24. peatükk
„Keiro, sina istu sellele suurele rändrahnule ja tee vennale ka ruumi. Mari- Liis, sina tule ja võta saunalina ning aseta see maha. Ja palun lubage et kuulata meid vahele segamata.“ mainitses Marelle lapsi, kui nad olid kalmu juurde jõudnud. Lapsed noogutasid nõustuvalt.
„Meie Rasmusega oleme lapsepõlvesõbrad, nagu teiegi,“ alustas Marelle jutustamist. Nüüd sattus Rasmus segadusse. Ta ei mõistnud kuidas Keiro, Kerdo ja Mari- Liis lapsepõlvesõbrad on, kui nad on ühest perest. Midagi on väga valesti, mõtles mees endamisi, kuid ta otsustas vaikida ja edasi kuulata. Rasmusel oli üldse kassi kannatus ja tihti kippus ta linnu kombel pea liiva sisse peitma, kui muutus nõutuks ja tundis, et on õigem vaikida. Mees vaikis, kuid salvestas naise jutu alateadvusesse. „Vaadake lapsed, me asume hetkel kohas kuhu me Rasmusega lapsena matsime kaldalt leitud koera laiba. Igal elusolendil on hing, kuid kui elusolend lahkub, läheb tema hing taevasse ja keha maetakse maamulda. Nii juhtus ka selle lahkunud koeraga.Tõsi küll, meie matsime tema keha liiva sisse, kuna rannas on liivane maa ja siit me koera leidsime. Kuna me ei teadnud kellele koer kuulub, kas on ta üldse hulkuv koer või hüljatud, siis otsustasime ta siia matta, et ta hing saaks rahu.Sest lahkunud elusolendi hing vajab rahu. Mina olin lapsena käinud oma naabritüdruku matusel, kellest ühk purjus külamees traktoriga üle sõitis, ka tema hing läks taevasse. Ma olin siis pisike, ei saanud tegelikult üldse aru kuidas hing taevasse läheb, aga vanatädi selgitas seda mulle ja nüüd ma räägin sellest kõigest teile. Kui inimene sureb, sureb ka tema keha, kuid hing tahab sellest välja saada. Surnud inimese hing lahkub ise kehast. Sellepärast arvatakse, et hing läheb teise inimese sisse, kuid see ei tarvitse kohe juhtuda. Räägitakse ka, et lahkunu tuleb tagasi, vastsündinu näol, kuid kes seda täpselt teab kas see õige on. Mina ise tahan uskuda, et hing jääb pilvepiirile ja hakkab sealt oma lähedasi positiivses suunas juhtima. Tihti räägitakse kaitseinglitest, aga mina arvan et inimeste kaitseingliteks on just nende lahkunud lähedaste hinged, kes pilvepiirilt meid kaitsevad. Tänapäeval räägitakse palju eelmistest eludest. Räägitakse, et mida kauem elasid eelmises elus, seda hiljem sa uude ellu sünnid. Kui aga inimene lahkub noorelt, läheb ta hing juba ruttu järgmise inimese sisse ja ta sünnib varem. Kas see kõik on tõsi, seda ma ei tea, aga räägin teile kõike seda sellepärast, et te liialt ei kurvastaks, kui mõni teie lähedane lahkub. Kuigi üks suur, paks ja tark raamat piibel väidab et inimene elab igavesti, arvan mina et inimene on siiski surelik, ta ei ole igavene. Vaid mälestused temast võivad olla igavesed, kuid ka need tuhmuvad aja pikku või kaovad. Kui ma olin väike rääkis vanatädi mulle veel ühe piibli tõe, et meie, naised või õigem oleks ütelda tüdrukbeebid, kuna me sünnime ikkagi beebina, tulime siia ilma esimese mehe Aadama küljeluust. Mina seda ei usu, ei ole iialgi uskunud. Eriti segadusse ajas see tõdemus mind lapsena, kuna kilomeetri kaugusel vanatädi talust elas Aadam kellel oli küljeluu alles. Sellest hetkest tahtsin ma tutvuda Aadamaga kellel ei ole küljeluud. Mina pidasin küljeluuks käsivart või jalga, sest need asuvad külje peal. Aga kahjuks ma ühegi käetu või jalutu Aadamiga ei tutvunud ja seega keeldusin uskumast osasid piibli väiteid. Pealegi oleks see minu arvates suur patt kui selleks, et saaks ilma sündida naine, peab mees, antud juhul Aadam, ohverdama selleks oma küljeluu ning jääma vigaseks. Kui aus olla siis ma praegugi ei usu paljusid veendumusi mida piibel väidab. Tõsi küll, seda ma usun, et Jumal ütles, et saagu valgus ja valgus sai. Aga paljusid teisi elutarkusi usun, kuid just need millele ma lapsena tõestust ei leidnud, neid ma ei usu siiani. Lapsena kujuneb ikka maailm suurel määral välja ja hiljem on raske leppida võõraste tõdemustega, mille sees sa ei ole kasvanud. Täiskasvanuna on ennast juba raske ümber kasvatada, või lausa võimatu. Mäletan vanatädi juures maal neid hommikuid kui kukelaul mind äratas, päike paitas mu uniseid silmi ja magamistoa kardin lehvis tuules, nagu tahaks mind kallistada. Mäletan kuidas iga hommikuga läks õues valgemaks, kuidas iga aastaga hakkasin rohkem valgust nägema, hakkasin kaugemale nägema, nägin asju üha eredamas valguses. Selle eet tänasin Jumalat, kes valgustas me päevi, kuid , aastaid ja hetkeid üha enam. Mäletan kuidas hommikuhämaruses läksin jänestele ristikheina korjama, kuid siis tuli ootamatult päike välja. Hiljem vanatädi ütles, et ma olin tund aega ristikut korjanud, kuid mulle tundus, et vaid mõne minuti. Sellepärast arvasin, et Jumal saadab iga päevaga aina rohkem mulle valgust. Ma sidusin endale kollased tutilindid juustesse, et juuksed ei oleks mu kõrvadel, kuna arvasin, et Jumal tahab mulle elutarkusi sosistada, aga mu juuksed segavad. Siis panin ma endale rohelise kleidi selga, et olla muruga ühte värvi, sest tahtsin olla kollaste võilillede ema, kes väga oma lapsi armastab ning kastsin lilli sooja lehmapiimaga, mida vanatädi ise käsiti lüpsis Maasiku udarast. Ta justkui venitas kordamööda Maasiku neljast nisast piima välja, mille peale oli eriti maias perekass Ants, kes silmnähtavalt kosus. Vanatädi korrutas kogu aeg, et inimene vajab piima, eriti sooja piima, siis tema juuksed ja luud saavad tugevaks ning haigused ei pääse ligi. No, ja siis mina ju tahtsin, et võililledega oleks samuti nii, et nad iial ei närbuks. Kui aga ühel päeval tekkisid võililledele valged puhmased otsa, mille tuul minema lennutas, arvasin ma, et ma ei ole piisavalt palju lilledele piima andnud. Võtsin siis terve ämbritäie lehm Maasiku sooja piima ja valasin lilledele, mille peale sain vanatädi käest sugeda. Ta rääkis mulle, et võililled ei vaja kastmist, nemad toituvad maamullas olevatest toitainetest ja saavad kõik vajaliku ise kätte. Olin nördinud ja mingiks ajaks loobusin ka ise piimast, kuna arvasin, et saan ka ise kõik vajalikud ained päikesest kätte, sest nii olin ma ühest raamatust lugenud omast arust. Või olin valesti tõlgendanud, kes seda enam mäletab. Kaldusin veidi teemast eemale, aga rääksin teile oma lapsepõlvest. Loodan, et kuulasite korralikult ja mu jutt pani teid mõtlema. Selleks, et inimesed juba lapsena õpiks vanemaid ja loomi austama, tuleks kõiki elusolendeid hoida, ka lilli ja puid. Ärge iialgi murdke puudelt oksi ulakuste tegemise tarvis. Puu oksad on ju sama hea nagu inimeste käed. Ka puul on väga valus, kui murrad oksa. Teate juba isegi kui valus on näpul, kui selle ära lööd, katki teed või kusagile vahele jätad. Alati tuleb puu käest luba küsida kui tahad oksa murda. Mina olen elus väga palju valesti teinud, kuid soovin südamest et teist kasvaks sellised lapsed, kes hoolivad ja armastavad lähedast, kes armastavad eelkõige iseennast, sest kui sa ennast ei armasta ei suuda sa ka teisi armastada. Ja ärge kuulake sõprade juttu, kui mõni kipub ütlema, et te olete pahad ja imelikud, et kiidate iseennast, see on valehäbi. Ennast peabki kiitma ja armastama. Kui te ei taha ennast teiste kuuldes ja nähes kiita, kiitke kasvõi üksinda kodus peegli ees või kiitke ilma sõnadeta, et keegi kes hiljem teie üle naerma hakkab, ei kuuleks, ega näeks. See on sama hea, kui olles Facebookis konto omanik, panete laigi oma lisatud postitusele. Selles ei ole midagi halba kui panete. See näitab meeldimist ja loogiline on see, et ebameeldivat linki te oma Facebooki ajajoonel ju ei jagaks. Seega ei ole see laik kurjast. Lihtsalt inimesed on tihti õelad ja tunnevad valehäbi ning kipuvad laikijaid hukka mõistama, nägemata enda sisse, nägemata et on teglikult iseendaga pahuksis. Ni ka, kallid lapsed, ma loodan, et minu jutlusest oli teile kasu, et ka teie hakkaksite maailma nägema teises valguses, et hakkaksite nägema et maailma on valgust väga palju. Lihtsalt tuleb avatud silmadega ringi käis.“ jutustas Marelle.
Keiro hakkas viimase lausa peale silmi punnitama, sest ta arvas, et on siiani käinud poolavatud silmadega ringi, või vähemalt nii talle Marelle jutust kõlas. Poiss punnitas ja punnitas silmi, ning tal hakkas lausa valus ja ta küsis.
„Aga kui ma liiga palju silmi punnitan, saan äkki endale prillid? Mu naabripoiss sai sellepärast prillid, et ta punnitas palju silmi. Mäletan kuidas ja neid enne punnitamist kissitas, lausa nii, et pani näpud silma välimistesse nurkadesse ja tõmbas silmad laiali. Ütles, et näeb nii paremini telekat. Mina ei saanud aru kuidas kissis silmadega paremini telekat näeb. Siis arvasin ma et pilusilmsed inimesed näevad paremini ja neil ei ole prilli. Kuid pettusin taas, kuna vaatasime issiga telekast mingit Jaapani filmi kus olid peaaegu kõigil jaapanlastel prillid ees. Ei julgenud issi käest midagi küsida ka, kartsin rumaluna tunduda ja nii see taedmine minu sisse jäigi. Aga nüüd kannab naabripoiss prille ja mina igatahes ei julge silmi punnitada:“ oli poiss nõutu. „Heh, Keiro-poiss, avatud silmadega ringi käimine tähendab hoopis enda ümber ringi vaatamist ja seda ka mitte otseses tähenduses, sest me kõik ju vaatame enda ümber. Lihtsalt täiskasvanutel on sellised kõnekäänud millest lapsed ei tarvitse esimese hooga aru saada. Selleks meil suu peas ja kõnevõime antud ongi, et küsida. Väga hea, et sa küsisid. Lihtsalt kui inimene on omas mõttemaailmas ja ainult enda kasude peale väljas, ehk omakeskne, siis ta ei näe mis sünnib ta ümber. Marelle tahtis ütelda, et peaksite märkama ka abivajajat, olema tänulik inimestele kes teile head soovivad või abikäe ulatavad.“ astus Rasmus naise kaitseks välja ja selgitas asja. „ Tihti on elus nii, et vanemad räägivad justkui omas keeles mida lapsed ei tarvitse mõista, sellepärast tekivad nende vahel lahkhelid ja nad räägivad teineteisest mööda. Minul oli kord juhus, et üks memm palus et ma võtaksin veeruselt piimapurgi. Olin kuulnud, et osades paikades üteldakse koja ehk siis talumaja eesruumi, esiku või veranda kohta vöörus, aga veerust ei olnud kuulnud. See sõna tekitas minus segadust. Peaaegu igal paigal on omad sõnad ja kõnekäänud, millest külaline ei tarvitse aru saada. Aga kahjuks eestlane ei kipu eriti ka üle küsima, vaid vaikib. Õigem oleks küsida et asjasse selgust saada. Veeruseks osutus toona just see sama eeskoda.“ täiendas Marelle Rasmust.
Lapsed kuulasid huviga, igasugune jonn ja ebaviisakus oleks neile nagu selja pööranud. Isegi jonnakas Mari-Liis ei seganud kordagi vahele, kuigi just oma emaga kippus ta tihti ülearu jonnima, nagu ikka lapsed seda teevad. Rasmus imetles Marellet, ta nägi taas naise seda külge mida ta näha tahtis. Talle meenus siiras ja avatud hingega Marelle, parim lapsepõlvesõber, esimene armastus, kellest ta oli aastakümneid puudust tundunud, kuigi ta ei olnud oma vissiitsuhte partneris pettunud. Pigem on partner teda juskui teiseks inimeseks koolitanud, sest mingil ajal armastas Rasmus ikka liitrite kaupa kesvavärga endast läbi loputada. Rasmuse pruut oli õigel ajal Rasmusest inimese teinud ja selle eest oskas Rasmus väga tänulik olla.
„Issi, kallis issi!“ jooksis Mari. Liis sülle Ralfile kes jalutas mööda randa seltskonna suunas.
27.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar