12. peatükk
„Ah, sa lehtsaba! Jahid Miralda varandust
jah! Oleks ma seda teadnud, et sinust vaid koorem mulle turjale saab,
oleksin aborti teinud! Oot, oot, sul on ikka päris minu geenid,
oskad asjad enda kasuks tööle panna. Kuule, vaata et sa siis oma
lihast ema ei unusta kui memm kõrvad pea alla paneb. Hahahahaa!“
irvitas alkoholist lehkav ja räpane Marelle tütrele näkku.
Mari- Liis oleks tahtnud emale lausa kallale
karata, sest ta oli hingepõhjani solvunud. Nüüd oli ta kindlamast
kindlam, et ta ei olnud soovitud laps. Ilmselt tahtis Marelle tema
sünnist kasu lõigata, kuid kahjuks olid ta unistused tema vastu
tööle hakanud. Kuid tüdrukut hirmutas tõsiasi, et tegelikult tal
ongi ju ema geenid. Ta kartis muutuda Marelle sarnaseks, kibestunud
joodikuks. Ta kartis, et temast võib saada samasugune liigkasuvõtja,
sest vanaema lausutud sõnad:“ veri on paksem kui vesi!“
kummitasid teda viimasel ajal igal sammul.
Mari- Liis taarus nagu alkojoobes inimvare
majast välja, istus vana kaevu juures oleva vettinud pingile ja
hakkas nutma. Tema maailm oli vaid ühest lausest põrmu varisenud.
„Miks küll mul selline ema on? Kas see võib olla karmavõlg, et
ma sellisele emale sündisin? Miks ei võinud mina sündida
armastavate vanemate perre? Mida küll ma siin elus nii valesti
teinud olen, et saatus mind nii karmilt karistab? See ei ole esimene
kord kui ema minuga suheldes aborditeemat puudutab. Mäletan kui ma
väike olin ja nad Ralfiga minu ulakuste pärast kaklesid, ütles
mu lihane ema, et eks ma üks abordijäänus olen. Toona ma ei saanud
sellest sõnast küll aru, aga jäänus pole kunagi kaunilt kõlanud.
Jäänus kõlab nagu ülejääk või kogemata alles jäänud produkt,
või midagi veel jubedamat. Aga abordijäänus? Uhh, mõeldagi ei
taha!“ Kes teab kui kaua ta seal nii moodi vesitas, kuid tüdruk
toibus selle peale kui nägi Miraldat aeda tulemas. Ta üritas oma
pisaraid pluusikäisesse peita, kuid memm oli terane ja märkas
õnnetu neiu paistes silmi kohe. Miralda istus Mari- Liisi kõrvale
pingile, pani oma kortsus käed ümber neiu õlgade ning lausus:
„Kallis lapseke, nuta, nuta, pisarad
puhastavad hinge! Nuta endast välja kõik see valu ja viha. Usu et
sul hakkab kergem. Näe, võta see pisike pitstaskurätik ja nuuska
ka vahepeal,“ ulatas ta tüdrukule ühe enda tikitud taskurätiku,
mille ta spetsiaalselt oli toast tulles Mari-Liisi tarvis taskusse
pannud. Ja neid oli seal hulgim. Oli ju memm omal ajal lausa
paarkümmned taskurätikut kaasavaraks tikkinud, sest toona ei olnud
pabertaskurätte ja pealegi kandis iga viiskas daam alati endal
taskus taskurätikut.
„Tütreke, tead, pisarad ei ole häbiasi.
Need näitavad pigem, et sul on süda õige koha peal. Nutma lausa
peab vahel, sest nii saad kurbuse enesest välja. Kui inimene üldse
ei nutaks, koguneks kurbus ja viha tema sisse ja see laastab ära
vaimse tervise. Sellel võivad olla väga valusad tagajärjed.
Ilmselt Marelle on seda kurjust ja kurbust enda sees kandnud,sest
elus juhtub tihti nii, et viha valatakse just lähedaste peal välja.
Viha täis inimene ei mõtle lähedase heaolule, vaid muutub iga
hetkega omakasupüüdlikumaks ja hakkab lähedasi seespidiselt sööma.
Ta kas ei taha või ei oska mõista lähedasi. Tema sisse oleks
justkui deemon pesa teinud. Ta näeb kogu maailma vaid mustades
toonides ja ise armastab elada pimeduses, vaimupimeduses. Tänapäeval
kiputakse seda pidama karmavõlaks, poetakse justkui reaalsuse eest
peitu. Arvatakse, et sellised kurjad meeleolud on tulnud kaasa
eelmistest eludest, ega kiputa tunnitama, et tegelikult inimene elab
ise oma elu keeruliseks. Kui deemon on juba inimese sees võimust
võtnud, siis toitub inimene ainult negatiivsusest, sest ta ei oskagi
muud moodi elada. Vaid inimene ise saab ennast aidata. Selliste
asjade puhul ei tee meditsiin küll midagi ära. Tänapäeval on ju
asi lihtne kuna hingetohtrid kirjutavad aga purkide kaupa
antidepresante välja, justkui see oleks lahendus ja ravim
hingehaavadele. Tegelikult ei ole. Tegelikult teevad nad sellega
patsiendile pigem karuteene. Nemad teevad ju oma tööd, nagu toodaks
masstoodangut. Pole ju raske retsepte välja kirjutada, sest
tänapäeval ei pea selleks isegi enam paberit määrima. Nemad
tahavad et patsient oleks järgmisele visiidile tulles rahulik ja
rõõsa. Nad nagu ei mõtleks tagajärgedele. Mida aga teeb
antidepresant inimese tervisega? Ta laastab inimese lihtsalt ära.
Inimene tunnebki ennast apaatse ja rahulikuna neid tarbides. Ta
tunneb ennast nagu vatist ja kogu maailma mured oleks nagu peoga
pühitud. Enam ei muretse ta ka kõige lähedamate inimeste eest.
Enam ei tee talle haiget need situatsioonid mille pärast ta arsti
juurde pöördus. Ta muutib apaatseks kogu maailma vastu. Meestele
mõjub see ka väga laastavalt. Tihti kaob neil huvi naiste vastu ja
nende intiimsed vajadused lõigatakse nagu noaga läbi. Pole siis
ime, et abikaasa neile sarvi tegema hakkab, sest lähedus kooselus on
ikka väga tähtis. Seega tapab antidepresant lausa abielusid. Ta
tapab inimese vaimset tervist ikka väga suurel määral. Inimene
hakkab tihti nägema õudusunenägusid ja kaotab huvi oma hobide
vastu, kaotab huvi ka reaalsuse vastu, kuna elab omas mullis, omas
kapslis, vaikelu. Teda jätab kõik ükskõikseks. Ta vegeteerib nagu
inimvare kes peab oma elu ära elama, kuna talle on see antud. Aga
mis saab edasi? Mis saab siis kui poole aastane ravikuur on möödas?
Kas inimene suudab jääda sama rahulikuks kui oli neid kohutavaid
preparaate tarbides? Vastus on kindel ei, sest iga ravim tekitab
sõltuvust ja elu on näidanud, et inimesed ei oskagi pärast
antidepresantide ravikuuri oma päriselu elada. Nende närvikava on
juba ravimitega ära lõhutud. Inimene ei leia ennast lihtsalt üles
ja muutub samasuguseks või veel hullemaks närvipuntraks kui ta oli
enne ravikuuri. Ja siis ei olegi enam muud väljapääsu kas uuesti
tohtri manu naasta või võtta endalt elu, milleks meil tegelikult ei
ole õigust, sest meie ennast ise siia ilma ei loonud. Meid loodi
siia ilma. Järelikult meid on siia vaja. Maeil kõigil on oma
missiooon täitsa, oma elu, mis meile anti, lõpuni elada. Tänapäeval
üha rohkem inimesi läheb kergema vastupanu teed ja üha rohkem
kirjutatakse välja igasuguseid vaimset tervist kahjustavaid
preparaate. Jääb mulje nagu muud moodi enam inimkond elada ei
oskakski. Kuidas siis sõja ajal hakkama saadi? Jah, kiputakse
ütlema, et siis olid teised ajad. Mida tähendab teised ajad? Kas
praegu on siis kolmandad ajad? Jah, ajastu oli tõesti teine, või
õigemini eelmine, üleeelmine, aga inimesed olid ja ikka inimesed,
ei olnud loomad ega linnud. Lihtsalt elu iseloom oli palju teisem,
oli palju tervem. Juba meie ühiskond oli aastakümneid tagasi palju
tervem. Abielud sõlmiti ikka suurel määral kogu eluks, sest
abielutõotused olid pühad. Eriti veel kuiseda tunnistati kirikus,
laulatusel, Jumala palge ees. Kui lubati olla teineteisele toeks nii
heas kui halvas, siis ka oldi. Aga mis tänapäeval toimub?
Tänapäeval tekib paaride vahel lahkheli ja ongi kohe krahh majas.
Juba pakitakse oma seitse asja kokku ja kaotakse seitsme tuule
suunas, ilma, et otsida lepitust, ilma, et rääkida asjad selgeks.
Rääkimine aitab palju. Ei saagi aru kas tänapäeva ameerikalik
elustiil on inimsuhted ära rikkunud või on inimesed ise kärsitud
ja ei ole võimelised hoidma seda mis on püha, ei ole võimelised
armastama ligemest. Kuhu on kadunud eestlase jonn ja uhkus? Jah,
kiputakse mainima, et eestlase veri on segatud, aga see on juba ammu
segatud. Väga palju voolab meis saksa verd juba aegade algusest.
Väga palju voolab meis võõrast verd üldse. Jah, nüüd kui piirid
on vabad, on asi veelgi hullem. Kuid ammu juba ei saa keegi meist
väita, et ta on puhas eestlane. Kurb on lihtsalt tõsiasi, et
inimesed lahkuvad kodumaalt, lahkuvad jäädavalt. Ja ei tule enam
tagasi. Ja kõik need tõotused et siin me oleme sündinud ja siin me
ka mullaks saame ei kanna enam ammu pead. Lausa valus on kuulata
laulu Eesti mullast ja Eesti südamest, sest paljud saavad võõrsil
mullaks, kui sedagi. Paljud ei saagi mulleks sest võõrad
traditsioonid võtavad üha enam võimust, võõrad kombed on juba
praegu meil rohkem au sees kui oma kodumaa kombed. Varti enam ei
olegi surnuaedu kus oma lähedasi külastamas käia. Kus nendega oma
tegemisi jagada. Kuhu neile tähtpäevadeks lilli viia. Tahes
tahtmata tekib tunne, et pela maise teekonna lõppemist ei olegi meil
õigust enam lähedast mälestada. Inimsed lihtsalt põletatkse ära
ja visatakse tuulde või uputatakse ookenaisügavustesse, muidugi
tuha näol. Aga kuhu jäävad muistsed traditsioonid? Mina ei saa
meie ühiskonnast ammu juba aru. Mina ei mõista meie roogipiruka
kõrvetajaid, omakasupüüdlikke muidusööjaid, kes suuga teevad
suuri sõna, mõistusega aga mitte midagi. Mille eest nad maksumaksja
rahad oma seifidesse panevad? Ainult lubadused, tühipaljad lubadused
ja muud ei midagi. Ma ei imesta et läbi nende meie ühiskond aina
rohkem endale haigusi kallale poogib. Ma ei imesta et just läbi
nende meie riik välja surebki. Mis kuradi heaoluriik see Eesti on?
Omad inimesed kerjavad ja nälgivad, ning pagevad kodumaalt ellu
jäämise nimel, aga pagulasi võetakse nagu omasid, neid kantakse
nagu sitta pilpa peal, lausa ülistatakse ja toidetakse, aga eestlane
nälgin, eestalane pühib kaodumaa tolmu jäädavalt jaögelt, sest
see on juba meie ühiskonna poolt soositud tegevus. Mis selleks
ajendab? Kas tahame maailmale näidata et oleme rikas riik? Mis on
selle point? Tgelikult ma ei teagi mis see point tähendab, kuna see
on ka jälle mujalt laenatud sõna, nagu tänapäeval enamus uusi
sõnu. On alles välja mõeldud sõna- sõnaus! Pangu juba siis
sõna-uus, aga nemad ikka omast arust leiatavad eestlaslikke sõnu.
Tänapäeva kirjandust isegi lugeda ei saa. Hoia või võõrsõnade
leksikon käe pärast ja isegi sealt ei leia uute sõnade tähendust.
Mul üks sõbranje väidab, et tuleb guugeldada. Mis kuradi
guugeldada? Rääkigu eesti keeles? Kus kohast mina, vana inimene,
pean teadma kuidas guugeldatakse? Kas pean veel vanas eas minema
arvuti kursustele, et üldse asjadega kursis olla? Ohh. Näed,
unustasin ennast taas jutustama. Tule tütreke, lähme tuppa, praad
ongi juba ilmselt ära jahtunud.“ meenus Miraldale, et ta tuli
tegelikult last rahustama, aga sattus jutustamisega hoogu. Mari- Liis
oli magama jäänud, pea memme süles. Kui palju tal memme jutust
kohale jõudis seda teab vaid tema ise, aga silmi avades oli ta
igatahes palju rõõmsam ja manas isegi naeratuse näole ja lausus:
„Aitäh, memm! Sa oled mulle väga kallis!
Nüüd sain palju targemaks ja lähen püstipäei edasi. Mida ma küll
ilma sinuta teeksin?“
Memmele jäi Mari- Liisi jutust mulje et
tüdruk on kogu ta loengu ära kuulanud, kuid vaevalt see nii oli,
sest moodsalt üteldes oli Mari- liisil ikka paras padi näos.
Nad tõusid pingilt, memm kohendas
seelikusaba, sirutas oma kangeid jalgu ja nii nad käevangus majja
sööma suundusidki.
1. 11. 2015.a Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar