ta elab Järsumäe talus, siis tuntakse teda ka Järsumäe Virve nime järgi. Eks heal lapsel ole ikka mitu nime.“ muheles Ralf. Ralf tundis ennast saarel üsna koduselt, kuna tema kunagine sõber oli just sellelt saarelt päris ja Ralf käis suviti tihti Kihnus.
Jõudnud Kihnu keskele, ehk Kurase baari juurde tundsid kõik ennast januselt. Nad istusid välierrassile ja tellisid mahla. Marelle nägi lähedal ühte Kihnu tüdrukut, ta jõi ruttu klaasi mahlast tühjaks ja läks tutvust tegema.
„Miks sul palava ilmaga nii palju riideid seljas on? Miks sul vanaema rätik peas on?“ sai ta vaevu paar küsimust esitada, kui kohalik piiga nähvas:
„Jää vait, vastik masssakas!“ ning Mari- Liis lonkis laua juurde tagasi, nägu mossis. „Ma ei taha siin olla, nii lollid lapsed on siin. Ma pole mingi massakas, ma olen tüdruk ja palju ilusam kui tema. Ma ei paneks iial endal nii tobedat seelikut selga ja vanaema rätikut pähe,“ torises ta. Huvitaval kombel ajas Mari- Liisi tusatuju ülejäänud seltskonda naerma. Nad kõik ju kuulsid miks kohalik piiga nii käitus. Mari-Liis oli ise liiga pealetükkiv ja ründav tutvuse loomisega ja väike Kihnu tüdruk lihtsalt solvus ja andis vastulöögi.
„Tule siia, tule, tule!“ kutsus Ralf Mari- Liisi enda põlvele istuma ning hakkas jutustama.
„ Kihnu meeste põhiline töökoht on meremehe amet, nemad veedavad enamuse aja oma elust just merel, püüavad kalu ning hülgeid söögiks ja müügiks. See on nende tuluallikas. Saarel muid töökohti meestele on väga vähe. Naised on need kes hoiavad vanu traditsioone ja tavasid au sees. Naised on just kultuuripärandi kaitsjad ja edasikandjad. Seega erinevalt meestest kannavad Kihnu naised kogu aeg rahvarõivad, et traditsiooni edasi viia. Isegi vanadel külgkorvmootorratstel sõidavad siin naised ja juhivad ka traktoreid, aga alati on neil rahvarõivad seljas. See näitab kogukonna kokkuhoidvust ja kultuuripärnadi vastu suurt austust. Sellepärast ei tasu rahavariiete kohapealt neid solvata. Pigem tuleb austada, sest paljud saared ja külad ei mäleta traditsioonidest ja kultuuripäranditest enam ammugi midagi, kõik on unsutustehõlma vajunud. Ja muide, massakas ei ole üldse halb sõna, kihnlased kutsuvad mandriinimesi massakateks ja meie ju olemegi mandriinimesed, elame maismaal. Aga mõistan ka sind, kallis Mari- Liis, sa ju ei ole enne Kihnus käinud ja me pole emmega sulle ka Kihnu kommetest ja traditsioonidest rääkinud. Nüüd tead ja katsu veidi sõbralikum siinsete laste vastu olla, äkki leiad siit isegi endale sõbranne ja saame talle vahel külla tulla. Ja talviti saab Tõstamaa alt, Munalaiu sadamast lausa autoga mööd jääteed siia tulla, ka see on põnev elamus.“
„Ohh, ma küll tahaks autoga üle jää sõita!“ rõõmustas Kerdo. „Mina ajaks autoga sellist vägevat rallit, sest jääl sõita on ju libe, oleme issiga sõitnud,“ oli ka Keiro õhevil. Poisid on poisid, mõtles Marelle endamisi.
Peale Kuraselt lahkumist põikasid nad ka surnuaeda, sest see asus piki teeärt. Kihnu surnuaed on kuidagi erilise auraga, seal valitseb teistmoodi avikus, rohkem ajaloohõngulisem ja müstilisem, mõtiskles Ralf kes teadis ka selle surnuaia ajalugu. Kirik oli küll kahjuks suletud aga muuseumis sai seltskond ikka ära käia. Eriti meeldis see poistele, sest seal oli igasuguseid huvitavaid tööriistu, rõivaid, käsitööd, mööblit. Samuti kuulsate Kihnu meeste – kodu-uurija Theodor Saare, metskapten Enn Uuetoa ja hõbedasepp Peeter Rooslaidi tegemisi tutvustavaid väljapanekuid ja Kihnu naivistide kunstiloomingut, kuid Mari- Liisile tundus igav. Tema mõtetes oli tutvumine ja sõbrunemine kihnu tüdrukuga ning juba unistas ta ka kihnu seelikust ehk kördist. Teel tuletorni juurde hakkasid lapsed väsimust kurtma. Nad astusid esimese ettejuhtuva talu hoovile ja palusid kaevuvett. Peremees, kõhukas Jõnn kutsus seltskonna meeleldi oma lehtlasse, tõi keldrist välja koduveine ja koduõlut. Pisike äbarik perenaine silbis ringi nagu emasipelgas ja taris talu köögist hiigelkoguse söögipoolist lauale.
„ No nii, peremees, paneme nüüd ühe suure punnsuutäie puskarit ikka ka!“ tõstis Jõnn pisi, lõi Ralfiga kokku ja tühjendas selle ühe sõõmuga. Ralf oli Kihnu kommetega sinasõber. Ta teadis, et pitsist keeldumine tähendas pererahva solvamist, sellepärast ta vastu ei põigelnudki, kuigi laste nähes seda teha ei olnud kuigi meeldiv. Lapsed vaatasid toimuvat ja isegi kärsitu Mari- Liis vaikis. Ilmselt kartsid nad kõhukat Jõnni või ajas vabalt ringi liikuvaid koeri, kes küll kohe külasised üle nuusautasid, kuid siis oma pelgapaika taandusid. Nimelt oli neil oma koht, vana aida nurga taga, põõsa all viludas. Sealt nad said kenasti ka jälgida aias toimuvat.
„Noh, psismassakad, laske toidul hea maitsta, ega surnud hülge liha lõua alla karjuma ei hakka!“ pakkus peremees lastele hülgeliha, mille peale viimased ei reageerinud. Keirot ja Kerdot ajad juba hülgepeki nägemine öökima, kuid nad hoidsid ennast tagasi.
„Võtke, võtke, ega homme enam ei pakuta!“ manitses lahke perenaine.
„Täname lahkuse eest! Oleks me seda teadnud, et siin nii lahke pererahvas on, poleks me „Rock Citys“ oma kõhtusid täis õginud,“ päästis Ralf pere hülgeliha maitsmisest. Nad tänasid pererahvast ja võtsid suuna toletorni juurde, kui helises Ralfi telefon.
28. 11. 2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar