32. peatükk
„Memm, kallis memm!“ tormas Mari-Liis minestanud Miraldale appi. „Õpetaja, palun tooge kähku külma vett, see on minu memm!“ hõikas ta kirikuõpetajale, kui Miralda juba toibuma hakkas. „Oh, sina helde aeg!“ lausus memm esimesed sõnad mis tal pidevalt üle huulte tulid.
„Rahu! Ainult rahu! Ega sa haiget ei saanud?“ küsis Mari- Liis traditsioonilise küsimuse selliste asjade puhul. „Ei, lapsuke, ei! Ma juba vana inimene, kondid pehmed. Nagu oleks pilvepatjadele kukkunud. Vanatühi võiks mind sinna juba viia, saaksite kõik koormast lahti!“ kurtis ta.
Mari-Liisil oli hea meel, et Miralda ta ära tundis, et ei kordunud sama situatsioon mis eelmisel õhtul. Kuigi neiul oli okas hinges, otsustas et vaikib möödunust. Ja pealegi arvas tüdruk, et memm võis olla mingite kangete rohtude mõju all mis talle üldse ei sobi. Mari-Liis ei osanud aimata, et Miralda põeb juba aastaid alzheimeri tõve, mis varem või hiljem hauda viib. Memm oli säästnud tüdrukut sellest informatsioonist. Ta ei tahtnud lisamuresid tekitada, nähes niigi kui abitus olukorras tüdruk on. Mõnes mõttes võis tal õigus olla, kuid samas ta hoolis ja usaldas Mari-Liisi, oleks ehk parem olnud, kui tüdruk oleks ka tema muredest teadlik. „Oehh, Püha Isa, teie ka siin!“ avastas Miralda lõpuks kirikuõpetaja kohalolemise. Loomulikult oli kirikiõpetaja seal, aga ta ei pannud memmele pahaks, et see alles nüüd teda nägi. Isa pigem kartis, et memm võis peapõrutuse saada ning ta pöördus palvetega jumale poole. „Tütreke, mida sina siin nõnda ööriietes teed? Heldeke! Hea, et oled vähemalt mu palitu selga pannud. Pole need ilmad enam naa soojad ühtigi, et poolpaljalt ringi joosta. Tüdrukud peavad ennast noorena väga hoidma, et hiljem ei tekiks muret emaks saamise puhul. Aga miks ööriietes?“ vaatas memm teda jahmunud pilguga. Nüüd oli Mari-Liis kindlamast kindlam, et memmel on valed rohud peal. Ta tegi otsuse, et uurib salaja välja memme arsti nime ning läheb kurdab mure, sest memm ju ometi ei laseks lapsel enese pärast muretseda. Mari-Liis oli kindel, et tegutseda tuleb kiiremas korras ja salaja. Ta armastas Miraldat nagu oma lihast vanaema ja ta kartis teda väga kaotada, sest Miralda oli ainus inimene hetkel kes temast tõsiselt hoolis, kui jätta arvestamata Ralf, kes alles reisil oli. Miralda ja Mari-Liis astusid kirikust välja ja unustasid üldse kirikuõpetaja ning selle miks nad seal käisid. Oli ju tegelt sama põhjus neid sinna viinud. Ja Jumala palge ees nad teineteist taasleidsidki.
Mari-Liis tõmbas palituõlmad korralikult kinni, et rahvas ei näeks ta ööriideid. Memm oigas ja hoidis kätt puusal, küllap oli ta ikka minestades haiget saanud, või lõi vana puusavalu välja, seda teab vaid tema ise, kuna last tal oma muredesse kaasata ei olnud kombeks.
„Räägi nüüd, nüüd oleme Jumala palge eest ära, miks sa laps ööriietes oled? Räägi mulle ausalt ära mis juhtus? Kas su ema tegi sulle liiga? Ma avastasin et mu lemmikpalit on kadunud ja hakkasin juba su ema süüdistama, tahtsin uuesti politseisse teatada, aga siis hakkas ise Marellest veidi kahju, nii ehk naa istub ta juba trellide taga,“ jutustas memm, mille Mari-Liis kateketas. „Mis asja? Mis trellide taga? Memm, ega sul palavikku ei ole? Kõik arvavad kogu aeg et minul on palavik, aga nüüd olen ma sinu pärast tõsiselt mures. Kas käime kohe pererasti juurest läbi?“ oli tüdruk mures memme tervise pärast. „Mis sa jamad! Perearst ja perearst! Kui ma sulle ütlen, et tänapäeva loomatohtrid on ka targemad kui perearstid, panevad õigemaid diagnoose ja teavad paremini mis rohi mida ravib. Perearstid on nagu nõuka aja velskrid, kellest suur tolku küll ei olnud, ainult retseptilehti oskasid välja kirjuatada ja joodikutele haiguslehti. Ma küll olen oma parearstiga väga rahul, aga nii häid nagu tema tuleb vaid tikutulega otsida, enamus on vaid toolitäitjad. Kasvatavad oma suuri tagaumikke ja isegi kõrvalt kabinetist ei pea enam retseptilehti juurde tooma, kuna tänapäeval on kõik puha digitaalne, varsti oleme ise ka digiinimesed. Ennevanasti vähemalt liikusid velskrid ruumist ruumi ja said oma tagusmendi tooli küljest lahti, aga tänapäeval...“ oleks Miralda võinudki jutustama jääda, kui Mari- Liis ei oleks sekkunud.
„ Oota, pea hoogu. Tahad ma räägin sulle miks ma ööriietes olen? Ise ju küsisid. Sa viskasid mind eile enda kodust välja. Mind ja Marellet. Ma ei jõudnud isegi riidesse panna, aga ukse tagant nagist su palitu jõudsin kaasa haarata. Lonkisin ööpimeduses linnast välja, ühte kuuramajja, kus olin ka enne käinud. Õnneks seal elab sama kodutu taat kellega olime juba tuttavad. Ta lubas mul öö seal veeta. Tulin just sealt. Kuigi ma ei saanud öösel und, olin sinu pärast väga mures, kuna sa olid eile nii kuri, et ma ei tundnud sind äragi. Memm, ma ei tea mida arvata. Ma ei julge tagasi tulla, äkki viskad mind taas keset ööd tänavale,“ takerdus Mari-Liisi jutt pisaratesse.
„Ära nuta, lapseke! Tõesti oli nii või? Oehh, vanatühi ilmselt viib mind varsti minema, sest see näitab vaid mu dementsust. Olen ennegi avastanud ennast hommikuti situatsioonist mille kohta puudub seletus. Ühel korral ärkasin öösel lausa tualettpotilt ja seda mitte oma korteri omalt, vaid sealt kus kogu kortermaja joodikud hädal ja roojamas käivad. Marelle joobar, see kelle laiba hommikul politsei Marelle juurest minema viis, oleks tookord mulle peale kusnud, aga ärkasin ja pääsesin.“ pihtis ta. Mari-Liis oli vait ja kuulas, aga ilmselt olid ta mõtted mujal, muidu oleks ta oma ema või laibajutu peale kindlasti reageerinud. Ta nühkis oma pisaraist paistes silmi ja kõõksus nagu lapsena, kui ema oli teda alandanud ja ta nutt ei tahtnud lõppedagi.
„Kuulad ikka mind, või oled seistmendas taevas?“ jätkus memmel isegi irooniaks sõnu.
„Ah? Mis? Muidugi kuulan.“ jõudis tüdrukule kohale, et memm räägib temaga.
„ Ükskord avastasin ennast keset talveööd aias pingil istumast. Oli väga külm ja ma olin vaid sukatrippide ja kittelkleidi väel, poolpaljad varbad lumehanges. Jäin peale seda nii raskelt haigeks, et vaagusin elu ja surma vahel. Mu vanad kopsud olid kahepoolse kopsupõletiku enda külge pookinud. Siis hiljem imestasin, et kus kohast ma need sukatripid olin saanud, kuna ma polnud neid aastakümneid juba kandnud, kuid polnud ka kaua aastaid kapist enam otsinud, aga tundus, et alles olid. Ime veel, et toona mõni naabritest sininina mu elamist tühjaks ei varastanud. Kes kurat seda teab kui kaua ma seal lumises talves poolalati istusin.“ vajus memm mõtteisse ja jäi vagusi.
„Issand, Miralda- memm, sa pead arsti juurde minema, see ei ole enam naljaasi! Ise kordad kogu aeg, et tervisega ei mängita, aga mida sa ise teed! Äkki sul hakkab miski mälukaotus või asi tekkima? Kui tihti sa ennast sellistest ebameeldivatest situatsioonides leidnud oled?“ muutus tüdruk murelikuks.
„Ah, mis mina enam! Ju see ikka vanatühi on kes mind kutsumas käib, aga mina, vana ja kangekaelne annan talle pidevalt hundipassi, tahaks ikka veel oma viis kevadet ära näha, siis võib vikatimees ühes muruga mind maha niita, kui soovib. Eila õhtust situatsiooni poleks ma isegi mitte unes ette aimata osanud, aga tundub, et neid olukordi hakkab üha tihedamini tekkima. Kui ma juhtun taas veidraks ja õelaks muutuma siis ole pai ja kutsu mulle kiirabi, teevad rahustava süsti või ehk midagi taolist, no kasvõi süstivad unerohtu, muidu mine tea kuhu ma kondama võin minna, vanurite rõõmud, kui nii ütelda võib. Näe, minu pooltädi elas lausa saja ühe aastaseks aga ei mingeid dementsuse tunnuseid. Elas nagu miška, rüüpas noorematega kruusist haljast ja viskas naljagi, kuni lõpuks vesi ta kopsud endase neelas ja tädil sai õhk otsa. Huvitaval kombel olid tal kopsud üldse nõrgad, kuigi mitte üks inimene ta lähisuguvõsast ei suitsetanud. Seega suits nüüd küll inimesi ei tapa, see on tühipaljas müüt, hoiatus suitsetamise eest, millest pole sittagi tolku. Igasugustet reklaamidest pole ka tolku, need pigem ajavad inimesed eemale, kui just mõne ullikesega tegu ei ole, kes korduvalt reklaamide ohvriks läheb ja ikka oma vigadest õppust ei võta. Igal juhul palun ma sinu käest vabandust, kallis tütreke ja minu kodu on endiselt ka sinu kodu. Nüüd saame rahulikult elada, sest loodan, et Marelle jääb sinna trellide taha ikka pikemaks ajaks. Ehk paneb see ta elu järele mõtlema....“ tahtis memm edasi jutustada, kuid Mari- Liis ei saanud aru mis trellidest Miralda taas räägib.
„Mis trellidest sa räägid? Ema pani oma akendele trellid ette või? Einoh, ma ei imesta üldse selle üle, ehk hakkab talle mõistus pähe tulema ja ei lase enam oma joobareid ukseist ja aknaist sisse. Tore oleks. Täna ma igal juhul häbenen oma ema, häbenen et olen joodiku tütar, sellise joodiku kes ei ole mind kunagi armastanud ja kes on korduvalt välja ütelnud, et parem oleks kui ma siia ilma ei oleks sündinud, sõimates mind abordijäänuseks ja veel tontteabkelleks. Kuigi sina memm oled õpetanud et inimesi ei tohi vihata, eriti oma lähedasi, ei suuda mina midagi teha, sest mu hing vihkab Marellet, ma kohe tunnen kui raevu ma lähen kui teda näen. Lapena tundsin ma armastust tema vastu, kuid nüüd tunnen pigem kasvõi võhivõõra inimese vastu armastust, aga mitte oma ema vastu. Ma ei saa sinna parata. Ma ei tea kas see tunne kunagi muutubki, ma ei tea kas vihkamine mu hingest kaob või jääb mind painama kogu eluks.“ viskas tüdruk oma kurbade silmade pilgu maha.
„Usu mind, Marelle ei saa enam kaua aastaid sulle haiget teha, sest oletatavalt jääb ta sinna trellide taha ikka pikkadeks aastateks,“ selgitas Miralda olukorda kuid taas selgas Mari-Liis vahele.
„Memm kuule, lõpetame selle trellide jutu. Kui koju jõuame, vaatame kas need trellid on ikka alles, või on ta juba ümber mõelnud ja joob oma kamraadidega.“
„Heakene küll, kohe jõuame koju, kohe...“ ei alustanud memm uuesti trellide jutuga sest ta tundis, et tüdruk peab ise kõike nägema ja parem oleks kui ta selle uudise koduseinte vahel omastab, muidu jookseb veel ööriietuses minema ja jääb mundrimeestele vahele.
„Memm, sa tegid nalja vä? Tahtid mind selle valega koju meelitada vä?“ pettus tüdruk Marelle korteri aknaid nähes.
„Tule nüüd, lähme tuppa, ma räägin sulle mis juhtus,“ lausa tõukas ta tüdruku oma elamisse.
29.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar