16. peatükk
Umbes kakssada meetrit merepiirist ulpis, põhi ülespidi, vana must paat. Tõsi küll, eemalt ei saanud aru millega tegu võis olla ja küllap olid lapsed multifilmidest näinud, et vaal on sama värvi ning pidasid veesõidukit hiigelkalaks. Samas tekitas paat ka Rasmuses ja Marelles segadust, kuna nad ei teadnud põhjust miks see seal on. „Tädi, Marelle, mina küll ei arvanud et see vaal on. Ja pealegi tean ma et vaalad ei ole üldse kurjad kalad, nende seljas saab isegi sõita. Ma olen multifilmist näinud. Ma nägin seda musta kogu seal juba randa tulles, kuid ma ei teinud sellest probleemi. Just oleks põnev olnud, kui seal oleks vaal olnud...“ teavitas Keiro rõõmsal ilmel. Rasmus ja Marelle kamandasid lapsed kaldale ja läksid asja uurima. Rasmusel ei andnud Keiro jutt rahu ja ta küsis Marelle käest: „ Oot, kas nad ei olegi sinu lapsed? Kas sa oled nende hoidjatädi? Oma lapsed ju sind tädiks ei kutsuks, või kuidas?“ „Ah, ma ei viitsi praegu sellel teemal rääkida! Pealegi pole see hetkel tähtis, esmatähtis on teada saada ega seal paadi juures juhtumisi ühtegi laipa ei ole.“nähvas naine Rasmusele. Nii nad jalutasid vaikides paadi juurde, kuid õnneks oli see täiesti tühi. Rasmus arvas, et tegu võis olla kohalike poiste ulakusega, et nad kaaperdasid võõra paadi, kuna selliseid asju on enna ka juhtunud. Kuid ta ei suutnud siiski tuvastada kellele paat kuuluda võis. Ankrut ega aerusid ka seal näha ei olnud. Ühesõnaga Rasmus võttis selle ristsõnamõistatuse enda kanda ja nad tirisid paadi kaldale. „Oehh, ma olen nii väsinud. Peaks varsti liikuma hakkama, sada toimetust veel teha.“ kurtis Marelle. „Emme, ei! Mina ei taha veel koju minna! Sa ise lubasid et jääme siia pikemaks ajaks, vähemalt homseni. Mina igatahes jooksen ära ja ei tule autosse!“ jonnis Mari- Liis, ning jooksis piki mere kallast Jaagupi suunas. Poisid kuuletusid Marellele ega läinud sellel korral Mari- Liisi jonniga kaasa. Nad lonkisid, pea norgus, täiskasvanute sabas Kosmonautika Puhkekeskuse suunas, kuid samas kiikasid eemalduvat Mari- Liisi. Tüdruk ei kavatsenudki alla anda, nii kange oli ta. Igasugused hirmud olid tüdrukul meelest läinud, sest tusatuju ja jonn olid temas võimust võtnud, ja sellises hingeseisundis võis Mari- Liis lausa mägesid ületada, ilma, et tal kõrgusekartus meelde tuleks.
„Marelle, tüdruk võib nii ära kaduda. Iial ei või tead kes mööda rannikut ringi longib, sülitas Rasmus kolm korda üle õla ...Ja mida sa siis teed? Kuidas sa saad nii ükskõikselt käituda? Kui sul oma lapsed...“ kutsus Rasmus Marellet korrale. „Oma lapsed, oma lapsed, mida tead sina üldse lastest!“ karjus ärritunud naine ning kiirendas sammu. Rasmus oli suures segaduses, ta ei teadnud kas need on Marelle lapsed või ei. Ta jäi seisma ja otsustas poisid kaasa kutsuda ning Mari- Liisi rahustama minna. Poisid seisid nagu soolasambad ega osanud käituda. Siis avas Kerdo suu: „Onu, Rasmus, me ei julge tulla koos sinuga, tädi Marelle võib väga, väga kurjaks saada ja siis ta ei võta meid enam kusagile kaasa. Nii võib isa meid koduaresti panna ja kogu meie suvi möödubki luku taga“ olid poisi silmad veekalkvel. Keiro noogutas venna jutu peale. „Poisid, palun ütelge mulle kes Marelle tegelikult teile on? Kas ta siis ei olegi teie ema? Kas ta on teie hoidjatädi?“ püüdis Rasmus asjasse selgust saada. „Ei ole ta meie ema ja tädi ka mitte, aga meie isa usaldab teda ning nii ta võtabki meid igale poole kaasa. Isa käib ise kogu aeg tööl ja tal ei ole aega meiega tegeleda.“ selgitas Kerdo. „Ah nii, ah siis nii käitub Marelle võõraste lastega,“ mõtles Rasmus endamisi. Ilma pikema jututa sammus ta välgukiirusel Mari- Liisi suunas. Tüdruk istus suurel rändrahnul, pea jalge vahel ja röökis täiest kõrist: „Ma vihakn sind! Ma vihkan sind, emme! Ma ei taha enam sinu tütar olla! Ma tahan issi juurde! Ma tahan ära surra!“ Nüüd ei saanud Rasmus enam millestki aru, sest talle tundus, et väga siira näoga poisid valetasid . Või kutsus Mari- Liis mingil põhjusel Marellet emaks? Kas Marelle survestas teda selleks? Rasmus ei tahtnud küll võõrast tühiõunast ampsu võtta, kuid talle tundus et enam ei ole valikut. Ta haaras nutva Mari- Liisi sülle ja püüdis temaga rääkida. Tüdruk siputas nii tugevalt jalgu, et mehel oli teda algul lausa raske kinni hoida. Tal oleks justkui karu jõud olnud. Aga lõpuks tüdruk andis alla. Küllap oli väsimus oma töö teinud, või tundis tüdruk üle pika aja et keegi hoolib temast. Ta hakkas läbi nutu Rasmusele kurtma:
„Minu emme ei armasta mind! Mitte kunagi ei ole ta mulle ütelnud et ta mind armastaks. Mitte kunagi! Kui ma ükskord julgesin ta käest seda küsida, käratas ta ;“Lolliks oled läinud vä!? Vaata vähem neid Mehhiko seebiseriaale! Minu vanemad ei ole mulle kunagi ütelnud, et nad mind armastaks. Ja pealegi lõpeta see jonnimine ära, muidu annan su lastekodusse!“ „Annab sinu lastekodusse? Kas ta siis ikkagi on su ema?“ ei saanud Rasmus enam mitte millestki aru. Segadus temas aina kasvas. Tüdruk vaatas veidra pilguga onule otsa ja lausus: „Ma tahaks et ta ei oleks mu ema. Ma tahan endale sellist ema kes mind armastaks! Aga ta on minu ema, kuid mulle on kogu aeg tundunud et ta hoopis vihkab mind.“ „Kas Kerdo ja Keiroga käitub ta teistmoodi? Kas ta hoiab su vendi rohkem?“ uuris Rasmus. Mari- Liis vaatas teda jahmunud pilguga ja ei lausunud enam sõnagi. Suured pisarad voolasid mööda ta põski Rasmusele sülle ja mees tundis, et ta vaid piinab tüdrukut oma küsimustega. Nad palus tüdrukul oma kukile ronida, millega viimane imekobel nõustus. Küllap meenus talle Ralf, kes teda tihti kukil kandis, kuigi tüdruk kartis kõrgust. Aga issi kukil oli alati turvaline olnud. Kuid pisarad ei tahtnud lõppeda, sest Mari- Liis südamest kartis ema reaktsiooni. „Noh, korjasid selle närvipuntra üles. Jonnipunnil vedas! Sitaks vedas!“ räuskas Marelle ebatsensuursete sõnadega, mille peale Rasmus teda korrale kutsus. „Lõpeta ära! Nad on ikkagi lapsed! Nii mürgitad juba lapsena nende hinged ja mida sa siis veel elult ootad!? Kas, kurat, sul südant üldse sees ei ole või?“ ägestus mees. Marelle sai maruvihaseks, et Rasmus laste poolt oli. Oli ta ju selline naine kes pidi alati saama suure karja juht olla. Tema pilli järgi pidi isegi Ralf kodus tantsima. Õhk kauni rannikuküla rannas oli väga paksuks läinud. Mari- Liis jäi Rasmuse sülle magama ja poisid istusid hiirvaikselt rannal ja ehitasid liivalosse. Vaid aeg-ajalt piilusid nad kulmu nurgast teiste poole. Rasmus tõusis magama jäänud lapsega püsti ja luba küsimata viis Mari- Liisi Gagarini majja magama. Marelle istus autos ja pahvis närviliselt sigaretti. Ta oli püha viha täis, kuid olukord näis lootusetu. Ühest küljest tahtis ta jääda puhkekeskusesse lausa mitmeks päevaks, kuid teisalt oli päev just mitte kõige parema iseloomuga olnud. Naine kustutas suitsu, viskas koni teadmatusse kaugusse, mile peale nägi Rasmust tulemas ja koni üles korjamas. Naine turtsatas ja käivitas auto.
„Oota nüüd! Kuhu sa lähed? No, kurat! On naised!“ sai Rasmus veel autost kinni. Marelle tegi omast arust nalja: „Tahtsin vauid nalja teha, tahtsin vaadata kuidas sa reageerid. Ja ära hakka mulle mingeid noomitusi siin lugema, muidu võib nali tõeks osutuda!“ „Naine, mis sinu sees toimub?! Ma siin ennist arvasin, et oled ikka endine Marelle, aga tundub et eksisin ja lausa rängalt eksisin. Kuhu on jäänud see armastav ja hell naine sinus? Kuhu on jäänud su südametunnistus? Mis putukas sind küll hammustanud on? Issand küll, me ei oleks pidanud ükldse enam kohtuma! Ma olen sinus sada protsenti pettunud!“ seisis Rasmus auto kõrval ja ta silmad olid vaheldumisi kurbust ja kurjust täis. Mähkamatult oli päev videvikku jõudnud. Kairo ja Kerdo ehtasid liivalossikesi rannal juba tundide kaupa, kuid nad ei julgenudki sealt ära tulla. Kui Marelle Rasmusele teatas, et tahab üksinda autos olla ja muusikat kuulata, lahkus mees auto juurest ja läks poistega jutustama. Talle jäigi selgusetuks kes lapsed Marellele on kuid ta otsustas, et ei hakka oma pead selle üle enam vaevama. Lõppude lõpuks võõras mure. Hämadrudes juhatas ta Kerdo ja Keiro Gagarini majja magama, kus juba Mari- Liis õndsat und ilmselt nägi. Mees nägi, et Marelle istub ikka veel autos ja kuulab muusikat mida saab vaid vaibakloppimise alla liigitada, kuid ta ei tenud naisest välja, liikus oma auto suunas ja otsustas minna mõningate kilomeetrite kaugusele, Kablisse „Ultima Thule“ kontserdile. Kui Marelle märkas Rasmust auto suunas liikumas, astus ta oma autost välja ja karjus:“ Kuhu sa lähed? Tahad ütelda, et lased varvast ja jätad mind nende väänikutega üksi? Seda ma küll sulle ei andesta!“ „No, eks sa pane oma autole ka hääled sisse ja läheme! Kablis algab viieteistkümne minuti pärast „Ultima Thule“ kontsert ja mina küll sellest ilma ei taha jääda. Chiao!“ tõmbas ta auto ukse enda järel kinni, kuid Marellel olid sellel hetkel ilmselt maailma kõige väledamad jalad. „Oota nüüd! Oota! Võtad ehk mind ka kaasa!?“ jooksis ta ähkides Rasmuse auto juurde. „Noh, hea küll! Roni peale!“ muutus mehe süda härdaks.
Kui nad peateele jõudsid, tundis Rasmus naisel alkoholilõhnu ja küsis: „Mida? Miks sa joonud oled? Mis sinuga toimub? Ohjah, te naised olete...“ ei saanud ta oma lauset lõpetada, kui Marelle surus oma huuled mehe huultele ja auto keeras metsavahele tagasi. See mis seal männikus toimus, sellest oskavad pajatada vaid liivaluited männimetsas. Aga kontserdile nad jõudsid. Küll viieteistkümne minutilise hilinemisega, aga jõudsid. Ja ega neil siis veel teineteisest küllalt ei saanud, terve öö ja terve puhkekeskuse maja oli nende päralt. Hommikul, kui Marelle püüdis salaja puhkemajast välja hiilida, et Gagarini majja minna, nägi ta Gagarini maja juures seismas tuttavat autot. 13.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar