laupäev, 28. november 2015

Westoffhauseni häärberi saladus 28. peatükk



  28.peatükk

„Oehh, sina, Ralf! Õnneks!“ Pühkis Leana oma vesiseid silmi.
„Mina jah. Keda sa siis ootasid?“ oli mees oma raviarsti pärast mures, sest Leana suurtes silmades valitses hirm ja naine nägi välja nagu skisofreeniahoost väljunu. Muidu alati sharmikast ja väljapeetud naisest oli ühtäkki saanud justkui hirmunud hiireke, kes oli äsja juustutüki varastamisega perenaisele vahele jäänud ning ootas oma saatust. „Ralf, kuule, ma jalutan veidi edasi, jätan teid siin omavahele rääkima. Tundub, et teil on millest kõnelda.“ iroonitses pettunud Ragne, kellel olid Ralfiga siivutud plaanid, millele Leana kohalolek taas vee peale tõmbas. Ragne jalutas edasi ning kirus omaette Leanat, et viimane ta plaanid segi paiskas. Tegelikult ei olnud ju Leane midagi halba teinud, vaid Ragnele tundus nii. Elus on ikka nii, et aeg ja ruum loksutavad ajad paika, viivad kokku inimesed ja hetked mis elukaarti kirjutatud on. Sellisesse elukaarti mida inimene ise näha ei tarvitse. Mida näevad reeglina vaid nägijad, selgeltnägijad. „Doktor Marjapuu, kas ma saan sulle kuidagi abiks olla?“ küsis Ralf, nähes abitus olukorras naist, kelle silmades peegeldus tundmatu hirm. Ragne lahkumisest ei olnud mehel sooja ega külma. See oli talle justkui vabanemine raskest koormast, sest tema silmad olid ikka rohkem Leana poole pööratud. Ragne jalutas turmismipiirkonnast välja, sinna kuskohast Leana just tulnud oli. Eemaldudes doktorist ja Ralfist, vaatas ta aega-ajalt seljataha, naise süda tilkus verd. „Oehh, tänan sind Ralf! Tänan südamest!“ hingas Leana kergemini. Ta oli tõesti südamest tänulik Ralfile ja elule endale, et ta nii napilt pääses, võimalik et surmasuust pääses, kuna Jamaica kohalikud olid ikka kohati väga verised turistide vastu ja kohalikud ajalehed pajatasid tihti seal kurvalt lõppenud turistide eludest.
„Lähme. Lähme siit eemale. Lähme võtame ühe tassi kohvi. Ma küll ei ole harjunud nii hilja kohvi jooma, aga praegu tunnen, et vajan seda lausa hädasti. Hea meelega võtaks pitsi konjakit või pokaali veini ka. Lihtsalt mingi seletamatu janu on täna,“ mainis Leana, ilma, et suvatseks Ralfile hetk tagasi aset leidnud intsidendist rääkida. Lõppude lõpuks oli see tema probleem, eriti veel läbi oma lolluse ja ettevaatamatuse tingitud probleem. Keegi ei sundinud ju teda turismipiirkonnast väljuma, naine ise tahtis, tahtis üksinda olla, eemal rahvast. Omaette. Noh, mingil määral oli tõuke andnud just Ralf ise, kuid sellest naine vaikis. Leanal ei olnud plaan välja näidata, et ta Ralfist, kui mehest hoolib. Smas tundus talle kummaline, et nad Ralfiga ühel ajal ühte kohta puhkama sattusid. Leana ju teadis et Ralf puhkama ja taastuma sõidab, aga et Jamaicale, sellest polnud tal aimugi. Ise ta igatses ammu Jamaicale, sest eksmees oli seal käinud ning kiitnud, selle asemel et naist kaasa võtta. Leanale jäi see koht kripeldama ning ta otsustas seal ise ära käia, nagu eksmehe kiuste, kes soovitas naistel üksinda sinna mitte puhkama minna. Aga nagu teada, on keelatud vili ikka kõige maitsvam. Ralfile meenus ta unenägu. Mees avastas end uskumast, et telepaatiline side on täitsa olemas. Talle meenusid Mari- Liisi ja Marelle kohtumised majavaimu või majavaimudega, unenäos kohtumine doktor Marjapuuga ja üleüldse tundis mees, et oli kõike üleloomulikku siiani eitanud või maha salanud. Ta leidis ennast mõttelt et nii palju kokkusattumisi ei saa ju olla, ikka peab miski või keski sind elus juhendama, olgu selleks või üleloomulikud jõud või unenäod. Ralfil oleks justkui silmad seal Jamaical avanenud. Ta tundis, et oli oma elu siiani poolpimedana elanud, oli näinud vaid seda mida näha tahtis. Mees ei olnud kuni selle hetkeni osanud lugeda ridade vahelt ja näha sõnade taha. Ta elas liiga olevikus, et mõista minevikule ja tulevikule viitavaid märke. Ta ei teadnud kuni tänase päevani nende märkide tähendust. Ralf oli elanud vaimupimeduses, kuid kohtumine samal ajal ja samas kohas naisega, kelle pealt mõtlemast ta ennast viimasel ajal tihti leidis, avas mehe silmad, rebis eest pimedusekae ja pani maailma nägema palju värvilisemalt kui ta enne näinud oli.
Leana jäi pitsist konjakist ja pokaalist veinist päris svipsi. Eks selleks andis põjust kindlasti pinge langus ja raskest taak mis tema hinge rusus, kuid millest ta Ralfile rääkida ikka veel ei söandanud. Kuid häälepaelad läksid tal lustakalt valla küll. See eriline sharm mille alkohol naises esile tõi, see võttis Ralfi lausa jalust nõrgaks ja silmist pimedaks. Mees ei näinudki peale Leana kedasgi, kuigi naist ennast ajaa naerma üks ülisuur neegrinaine, kes kõrvalalaulas hiigepraadi sõi, lopsakad kehavormid kutsuvadt avali ning kohgu ta kurvikus avalikult nähtav. Isegi rinnahoidjad olid tal kaks numbrit väiksemad, mille alt rinnad tungivalt välja punnitasid. Tavaliselt Leana selliste asjade peale ei naernud, ilmselt meediku reputatsioon ja elementaarne viisakus ei lasknud seda ka parima tahtmise juures teha, kuid alkohol teadagi päästab kõik meeled valla ja paljastab inimese tõelise pale, küll ülepakutud kujul, aga siiski. Tõsi küll, liigne alkohol võib ka inimesest looma vormida, sellise tegelase kes tegelikult tema sees ei eksisteeri, kuna üleliigne alkohol on saatanast ja seda manustades võtakski nagu saatan sinus võimust. Sa ei tarvitse ennast ära tunda järgmisel päeval ka videost mille sõber salaja salvestas ja sulle nina alla toppis. Seega mõistab tegelikult Leana ka alkohoolikuid, kes mälleris olles on kohtavaid asju korda saatnud, kuid kainena on hoopis teised inimesed, viisakad ja väljapeetud. Selliseid situatsioone ja olukordi on meedikute ühispidudel ikka ette tulnud. Pole talle ka märkamatuks jäänud nende kolleegide lembepilgud kes joogisena talle keelt kõrva on üritanud ajada, kuid kainena, töö juures vaevalt teretavad. Kõik on inimesed ja lõppude lõpuks on ka meedikul õigus vahel lõõgastada ja enda rihm lõdvaks lasta, sest see on üks maailma raskemaid ja vastutustundlikumaid ameteid üldse.
„Räägi mulle, Ilus mees, kuidas sul muidu enesetunne on? Kas oled ka piisavalt puhanud, et koju naaseda? Näen siin, et oled endale sõpru ja mõttekaaslasi leidnud, või kes too kena daam sinuga oli. Igal juhul on mul su üle hea meel ja loodan, et sa ei kahetse seda aega ja hetke siin,“ tuli svipsis Leana oma doktorilike küsimustega lagedale.
Ralf oli pisut pettunud. Jälle hakkab see meediku mängimine. Jälle ta iroonitseb ja ehitab seina meie vahele. Milleks? Kas ta võib minusse armunud olla? Armunud inimesed tavaliselt teevad selliseid naljakaid jänesehaake, hakkavad rääkima aia august, kui sina tahaks detailselt teada aia ehitamise juhistest, muutuvad enesekaitsvalt ründavaks ja teravaks, nagu tahaks sulle ära teha ja seda mitte intiimses mõttes. Nad valetavad eelkõige iseendale, surudes maha oma tunded, mida loodus on neile andnud. Aga ka Ralf ei ole sellistest situatsioonidest prii. Pigem on ta ise rohkem kordi sellistesse ämbritesse astunud ja osad on neist lausa solgiämbrid juhtunud olema. „ Jaaa, olen piisavalt puhanud, et koju tagasi naasta. Ragne oli mu pruut kooliajal. Meie suhe katkes lõpupeol, kuna ta pettis mind mu hea sõbraga. Siin saime juhuslikult kokku. Kohtunud ei olnud me ikka pikki aastaid. Mis temasse puutub, siis minu tunded tema vastu jäid kaugesse minevikku, täna pole need enam need. Kui sa vihjad meie kohtumisele ja intiimsele hetkele siis see läks lihtsalt nii. Ragne väidab, et ta pole siiani minust üle saanud, kuid mina ilmselt olen, kuigi see üllatav kohtumine ja tema nägemine rebisid pisut kauneid kooliaja mälestusi lahti ja ma olen hetkel kuidagi eriti hell, lausa vajan naise lähedust. Aga sellega asi piirduski. Meie aeg on ammu läbi, ei ole mõtet vana putru üles soojendada, nii ehk naa läheb hapuks, nagu ütleb kõnekäänd. Nii ka on. Jah, ma oleksin võinud tema võrku sattuda, aga saatus tahtis teisiti. Aitäh sulle, et oled õigel ajal ja õiges kohas, armas Leana!“ tänas Ralf doktorit eriti armsalt ja siiralt ning talle tundus, et naine lausa võpatas nende sõnade peale. Või tahtis ta seda näha, Ralf ei tea isegi.
Leana ja Ralf istusid päris mitu tundi baaris ja lasid jookidel hea maiststa, kuni kuulsid politseimasina signaali ning kõrvalt lauast kostus, et rannast leiti vägistatud ja jõhkralt tapetud naise surnukeha. Leana silmadesse valgusid pisarad, sest oli ta ju mõned tunnid tagasi kahtlaste tüüpide käest eluga pääsenud. Ta oli kindlamast kindlam, et need samad tüübid on selle naise surmas süüdi, kuid ta vaikis endiselt. Ralf tormas nagu pöörane laua tagant püsti ja jooksis randa asja kema. Ehmunud Leana oli tema pärast lausa mures, ning järgnes mehele kiirel sammul, kuid jäi hiljaks. Laip oli juba musta kilesse mässitud ja teda tassiti autosse.
„Ei, ei, ainult mitte Ragne!“ kuulis Leana Ralfi karjumas ning lonksas baarist kaasa võetud veinipokaali tilgatumaks.

28.11.2015.a. Mai

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar