Westoffhauseni häärberi saladus 18. peatükk

    18. peatükk

„No, tere hommikust! Kas lapsed alles magavad? Kuidas siin võõrsil öökene ka möödus? Tulin eile nii hilja töölt, jube väsimus oli. Lahendasin teleka ees paar õllet ja jäin magama. Öösel ärgates avastasin, et olen üksinda kodus, kuid ei tahtsnud enam helistama ka hakata. Ikkagi öö oli ja kartsin sinu ja laste öörahu rikkuda. Tegin pannitäie omletti, sõin kõhu täis ning viskasin uuesti diivanile ja uinusin. Hommikul ärgates avastain ikka ennast üksinda häärberist ning mõtlesin endale hirmu turjale. Püüdsin enne siia tulekut sulle helistada, kuid su telefon oli välja lülitatud ja hakkasin muretsema. Kohvikust sain omaniku, härra Rasmus Kajakase mobiilinumbri, kuid kahel korral ta ei vastanud ja rohkem ma ei julenud helistada, ikkagi hommik alles. Otsustasin ise kohale sõita, kuna süda valutas teie pärast.“ jutustas Ralf. Marelle ehmatas ennast keeletuks. Ta ei osanud iial arvata, et Ralf teda otsima võiks tulla. Tõsi, just Rasmuse telefonihelina peale tal uni kaduski. Naine isegi vaatas salaja helistaja nime, kuid võõralt numbrilt helistades telefonile nime ette ei löö ning ei tundnud unesegasena Ralfi numbrit ära, kuigi see oli tal peas. Rasmus ise aga keeras teist külge ega viitsinud kõnele vastata, kirglik öö oli teinud oma töö. Naine seisis mitu minutit vaikides ja ei osanud midagi ütelda. Tema sees elas hirm, suur hirm, hirm Ralfile vahele jääda. Pealegi oli tal kohutav pohmakas ja ta ei teadnud mis toimub Gagarini majas. Ta ei teadnud kas lapsed veel magavad või on juba ärkvel. Süümepiinad süvenesid temas veel rohkem, kui Ralf avastas ta juustest männiokka. Ralf muidugi ei osanud midagi kahtlustada, sest ümberingi oli männimets. Ta arvas, et Marelle käis lastega metsas jalutamas. Marelle aga värises hirmust nagu haavaleht ning vaikis endiselt, kuni helises Ralfi telefon. Ralf pani kõne valjuks. „Tere hommikust! Rasmus Kajakas kuuleb. Vaatan siin, et olete mulle paaril korral helistanu. Kellega mul on au?“ „Eee...oodake üks hetk!“ palus Ralf. Rasmus jäi ootele. „Ma lähen käin korra ära, sina kõnele, tulen kohe tagasi,“ teavitas Marelle ja sammus majja kus ta oli öö veetnud. Ralf noogutas nõustuvalt ja hakkas uuesti kõnelema. „Ma, ma olen Ralf. Mu naine tuli eile kolme lapsega siia puhkama, kuid ma ei saanud nendega kuidagi kontakti. Naise telefon oli välja lülitatud ja...“ jutustas Ralf, kuid teda katkestas Rasmuse küsimus;“ Kuidas on teie naise nimi?“ „Marelle,“ sai Rasmus vastata, kui Marelle astus uksest sisse ning pani näpu suu ette ning lausus „tsss!“
„ Aga oodake nüüd, oodake palun! Nüüd on kõik korras, juba saime Marellega kokku, kuid ta kiirustas ühte majja korraks. Kõik on korras ja arusaamatus on lahenduse leidnud. Mu naine on leitud. Seega vabandan tülitamast...“ tänas Ralf kuni lõpuks avastas, et räägib iseendaga, sest telefon andis kinnist tooni. Rasmus oli kõne kinni vajutanud. Veider käitumine, mõtiskles Ralf endamisi, kuid tühja sest. Talle meenusid ühe töökaaslase sõnad, et Läti piiri ääres elavad müstilised inimesed, nad kõnelevad kuidagi teises keeles, näiteks „ ma pole seda teinu, ma pole seal käinu, ma pole seda näinu...“. Paljudes voolavat lätlase verd ja lihtsalt kohalik murrak jätab sõnade lõpust tähed või tähe ära. Ralf veel toona imestas ja pidas loogilisemaks, et mida Lätile lähemale, seda rohkem ilmub sõnade lõppu s tähtesid. Talle meenus kohe Lati helilooja Raimonds Pauls, kes eesti keeles on Raimond Paul. Aga, et d täht lõpust ära jäeti, see tundus naljakas. Kuid igas külas ja vallas omad kombed ja kiiksud, nii oli ka siin. Tegelikult Ralfile see meeldis, sest tal olid koolipõlves kaks sõpra rääkinud ka murdega, üks neist oli Setomaalt pärit ja teine Kihnust. Sealt hakkas Ralf tundma murrete vastu huvi. Ükskord ühikas elades, kui oli Ralfi söögitegemise päev, kuna poistel olid tehtud söögitegemise graafik, oma algatusel muidugi, teatas kursavend et tõi kodust ubinaid. Ralf siis pani potitäie vett keema, sest ta ei viitsinud kartulied koorida, kuid kartuleid ei kusagil. Poisid said kõhutäie naerda. Teisel korral, Ralfi sünnipäeval, kui talle kingiti palju lilli, teatas kihnlasest kursavend et toas olla kena tuti hais, ehmunud Ralf ära ja mõelnud siivutuid mõtteid. Kihlane taipas, et Ralf ei saanud lausest aru ja tõlkis selle eesti keelde, et ilus lille lõhn tähendab kihnu keeles kena tuti hais. Jälle oli naer saalis. Selliseid juhuseid tuli veel palju ette ja lõpuks hakkas Ralf neid ka ise kasutama. Marelle oli kuidagi kauaks ära jäänud. Ralf jalutas mööda merekallast närviliselt edasi-tagasi, kuna maju oli seal palju ja ta ei näinud millisesse neist Marelle sisenes. Kui ligi kakskümmend minutit oli Marelle korraärakäimisest möödas, tahtis Ralf juba uuesti Rasmusele helistada ja uut uudist teatada, kuid otsustas veidi veel oodata, oli ta ju harjunud Marelle järel ootama, eriti veel siis kui nad koos autoga kaubanduskeskuses juurde sõitsid. Loomulikult eelistas Ralf selle aja autos veeta, sest tänapäeval ju käe otsas raskeid ostukotte tarima ei pea . Selle jaoks võtad ostukäru ja kärutad sellega kraami auto juurde. Pealegi ei sallinud Ralf poodlemist ja eriti veel seda kui Marelle kasutas võõrapärast sõna „shoppama“, ta eelistas pigem poodlemist või ostlemist, kuigi viimane sõna tundus ka talle kuidagi kentsakas. Vahel tuli naist kaubamajast oodata lausa mitu tundi, siis Marelle tuli, suured silmad peas ja teatas; „uups, ma ei märganudki, et juba paar tundi möödas on!“ No, mida sa ikka ütled, neelad selle kõik alla ja taas tõded et naised on naised.
„Rasmus, palun ära reeda mind! Palun ära riku mu elu ära! Palun, palun, palun..!“ lausa anus Marelle meest, kui oli majja jõudnud. „Ah, et...“ tahtis Rasmus midagi ütelda, kuid Marelle vaigistas ta suu suudlustega ja teadagi mis sellele järgnes. Nii need minutid üksteise järel kadusid, kires ja ihas, aga Marelle ei mõelnud ilmselt üldse ajudega, talle ei meenunud isegi Gagarini maja, talle ei meenunud oma kohustused, ei lapsed, ei mees. Ta oli nagu kirelõõmas leek, mis aina uuesti ja uuesti lahvatas, kuni lõpuks õigel ajal majast naases, sest ta nägi Ralfi seljaga maja poole seismas. Ralf tahtis just sellest majast teda ja lapsi otsima tulla. Marlle lausa jooksis Ralfi juurde ja tõi lagedale hädavale, et olevat tualettruumi lukutaha jäänud ja Ralf jälle uskus sinisilmselt. Ralf ja Marelle läksid Gagarini majja mis oli nii segi paisatud, nagu oleks sealt sõda üle käinud. Kerdo ja Mari- Liis magasid voodist pihta pandud madratsitel keset duširuumi ning Keiro oli endale aseme teinud üle kahe voodi. Ta oli need omavahel kokku lükanud ja asetanud madratsi kahe voodi keskele, ise magas poolenisti põrandal, kuna voodid olid laiali vajumas. Toakask oli aknalaualt maha tõstetud ja ilmselt oli seda kõvasti dušitatud. Terve maja põrand ujus, aga lapsed magasid ikka veel sügavat und. „ Mis toimub? Kas sina ei maganudki lastega ühes majas? Kuidas sa võid lapsed nii omapead jätta?! Kus sa üldse olid? Tunnista üles kus sa öö veetsid?!“ oli Ralf maruvihane, kuid õnneks oli tal taktitunnet, ta ei hakanud Marellet majas sõimama vaid tiris ta õue, maja ette. Ärritunud Ralf ei suutnud kuidagi rahuneda ja Marelle hakkas nutma. Kes seda nüüd teab kas need olid teeseldud pisarad, või hirmutas Ralfi hingeseisund teda sedavõrd, et ta kartis meest, igal juhul tönnis ta seal nagu väike laps, kes ema kallistust vajab. Ralfil hakkas temast päris hale ja ta muutis oma hääletooni. „Okei, ma saan sinust aru. Viimasel ajal oled sa üldse kuidagi tõre ja joviaalne olnud. Tarvitad mingeid meelemürke või? Ma ei saa sinust aru, naine! Ma ei saa sinust mitte midagi aru enam!“ oli mees nõutu. Marelle kogus ennast ja tahtis taas valedekaravaniga välja tulla, kui avanes maja uks ja pahur Mari-Liis, juuksed sassis nagu vanaema lõngakera, sealt mossis ja unise näoga välja astus. Nähes Ralfi muutus tüdruke nägu kohe. Ta vaatas altkulmu ema poole ja lausa jooksis Ralfile sülle.

„Issi, kallis issi, onju me ei lähe siit veel ära!? Onju sa tulid ma meiega siia. Las siis emme läheb ära kui tahab, aga sina pead siia jääma. Issi, ma nii igatsesin sinu järgi!“ Ralf ei saanud Mari- Liisi meeleolust aru, aga ta aimas, et midagi on teisiti, ta aimas, et tütar ja ema ei olnud just sõbralikult aega veetnud. Ralf oli tütre sõnade ja nägemise üle väga õnnelik, kuid teda näris ikkagi kahtlus. Teda näris teadmatus eilsest ja möödunud ööst. Aga ta ei hakkanud tütre ees enam midagi klaarima, vaid pidas õigeks vaikida. Kuid Mari-Liis ootas vastust ja selle pidi ta saama. „Kallis tütreke, ma kahjuks ei saa siia jääda, ma pean ju tööle minema. Aga teie saate kenasti päeva siin veel veeta koos emmega ja õhtul kodus näeme. Ja kui lubate emmele head lapsed olla siis ostan koju sinu lemmiku jäätisetordi, selle roosa ja ümmarguse. Kui aga kuulen, et te emme sõna ei kuulanud, siis jääte tordist ilma ja enam ma ei luba teis ka kusagile reisima. „Aga issi, me ei saanud ju magada, kuna see onu Ga-ga-rin vaatas seina pealt pildilt ja irvitas meie üle, sellepärast me talle teised silmad ja suu pähe joonistasimegi. Siis meie Kerdoga kuulsime kummitusi ja ei julgenud magama jääda, ning viisime madratsid duširuumi. Keiro nuttis ennast voodisse magama, sest ta ei mahtunud meie juurde.“ rääkis Mari- Liis kummitusteööst nii tõepäraselt, et jää või uskuma. Ralf vaikis. Nüüd oli selgemast selgem, et Marelle südametunnistus ei olnud puhas. Nüüd oli Ralf ikka väga pettunud. Ta suudles tütart laubale, lehvitas Marellele ja juba oli kuulda kummivilinat. Marelle ja Mari- Liis jäid maja trepile teineteist põrnitsema nagu kurjad pullid, kuni kuulsid lähemale jõudvaid samme. 16.11.2015.a Mai