Westoffhauseni häärberi saladus 26. peatükk

   26. peatükk

„Mis sul plaanis on, va sindrinahk! Seda ma kartsingi, et sa siin midagi korda saadad. Ega sa muidu Miralda- memmele ei poeks, kui kasud mängus ei oleks. Vaata, aga vaata, kui väänik tütar mul on! Täpselt emasse!“ oli õel Marelle nagu lõhna peale kohal. Miralda ei tundnud ka Marellet ära. Ta arvas, et murdvargad on tema majja murdnud ja juba ta sooniline käsi kobaski telefoni, et politseisse helistada. Marelle haaras sihukese jõuga memmelt telefoni, et too kukkus leigele pliidile perseli. Õnneks leigele pliidile, mitte kuumale, vastasel korral oleks võinud halvemini lõppeda, kuigi hiigelpotis, mis asus pliidi, oli veel kuum vesi, aga sellest loksus vaid imepisike piisk üle. Miraldal oli küll juba soe vesi majas, aga vanast harjumusest armastas ta igal hommikul suure alumiiniumpoti veega täita ja puupliidi tagumisele plaadile asetada, no nii igaks juhuks, kui juhtub elekter või vesi ära minema. „Issand, kui jobu sa oled! Mine maga ennast kaineks, lollakas sihuke!“ nähvas Mari-Liis Marellele ning ulatas Miaraldale käe, et memme köögis asemsevale mugavale diivanile asetada, kuid sai memmel sihukese obaduse, et kukkus vana pesupali otsa, ning see lagunes.  
„ Kuradi lojused, tulevad vanainimest mõnitama! Ma teile kasvatamatutele näitan veel,“ oli Miraldasse nagu vanakurat ise pugenud. Ühtäkki oli elutargast ja heasüdamlikukst memmest saanud nagu kui nõid, kes tulist kurja vandus ja vihavaenalasi kaetas. Nii Marelle kui Mari- Liis seisid hiirvaikselt ning Mari- Liis hoidis haiget saanud ja marraskil küünarnukist kinni, kuid valu üle kurta ta ei julgenud. Pealegi tegi tüdrukule rohkem, kui oma haiget saanud kohtadele, hetkel valu memme olukord. „Mine minema, äkki memm siis rahuneb maha,“ ütles Mari- Liis poolsosinal Marellele. Viimane vaatas tütart nii juhmi näoga, nagu oleks hullu pilk ees olnud. Pole kah imestada, eks lõpuks hakkab ju alkoholism ka ajudele ja nii mõnigi on ära pööranud. Nähes, et ema ei reageeri, püüdis ta uuesti memmele appi minna, kuid viimane ei tundnud teda ikka ära.
„Kasige minema mu majast! Välja! Välja lojused ja muidusööjad!“ käratas ta. Selle peale Marelle muigas ja sulges enda järel ukse. Mari- Liis otsustas kapist oma asjad võtta ja lahkuda, kuid memm käratas: „Ah sa kurivaim tahad mu tugrikud ka veel kaasa näpata! Lase varvast, enne kui kuri karjas on! Ena, kus aga tungivad majja ja tunnevad ennast nagu kodus! Oh sina helde aeg, küll on see tänapäeva noorus ikka hukas küll!“
Mari- Liis lahkus öösse, käed tühjas taskus ja ööriided seljas. Vaid pikk, õhuke, ruuduline palit varjas ta alusriideid. See oli ka Miralda- memme oma, mille ta viimasel minutil välisukse tagant riidenagist kaasa krahmas, sest ööd olid juba jahedad. Pealegi kartis ta, et mõni võib teda öörietuses nähes politsei kutsuda, kuid seda talle hetkel küll vaja ei olnud, lisaks kõigele.
Ema korterist kostus alkouimas joodikute jorinat. Mari- Liis avas vaikselt trepikoja ukase, et ometi emale vahele ei jääks. Mitte miski ei sundinud teda ema urkast öömaja otsima. Neiu lonkis sihitult mööda poolpimedadi tänavaid, ahastas ja nuttis läbisegi, kuni meenus talle kodutu mees ja ta võttis suuna kuurmaja poole. Hinge ja jalge värinal avas ta kuurmaja logiseva ukse, kuid ei kuulnud ühtegi hingamist seal. Kuid värskelt lõutud puualud ja poolpehme saiapäts andsid märku, et keegi ikka seal elab. Mari- Liis tõstis ettevaatlikult kuuriukse kõrvale ja puges osmikusse. Seal oli soe, seal oli eriliselt soe ja armas olla. Neiu oleks justkui koju jõudnud, sest ta tundis seal ennast nii koduselt, et korrahga said isegi ta pisarad otsa ja ta muigas suunurgast. Kuid peagi tuli kurbus temasse tagasi. „Oehh, oleks juba isa kodus! Tahaks nii issi juurde,“ mõtles ta kui kuulis samme kuuri suunas. Tüdrukut valdas hirm, sest ta ei teanud kas sinna tuleb see sama taat, tema lemmik, kellega ta oli pikalt vestelnud. Igaks juhuks puges ta tekikoorma alla, süda sees värisemas.  

Marelle juures käis vilgas pidu. Kogu trepikoja sinininad olid sinna kokku koondunud ja igas nurgas jorises keegi. Imekombel oli Marelle nendest kõige kainem. Loomulikult olid tal omakasud mängus. Esiteks oli ta tollel päeval juba kahel korral Miralda- memme juures käinud ja teiseks tundus talle, et Miraldal hakkab alzheimeri tõbi ajusid mulgustama, sest just see haigus muudab vanurid dementseks. Marelle nägi siin kasumit. Kuna ta nii ehk naa ihaldas Miralda varandust, leidis ta ennast mõttelt et vormistab ennast memme hooldajaks, sest tema teada oli memm juba seda haigust viis aastat põdenud ja reeglina murrab alzheimer haige maha seitsme aastaga. „Davai, davai, tehke nüüd sääred! Kobige minema, va haisukotid! Ma tahan kotile kobida ja mitte üks könn ei jää mu koju köhima, kui ma magada tahan!“ tegi ta kiiremas korras sinininadele tuule alla, millest viimased aru ei tahtnud saada.

„Oot-oot tussuke, mis putukas sind hammustas!? Mina küll vastu ööd siit minema ei lähe, tee või tina mune, aga vaat, ei lähe! Ja ise sa kogu aeg väidad, et hing ei lähe siis hukka kui ihu harida saab. Tule, Vituke, lase et ma harin täna su väsinud keha!“ julges üks sininina, kõige viisakam parm, lausa üliharitud ja omal ajal linnavalitsuse leiba maitsnud Neeme oma suukest paotada, mille peale Marelle heldis, kuid vaid tema peale. Teised kakerdasid sitaste seinade najal Marelle valdustest välja, ning peagi olidki nad Neemega kahekesi. Marelle oli kindlamast kindlam, et oma unistust hakkab ta üksinda täide viima, ilma kõrvalisikuteta kes võiks temalt kasu lõigata. Ta küll tahtis veel napsutada, kuid enne tuli projekti elluviimiseks veel Miraldat külastada. Naine mõtles kuidas Neemet veenda, et viimane tema salaplaani haisu ninna ei saaks. Ta passis hetke kui Neeme taarus kemmergusse, siis võttis ta pooliku pudeli viina ning valas sealt osa ära, vaid pisike sõõm jäi põhjapeale. Naine arvas, et Neeme on piisavalt täis ja küllap ta ei märka, et pudeli põhi paistab, kuid eksis. Alkohoolikultel on fenomenaalne mälu mäletada enamvähem kõike alkoholiga seonduvat. Mees naases kemmergust ja nähes tühjenenud pudelit, ühmas:

„Oh sa Vituke, sul on ikka väga kirglik janu olnud. Kas tõotab ka sama kirglik öö tulla?“ Marelle pisut kartis Neemet, sest oli teine lausa kuus aastat Elukooli leiba inimese tapmise katse eest maitsnud ning nende seltskonnas oli ta suur autoriteet, kelle sõna maksis. Sestap ta vaikis veidi ja tõi hädavale nähtavale. „Tead, Neeme, Miralda andis mulle ennist veidi pappi ja ma lähen käin monopolis tiiru ära, käin taksoga, sest jala ma lihtsalt enam ei jaksa. Ma sellepärast tahtsingi teistest lahti saada, et sinuga kahekesi olla ja tina valada. Sa oled mu arm.“ meelitas ta, veidi hirmu tundes, meest ja Neeme läkski õnge.

Marelle lahkus korterist ja piilus tükk aega akna taga. Kui oli veendunud et Neeme laua taha tukastama jäi, seadis ta sammud Miralda ukse taha. Maja seinad olid ju nii õhukesed, et isegi naabri peeretamine kostus läbi. Nüüd oli naine valiku ees kas koputda Miralda uksele või vajutada kohe ukselinki. Koputamine võinuks ta plaanid tuksi keerata ning ta vajutas linki. Uks avanes. Miralda magas sügavat und köögis diivanil ja oh üllatust, Mari- Liisi ei olnudki majas! See oli Marellele võit, see on suur samm unistuste teel. Nüüd oli ta kindlamast kindlam, et saab varsti miljonäriks. Naine nägi vaimusilmas ennast juba uhke limusiiniga ringi sõitmas ja suursugust villat linna rikasterajoonis omamas. Tema rõõm oli nii suur, et ta otsustas läita seal samas sigareti. Isegi kriuksuva pliidiukse lahti tegemise peale ei kössanud magaja. Tagala oli kindlustatud, memm kas oli võtnud unerohtu või oli haigus süvenenud. Marellel olid vabad käed, ning ta otsustas võõras korteris pisut asju revideerida. Vanaaegse kummuti sahtlist leidis ta laeka kuldehetega. Marelle tahtis kogu sisu kohe oma taskusse valada, kuid siis tuli ta mõistusele. See oleks liiga ohtlik olnud ja nii ehk naa oli ta kindlamast kindlam, et kogu memme varandus saab varem või hiljem tema omaks, ning ta pistis oma taskusse vaid ühe briljantsõrmuse neljast. Nähes, et memm ikka sügavat und magab, tuulas ta elamises edasi. Pisikese, neerukujulise laua liniku alt leidis ta hiigelvõtme. Algul ei osanud naine sellele erilist tähelepanu pöörata, võti nagu võti ikka, vanaaegne ja pisut roostes. Küllap mingi vana aida võti mälestuseks alles hoitud, nagu vanuritel kombeks on, mõtles ta. Siis aga avanes suur ja üllas vaatepilt. Suure kapppeegli taga asus mingi kahtlane kapp, seina sees, nagu põnevusfilmides. Selleks et kappi avada oli vaja kapppeeglit paigast nihutada. Isegi selle peale et ärganud memm. Neerulaua liniku all olev hiigelvõti osutus seinakapi võtmeks ja siis kapp avaneski. Kapil oli neli suurt sahtlit. Esimeses asus patakate viisi raha, puhast ja puutumata raha mis oli alles pakkide sees ja kasutamata. Marelle ei uskunud oma silmi. Ta tahtnuks rõõmust lausa kiljatada, kuid sulndis ennast vait olema. Päris mitu korda tõstis ta rahapakke edasi ja tagasi, et veenduda nende olemasolus. Igaks juhuks ta pakke lahti ei teinud, sest oli kindel, et kogu raha saab tema omaks. Ülejäänud sahtlid jättis Marelle puutumata, kuna kartis et memm võib ärgata. Ta keeras uuesti kapiukse lukku, nihutas vaikselt kapppeegli seina vastu ning asetas hiigelvõtme neerulaua liniku alla tagasi ning sulges enda järel korteri ukse. Sõrmuse teen homme vedelaks, sest seda õnne tuleb sõpradega tähistada, mõtles ta ning astus oma korteri uksest sisse.

„Neeme, Neeme ärka! Ma tõin uue pooliku. Hakkame nüüd rõõmustama.“ säras naine nagu jõulupuu. Kuid Neeme ei ärganud. Neeme ei ärganud ka hommikul kui naaberkorteri sininina tuli peaparandust otsima. Neeme ei ärganud enam kunagi.

Kui politseiauto maja juures lahkuma hakkas, nägi Miralda kuidas käeraudades Marellet autole talutati. „Pill tuleb pika ilu peale!“ parastas Miralda, kes oli taas endine tagasi.

27.11.2015.a. Mai