36. peatükk
Kui lapsed olid peale väsitavat matkapäeva telgis uinunud, otsustasid Ralf ja Marelle jalutada Kurase baari. Mis sest, et sinna oli mitme kilomeetri jagu maad, kuna telklaager asus neid suht sadama lähedal, sut „Rock City“ ja sadama vahelisel alal, kus ilmselt oldi ennegi telgitud ja lõkkeõhtuid peetud. Just jalutada oli neil plaan, kuna Ralf tahtis baaris mõne õlu ära lahendada ning vaatamata sellele, et saarel politseid ei ole, hoidus ta alati joomasena rooli keeramast, tema jaoks olid kõik joomasena roolikeerajad kurjategijad. Ralf ei sallinud inimesi kes ei suutnud ennast korrale kutsuda. Seda enam et üks ta lapsepõlvesõber just purjus peaga rooli kippus ja see talle ka ühel heal päeval saatuslikuks sai. Nüüd on ta ratastooli aheldatud, elab korrusmaja kõige kõrgemal korrusel, välja saab seal harva ja talviti elab üldse nelja seina vahel. Ralf valas lõkkes hõõguvatele sütedele vett peale, pani toika telgi ukse taha, piilus korra veel laste telgist sisse, veendumaks, et nad ikka tõesti magavad. No, igal juhul oli kuulda rasket unehingamist ning pidulised asusid teele. Kilomeeter käidud, peatus nende kõrval üks kolisev ja logisev päevi näinud ford sierra, milliseid mandril enam näha ei olnudki. Need kaheksakümnendate alguse mudelid olid tänaseks juba parajad uunikumid, kuid Kihnus oli neid päeva jooksul päris mitu liikumas. Ilmselt keegi kollektsioneeris neid, või ostis lihtsalt odava raha eest ära ja paarutas nendega saarel, sest politsei külastas tõesti üliharva saart. Kunagi olla seal üks politseinik lausa elanud ja töötanud, aga üsna ruttu tegid kohalikud talle selgeks et saar kuulub neile ja trahvimise korral tehakse ta elu seal väga kibedaks, nii see mundrimees oma töökoha üles ütleski, aga enne sai ikka päris mitmel korral sinise silmaga tööpostil korda luua.
„Tulge, tulge peale. Ärge vaadake midagi nii ehmunud näoga. Aitame teie jalavaeva vähendada ja võime vajadusel ka väikese ekskursiooni mööda saart teha, kui vajate,“ kiitis üks pundunud näoga noormees auto ust avades. Kas oli tegu alkohoolikuga või olid kaluriameti tuuled ja tormid ta nägu räsinud, seda teab vast tema ise, aga esmamulje oli igatahes ebameeldiv, kuid külalislahkuse puudumises teda ju süüdistada ei saanud. Igal juhul tundsid noorsandid ära, et tegu on massakatega, kuna Kihnu saarel tunnevad kõik kõiki. Pika kaalumise peale otsustasid Ralf ja Marelle autosse istuda, kui seda sõidukit saab veel autoks nimetada. Nad istusid tagumistele istmetele ja sihuke tuul puhus põrandast läbi, ning teetolm tuli aukudest sisse. Lisaks kolises masin nii, et Marelle kartis sellest läbi kukkuda. Aga enam polnud pääsu ja nad rahustasid ennast sellega, et baarini on veel vaid veidike maad. Ootamatult keeras auto hoopis teise suunas, mille peale autojuht teatas, et küte on kohe otsakorral, et ta peab kodust juurde tankima. Mis seal ikka, mõtlesid Ralf ja Marelle, kuid nende jaoks oli müstika, et saarel, kus polnud ühtegi bensiinijaama, ei kandnud autojuhid küttekanistreid kaasas. Kui autojuht teatas, et kohe on nad kohal, jooksis piki teed, mööda tee äärt kass keda autojuht taga hakkas ajama. Korraga käis kohutav kolks auto alt läbi, Marellel pidi hing kinni jääma. Autojuht peatas auto, lükkas jalaga kassi laiba kraavi ja ütles; „Ah, see oli mu enda kass, neid pudulojuseid on kogu hoov täis, saingi ühest kisakõrist lahti!“ Massakatel sai mõõt täis. Alles nüüd märkasid nad, et autojuht on ka umbjoobes, et ei seisa isegi auto najal püsti. Nad lahkusid autost ja hakkasid mööda kottpimedat Kihnu saart õiget teed otsima. Ralf rahustas Marellet, et iga tee viib kusagile välja, kasvõi telklaagrisse tagasi, aga igal juhul otsustasid nad edasi jala minna. Marelle oli täielikus shokis, ei suutnud ta ühtegi sõna ütelda. Ega Ralfi rõõmustanud, pigem ta tunnetas, et mingi ebameeldiv asi võib aset leida , kuna ühest kurvist möödudes teatas kõrvalistuja, et too olla too kurv kus ta vend ennast eelmisel aastal surnuks sõitis ning samas kurvis tegi autojuht autoga sihukese jänesehaagi, et Ralf ja Marelle kukkusid teineteise otsa. Veidike aega jalutanud, pidas järgmine auto kinni, kuid Ralf tänas ning lõi käega ja ütles, et tahab nautida kaunist suveööd oma kalli kaasaga. Õnneks selle auto juht, aastates papi ei hakanud küüti peale suruma, ühmas midagi Kihnu murdes ja sõitis edasi.
Lõpuks jõudsid nad baari. Marelle sai alles siis sõna suust ja teatas Ralfile, et soovib puhast viina, et närvid olevat läbi. Mis seal ikka, mõtles Ralf ja mõistis naist. Kurase baar oli rahvast otsast otsani täis. Kõrvallauast kostus nii vali soomekeelen jorin, et Ralf ja Marelle ei saanud isegi omavahel rääkida. Massakateks tituleerimine kostus ka teisest naaberlauast, aga Marelle ja Ralf ei teinud sellest väljagi. Naine kummutas kaks pititäit viina üksteise järel kõrist alla ja alles hetk peale seda suutis ta rääkima hakata. Ega Ralfi õlud ka just laual ei soojenenud, ta pruukis neid nagu kaevuvett. Ju siis oli mehel janu, või samuti shokk, kuid ta ei tahtnud ennast Marelle ees nõtgana näidata, seda enam et ta tundisuuesti naisesse armunud olevat. Õhtu võttis üllatavalt teised noodid kui tavaliselt. Enamustel kordadel kui Ralf ja Marelle olid koos väljas käinud, peatusid noormmeste pilgud just naise peal, aga siin oli teisiti. Kihnu naised, kes ka baaris körte ja rätikuid kandsid, tirisid korda mööda Ralfi tantsuplatsile ning Marelle istus enamuse ajast üksinda lauas ja tarbis haljast. Peale kiireiseloomulist polkat, kui Ralf poole tantsu pealt lauda tuli, istus tantsupartner ta kõrvale ja lausus; „Kaua sa selle massaka putsu ikka põrrutad, tule pruugi Kihnu naese putsu ka. Saad veel nõnna rikkaks ja kaasa koos taluga saarele!“ Küll on ikka tüütud need saare naised, mõtles Ralf endamisi. Ta ei teinud naisest enam väljagi, kuid ega tüütu austaja ka rohkemat ei oodanud, ning rebis kõrvalt lauast ühe Soome turisti tantsule. Õnneks ei teinud Marelle sellest numbrit, kuigi tavaliselt oli ta väga armukade. Ralf hakkas naise pärast juba muretsema, kuna see tühjendas pitse üksteis järel ja oli kuidagi väga masenadavas olekus. Mees otsustas kohalikega enam mitte tanstu lüüa, kui juba tulid kaks Kihnu memme teda korraga tantsuplatsile rebima. „Vabandust, ma täna enam ei tantsi!“ püüdis Ralf ennast välja vabandada, kuid naised ei andnud talle asu. Nad sikutasid väevõimuga mehe põrandale ja peagi oli kogu baari seltskond põrandal ning algas perekonnavalsi tantsumine. Vaid Marelle istus oma viinapudeliga nurgalauas ja vahtis ühte punkti, nagu ei saaks üldse asjale pihta. Korraga potsatas tema lauda üks kõhukas, meremehele omase triibulise pluusiga Jõmm ja alustas vestlust.
„No tipsi, kas mees petab sind või? Tule mulle, ma kosiks su hää meelega ära. Saad tanu alla enne veel, kui traditsioonilisete pulmade kombed saarelt päris ära kaovad, niigi harva siin veel keegi pulmiteab. Kõik on mandrile ära kolinud ja noored ei arva enam pulmitemaistest midagi, elavad vabas kooselus. Ma sihuke vaba mees siin, suur kaasavara hingetaga, ise parimates aastates ja vaata misuke kena mees ma veel olen, no ütle see õnnelik jah sõna ometi ära!“ Marelle vaatas svipsis meest ja teda ajas see esimest korda õhtu jooksul naerma. See oli selge märk sellest, et ta ei olnud päris tema ise, ilmselt oli tugevate meeste jook oma töö teinud. Jõmm tõstis luba küsimata nääpsukese Marelle laua tagant püsti ja viis naise süles põrandale. Ralfil küll korraks kihvatas, aga siis suutis ta ennast korrale kutsuda, kuna oli ise terve õhtu võõraste saarenaistega tantsu löönud. Just siis kui perekonnavalsi ajal juhtusid Ralf ja Marelle paarilisteks, sai lugu otsa. Ralf saatis oam naise kenasti lauda, sest tundus, et Marellel ei olnud huvi edasi tantsida. Nii kui nad lauda istusid, haaras naine kohe pitsi järgi. Ralf tahtis teda keelata, kuid taas meenus möödunu ja ta otsustas vaikida. Ülejäänud aja istusid nad vaikides, kuna Marelle ei tahtnud ilmselt mehega rääkida ja pillimehed oli tervisenapsule läinud.
„Kas hakkame koju liikuma? Oled väsinud?“ küsis Ralf naiselt. „Hakkame.“ vastas Marelle konkreetselt ning nad lahkusid. Keegi peale Jõmmi ei näinud neid lahkumas. Viimane taarus nagu karu neile järgi ja kutsus neid järgmiseks päevaks oma Rootsiküla tallu pummelungile. Ralf vaid noogutas selle peale, surus Jõmmi karust kätt ja jooksis Marellel järgi. Mees imestas, et Marelle ei tuikunudki, sest oli naine ju üksinda terve pudelitäie viina ära joonud. Kui nad telgi juurde jõudsid koitis juba hommik. Ralf viskas pilgu veel laste telki, kuid need magasid sügavalt nagu notid. Mees rebis kõik riided seljast, valas ennast mineraalveega üle ja puges märjana Marelle kaissu ning teda hämmastas, et Marelle ootaski teda Eeva rüüs, kuigi tavaliselt armastas ta kas öösärgis, pikemas teesärgis või lausa pitsaamades magada. Igaka juhuks ei julgenud Ralf Marellet puutuda, kuna naine ju eriti ei suhelnudki temaga, vaid Jõmm oli suutnud teda õhtu jooksul naerma panna. Mees puges, erinevalt naisest teki alla ja tahtis naisele selga pöörata kuid viimane ei andnud talle selleks võimalust. Marelle alustas eelmänguga. Kui nad olid lõpetamas, karjusid ja ohkisid nad nii nagu loomad looduses ning selle peale ehmatas Mari-Liis üles ning tormas vanemate telki. Õnneks ei jäänud nad lapsele vahele. „Emme, siin on vist hundid, ma kuusin kisa!“ vaatas ehmunud tütar nende telgi uksest sisse. „Ei, ei ole, saarel on palju puhkajaid, on ju nädalavahetus ja sadamast kostub igasuguseid hääli. Tule tee kalli ja mine maga edasi,“ rahustas Ralf tüdrukut ning see uskuski, tegi mõlemale kalli ja puges uuesti oma telki magama. Ralf ja Marelle sellel ööl ei maganudki, nad olid nagu äsjaarmunud kes oma esimest ööd naudivad. Neil ei saanud sellel ööl teineteisest küllalt, aga nad pidid lõpetama, kuna juba ärkasid lapsed ja eemalt kostus auto mürinat. „Ralf, kallis, ma armastan sind!“ avaldas hommikul Marelle oma mehele armastust, mis mehe sõnatuks võttis. Ta mõtles, et naine ei ole aval, et need sõnad tulid tal üle huulte suurest alkoholikogusest tingituna. Kuid siiski mõjusid need Ralfile nii, et ta jätkas sealt kus enne pooleli jäi ja seekord lõpetasid nad ilma häälitsusteta. „Tere! Kas pererahvas ka kodus on?“ kuulsid nad Jõmmi häält. 30.11.2015.a. Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar