20.peatükk
„Tere, patsient Eicshen! Kuidas puhkus möödub? Kas oled juba kosunud ka? Ma võtsin ka väikese puhkuse, tundsin, et on vaja. Liiga palju pingeid viimasel ajal olnud ja...“ kostis läbi telefoni doktor Marjapuu hääl. Ralf ei uskunud oma kõrvu, ta vaikis sest unenägu oli liiga selgelt meeles. Mees kogus ennast ja küsis imestunult; “ Doktor Marjapuu, sina või?“ Ta kuulatas vaikselt ja jätkas kõne: „Ma just helistasin haiglasse, kuid seal üteldi, et sõitsid puhkama. Olin mitte just meeldivalt üllatunud, kuna palusid ju et ma helistaks sulle. Ja kus kohast sa mu mobiilinumbri said?“ oli ta hämmingus. „Hmm, arstidel on lisaks patsientide numbritele ka nende lähedaste numbrid olemas. Ei pea just detektiiv või hiromant olema, et teada saada kus kohast ma numbri sain,“ muheles Leana. „Aa, ahaa,“ oli mees meeldivalt üllatunud. Ta vaatas oma telefoni, siis vaatas enda ümber, tõusis voodist, vaatas ega Leanat juhtumisi ta akna all ei ole, istus pansionaadi aktiikstiilis tugitooli ja vaikis. „Kuidas siis mu patsient ennast ikkagi tunneb? Mina kavatsen nädalajagu päevi puhata ja siis naasen tööle tagasi. Hetkel istun mullivannis ja nagu sa ilmselt kuuled, mängib mul taustaks Enia. Ma jumaldan Enia lugu „Angel`s“. Juba ainuüksi see lugu viib mind pilvepatjadele hõljuma. Ma võtsin Enia ja Enigma plaadid kaasa. Ka ei väsi ma kunagi ilmselt Enigma loost „Return To Innocentce“, kuigi suurima hea meelega kuulan ka indie muusikat Eesti bändide „Dagö“ ja „Jääboileri“ esitluses. Kas sina kuulad sellist muusikat?“ küsis doktor Marjapuu. „Hmmm, mina eelistan „Metsatölli“ kuulata ja juba aastaid. Tõsi küll, hiljuti avastasin enda jaoks ka „Loitsu“ kuid ma ei tea kas see punt üldse tegutseb veel. Üks sõber rääkis, et nad olla uuesti kokku tulnud, teine teadis väita, et nad on kogu aeg tegutsenud. Üks nende lugu, nimega „Kodu“ on mu vaieldamatu lemmik, olen seda tuhat korda vist leierdanud, aga kuulamast väsinud ei ole. Siis on veel veidi raskemat rokci viljelev bänd „P.W.A.“olnud läbi aastate mu lemmikute nimekirjas. Möödunud aastal käisid nad ühes väikelinnas esinemas, ootasin kogu õhtu, et nad teeks ka mu lemmikloo, kuid jäingi ootama. Aga õnneks on selle loo mitu versiooni youtubes saadaval ja saan seal kuulata. Polegi ammu seda teinud, peaks. Loo nimi on „Need Viikingid“. Ah, eks ma ise võibolla olen pisut ka hingest vana viiking,“ muheles Ralf.
Ralfi ja Leana telefonikõne kestis pikalt, nad nagu ei tahtnudki kõne katkestada, kuid lõpuks see siiski juhtus. Kui Ralf hakkas vaatama Leana numbrit, et see oma telefonimällu salvestada avastas ta, et naine oli numbrinäidu maha võtnud. Ralf muutus kurvaks, ühe hetkega oli ta hea tuju justkui peoga pühitud. Ta lasi telefoni sõrmede vahelt maha kukkuda ja viskas voodisse pikali. Raamatu lugemisest ei tulnud enam midagi välja, sest mõtted olid mujal, mõtted oli loomulikult doktor Marjapuul. Meest haaras tühi tunne, ta tundis ennast kui kasutu inimvarena ja talle tuli meeletu koduigatsus peale. Veel mitu tundi vähkres ta voodis, enne kui uni tuli. Ralf oli enda jaoks otsuse teinud, homme lendab koju tagasi. Jätkuvalt ei mõistnud ta naisi. Miks pidi tohter teda siis üldse ärritama, kui ta oma numbrit salatses? Ehk oli ta oma kallimaga puhkamas ja kasutas vaba hetke helistamiseks? Ralfile see nii ei tundunud, ta süda ütles muud. Kuid siiski ei suutnud ta mõista oma raviarsti käitumist. Oli just doktor Marjapuu ju see kes soovitas Ralfil reisima minna. Ja nüüd selline käitumine. Milleks? Ralfis tärkas õrn lootus, et ehk on ka Leana temasse armunud või vähemalt armumas, sest armunud inimesed teevad tihti selliseid ootamatuid samme. Või äkki oli hoopis ta enne Ralfi helistanud kellelegi kellele ta ei tahtnud oma numbrit näidata? Või oli üldse asi sellest, et ta võttis on töö puhkusele sõites kaasa ja helsitas oma patsientidele numbrinäiduta? Kujuta ette kui kõik patsiendid hakkaks talle tagasi helistama. Igatahes midagi oli viltu, mingi müstika oli selles asjas sees. Midagi millele vastust leida ei olnud kerge. Lõpuks vastu hommikut sai Ralf sõba silmale. Hommikusöögi jättis Ralf muidugi vahele, kuna uni oli sellel ajal liiga magus. Mees vedas ennast alles vastu lõunat voodist välja ja avastas, et lend millega ta oleks kiiremini koju saanud, oli juba õhus. Väike nördimus mis temasse tuli, möödus kohe kui helises telefon. Ralf võttis kõne vastu ilma sellele pilku viskamata, ta oli nii kindel, et helistab taas Leana, kuid ta eksis. Eksis rängalt.
„No nii, oli kuulda, et sa oled haiglast välja saanud. Huvitav, kus sa siis redutad? Leidsid haiglast mõne omasuguse eide ja kolisite kokku vä? Käisin eile su osmiku juures ja näha oli, et seal mingit elu ei toimu. Mul hakkas sellest onnist lausa kahju, seisab nukralt nagu mõni maha jäetud tondiloss, ei ühtegi hingamist. Äkki lased mu sinna elama? Tuletama ehk ilusaid aeg muule vä?“ mõnitas Marelle Ralfi. Ralf katkestas kõne ja mitte ükski heldusenärv ei liikunud tema ajus. Mees sattus segadusse, kuna mõte koju lendamisest ei tundunudgi talle enam nii ahvatlev. Pealegi ehmatas ta väga, kuna ta viibis välisriigis kuid ilmselt vähemalt seda Marelle ei teadnud, muidu oleks ta veel rohkem ähvardama hakanaud. Kuigi ta ehk tahtiski, aga mees ju lõpetas kõne enne. Aga nüüd otsustas ta tõesti telefoni välja lülitada, kuigi ootas väga Leana kõnet. Aga ta pidas targemaks ennast ebameeldivuste eest hoida, lülitas telefoni välja ja lonkis randa, et merekohina saatel oma maailma selgust saada.
Juba pool tunnikest mööda randa jalutades, lonkis talle vastu sama välimusega mees kes ta unenäos Placido Domingot meenutas. Ralf vakatas jat tahtis peaaegu võõrale tere ütelda, sest oli ta ju mehega unenäos uhelnud. Kuid õnneks kivi, mille taha ta koperdas, säästis teda ebameeldivusest. Tahes tahtmata liikus taas mehe mõte unenäo peale, sest juba üks tegelane oli olemas. Ralf hakkas uuesti unenägu meenutama ja tundis rannal ära punase-kollase triibulised rannatoolid, kuid mees rahustas ennast sellega, et selliseid rannatoole leidub igas kuurortlinnas, et pole ju enam sügav stagna aeg kus väljamaa asjad olid kättesaamatus kauguses ja sellistest toolidest võisid vaid und näha. Eemalt lähenesid talle kolm rastapatides meest, kes laulsid Jamaica rütmening Ralf nautis seda. Tunni möödudes sai väsimus mehest võitu. Ta istus punakas- kollasele rannatoolile ja pani kohaliku ajalehe oma näo ette, et mitte päikesepistet saada, sest saarel oli eriliselt kuumav päike. Mees vajus unne ja ärkas selle peale, kui üks ragamasta teda võõrkeelse pomina saatel üles ajas. Ralf avas silmad ja ehmatas, nagu oleks kummitust näinud, sest see rastadega mees oli angu reklaamklipist välja astunud, suure suu ja homeerilise naeruga. Kuigi Kariibi mere valged liivarannad olid väga ahvatlevad ja reggae rütmid ning imekaunis päikeseloojang kaasahaaravad, oli mees pisut nukker. Tal ei olnud seltsilist. Väga palud toimus saarel abieluregistreerimisi ja veedeti mesinädalaid. See pani Ralfi unistama ja tegi ta meele kurvaks. Ralfi tüütasid kohalikud turistid, kes muudkui üritasid ükskõik mida mehele pähe määrida, et raha saada, aga Ralf ei huvitunud eriti millestki. Teda huvitasid pigem kanajalgadel majad, mille alt vesi läbi voolas. Kui ta mõne turistiga vestles siis selgus et seal armastatkse meeletutes kogustes rummi manustada. Igal pool kus Ralf ringi liikus, laiasid iidol Bob Marley hiigelsuured plakatid ja tema jäljendajaid leidus ka igal sammul. Mõni oli isegi nii kohutavalt sarnane, et ajas mehe segadusse. Ta juba kujutaski ette, et Bob naeratas talle. Ralf unistas enne Jamaicalt lahkuda käia ära ka Bob Marley mausoleumis, kus pidi olema ka hulganisti iidoli pille. Ka kohviistandustes ära käimine oli tema unistustes.
Õhtuks oli Ralf liiga väsinud, et tuvuda Jamaica ööeluga. Ühest küljest ta tahtis ju kellegai suhelda, kuid teisalt vajas ta üksiolemist, taastumist. Pealegi ajas teda iivaldama marihuaana hais, sest seda suitetati igal pool kuigi pidi seadustega keelatud olema.
Järgmisel hommikul oli ta virgem. Ralf tunnetas et tuleb parem päev. Tema mobiiltelefon vaikis endiselt, kuigi päris mitmel korras tahtis ta seda näppida, kuid õnneks suutis ennast korrale kutsuda. Üks Leedu turist, kellega ta hiommikusöögi lauas tutvus, osutus meeldivaks vestluspartneriks. Leedukas soovitas Ralfil isegi mitte päise päeva ajal rannas üksi liikuda, kuna kohalikud olla turistide vastu eriti verised. Üks mees nende ekskursioonigrupist pidavat viibima raskete kehavigastustega hailgas, kuna sain lihtsalt peksa, selle eest et ta kohalike käest midagi ei ostnud. Ja arstiabi pidvalt saarel nii kohtavalt kallis olema, et mees olla ütelnud, et tema ravimine läheb talle kogu aasta palga maksma, sest ilmnes et ravikindlustusega olla tal mingi kamm olnud, et võltsitud või tont teab mis. Õnneks oli Ralfi ravikindlustus korras ja ta oli selle reisi eel ka vastavalt vaktsineeritud, et igasuguseid ebameeldivaid tõvesid endale külhe ei poogiks. Aga leeduka jutt tegi igal juhul ettevaatlikuks, sest Ralf tuli ju otse haiglast reisile ja ta polnud saare kohta eriti kodutööd teinud, seega ei osanud ta arvata mis ohud teda oodata võivad.
Tassikese kohalikku teed ära joonud, otsustas Ralf võtta oma raamatu, Olev Remsu „Supilinna surmad“ endaga rannatoolile kaasa ja lugema hakata. Tolle raamatu oli üks autori sugulane Ralfile haiglas kinkinud, pühendus sees ja puha. Ralf ei olnud küll eriline lugeja, aga võõrsil eesti keelset raamatut lugeda oli kuidagi eriliselt mõnus. Pealegi oli mehesse eluvaim sisse tagasi tulnud ja ta sai raamatu lugemise vahelt kohalikke iludusi piiluda. Või noh, mis kohalikke, sest enamus olid turistid üle kogu maa. Kuigi Ralfile meeldisid blondid ja suurte rindadega naised, avastas ta et saarel puhkab palju kenasid mulatitare, kelle keha on palju kenam kui tänapäeva modellidel, kurvikam ja pudelikujulisem. Ühe mulatitariga oli tal hommikulauals tekkkinud eriline silmside. Mees oli nii raamatusse süvenenud, kui märkas enda eest kedagi seisvat.
18.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar