25. peatükk
„Hkhmm, vaata aga vaata! Näib, et oled korralikult taastunud! Vabandan, Ralfi raviarst, doktor Marjapuu“, ulatas Leana võõrale naisele käe. Ralf jäi ammulisui Leanat vahtima. Ta ei saanud ühtegi sõnas suust. Ragne seisis nõutult arsti ja patsiendi vahel, ega osanud samuti midagi kosta. Pealegi oli just Ragne ennast jutustama unustanud ja Ralfist ta ei teadnud midagi. Naine tundis süümepiinu, kartes et Ralf ja Leana on suhtes, sest nii just nende pilgud kõnelesid. Naine otsustas vaikida ja vaadata mis edasi saama hakkab. „Mis asja? Mida? Mida sina, doktor Marjapuu siin teed?!“ nentis Ralf lõppeks, et tegu ei olnud silmapettega. „Kas...?“ tahtis Ralf oma küsimustejada jätkata, kuid Leana segas vahele. „Mul on kiire, protseduurid ootamas. Oihh, olengi juba hiljaks jäämes!“ kadus Leana nagu tina tuhka.
„Hmmm, väga põnev! Muide, sul on imekena raviarst, tuleb tõdeda,“ muigas Ragne, kes nägi Ralfi silmist segadusest tingitud igatsevat ja jahmunud pilku, aga see pilk kõneles armunud keeles. „Ralf, mis sinu ja doktori vahel on? Mitte, et sa peaksid mulle sellest rääkima, aga teie sünergia paistab kaugele ära. Sa äratasid minus praegu kummalised tunded. Esiteks meenus mulle meie kunagine suhe ja teiseks tahaksin nii väga hetkel doktori-tädi kehas olla. Tahaksin nii väga näha sinu silmis seda pilku veel ja veel, aga mind vaadates. Hmm, issaand teed on imelikud!“ möönas Ragne ja süütas sigareti. Ralf oli endiselt mõtteisse vajunud. Esiteks ei jõudnud talle kohale teadmine et Leana puhkab samal saarel, teiseks juhuslik kohtumine Ragnega ja temaga peaaegu intiimses situatsioonis Leanale vahele jäämine olid mehe ummikseisu aheldanud. Ta ei suutnud uskuda, et just sellisel hetkel ta doktorile vahele jäi, sest Ralf oli Leanasse armunud, kuigi nende vahel ei olnud lubadusi ja Ralf ei teadnud siiski Leana tunnetest vähimatki. Ta lihtsalt hellitas lootust, et ehk...Samas oli Ragnega kohtumine äratanud temas isase, kellene polnud Ralf intiimses mõttes ennast ammu tundnud. Pigem kartis ta, et ei suudagi enam naist rahuldada, kui peaks tohtriga suhe tõusuteed arenema. Nüüd oli ta omis mõtteis suhete kolmnurgas, sasipuntras mida ta oli kogu elu kartnud, aga natukese teise iseloomuga sasipuntras, ta kartis sasipundart kus eksisteerib kaks meest ja üks naine. Aga nüüd oli vastupidi, nüüd oli Ralf mõnes mõttes lootusetus situatsioonis, sest ravaiasrtil ei tarvitsenud tema vastu üldse mingit lähemat huvi olla ja Raganega uuesti lähedaseks saamist ta veidi pelgas, kartes taas haiget saada, nagu aastakümnete eest. Kuid mees vajas väga lähedust, ta vajas naise hingeõhku ja ilusaid sõnu just nüüd kõige enam. See on täiesti vale, et mees armastab vaid kehaga, ka mehel on tunded, ka mees ootab naiselt sõnu mis kõrvale pai teeks, ka mees ootab ja unistab, et teda jumaldataks ja armastataks ning hellistataks. Ei ole mitte nii nagu naised kipuvad arvama, et mees vajab vaid seksi, et saaks ennast rahuldatud ja unustab naise olemasolu. Kõik mehed ei ole ühe vitsaga löödud, osad oskavad väga hästi hinnata naise ja mehe vahelist, truud suhet. Lihtsalt läbi karmi kõnepruugi kipuvad kibestunud naised meest alahindama, kuid tõmbavad sellega suhtele vee peale. Naistel on omadus näha kolli seal kus seda ei ole. Neil on omadus pookida endale külge negatiivset energiat läbi ülemõtlemise ja paanika, sest paanika külvab paanikat ja seda otseses mõttes. Paanikasse sattunud inimene ei mõtle enam mõistusega, ta mõtleb kas suguelundite või kujutelma läbi. Isegi naised. Ja siis kipuvad nad süüdistama meest, et viimane mõtleb ainult alumise peaga. Kui on tekkinud lahkheli, siis on selles tavaliselt süüdi mõlemad osapooled, kui teine ei suuda ka rahulikuks jääda. Aga katsu sa jääda, kui sind viimase piirini provotseeritakse. Ja aeg on näidanud, et suuremad provokaatorid on tihti just naised. „Ah? Mis? Mida sa ütlesid?“ küsis Ralf peale pikka mõttepausi.
„Hahaa, see on juba vana nali, et armunud inimene on kurt ja pime! Ah, ei midagi pole ma ütelnud, pomisesin niisama habemesse,“ tögas Ragne ja Ralf jäigi teda vaatama, nagu näinuks habemaga meest. „Lähme parem jalutame siit rahvasummast eemale. Siin on liiga palju silmi ja kõrvu. Ei saa ka mina enam kindel olla, et mõnda tuttavat veel siin kohata võin, sest kogu maailm on eestlasi täis. Pealegi pole mõtet tsirkust ja leiba siin rahvale tasuta pakkuda. Tule! Tule nüüd! Lähme loputame natuke ennast ookeanis, saavad meeled ja mõtted puhtamaks. Nagu sa ise kunagi mainisid, et meri viib kurbuse. Su silmad on kurbust täis ja sa just vajad praegu ühte väikest meditatiivset süsti.“ lausa rebis Ragne Ralfi rannatoolilt püsti.
Protseduuride lõppedes otsustas Leana võtta kätte oma kunagise tuttava, kirjanikunimega Jaan Mikweldti romaani „Vaikne suvi vanaema juures,“ mille lugemisega oli ta juba lennukis algust teinud. Naine lubas küll endale, et puhkuse ajal ta ei loe, aga nii paeluvat ja lapsepõlve tagasi viivat raamatut polnud ta ammu lugenud, seega pidi ta lubadust murdma. Pealegi tundis ta raamatu autorit jurist Inge-Helene Pelloga, kellega olid nad isegi kaugelt sugulased. Kuid mõtted Ralfist ja tollest võõrast naisest, kellega nad miilutsesid ei andnud Leanale rahu ja ta ei suutnud raamatusse süveneda. Meedikuna teadis ta väga hästi et peale igasuguseid protseduure tuleb puhata ja loobuda aktiivsetest tegevustest, kuid Leanat oli vallanud ärevus ja ta otsustas eeskirju eirata. Pealegi kosutav päike ja värske õhk mõjuvad pigem tervistavslt arvas meedikust naine ning sulges enda järel ukse.
Leana jalutas oma šokolaadipruuni kehaga mööda mere kallast ja lasi ennast tuulepoistel võtta. Tema meelas naeratus ja hulljulge visiit kohalike keskele ei jätnud ühtegi meesinimest külmaks. Kuigi ei olnud soovitav turismipiirkonnast väljuda, otsustas naine seda teha. Leana istus rannapingile, et veidike oma kehale kaitsekreemi peale määrida, kui nägi kahte rastades Bob Marleyd meenutavat meest enda ees läbitungivate pilkudega seismas. Naine võpatas, kuid püüdis rahulikuks jääda. Mehed pomisesid midagi võõramaa keeles ja ei suvatsenudki lahkuda. Leana leidis ennast peagi situatsioonist, mis talle neiupõlve meenutas. Toona pääses ta tänu külajoodikule, keda kogu külarahvas taga siunas, eluga. Nimelt just see inimene päästis süütu Leana toona õnnetusest, kui üks võõras mees Leanat autole rebis. Kogu see neiupõlve õuduste õhtu jooksis välgukiirusel naise silme eest läbi ning temasse sisenes mingi seletamatu jõud. Naine lausa kargas rannapingilt püsti, tõukas mõlemad mehed istuli ja jooksis oma elu kiiremal sammul turismipiirkonna poole, kuni lõpuks märkas kahte kogu endale lähenemas. Leana hing juba hõiskas sees, sest rannas oli veel rahvast ja taha vaadates olid Bobid ikka väga kauges kauguses temast. Naine istus liivale maha ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Tal oli sihuke tunne, et kõik ta jõuvarud on otsas, et omal jalal ta puhkekohta enam minna ei jaksa. Meedikuna teadis ta kuidas ennast päästa olukorras kui su võhm on otsakorral. Leane hakkas sügavalt sisse- ja väljahingamist praktiseerima, ning leidis endas taas jõunatukese üles, kuid sellel hatkel tundis ta tugevat mehe kätt oma õlal.
27.11. 2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar