29. peatükk
Miralda tundis vaistlikult et tema elamine on võõrast ja surnud energiat täis. Ta avas aknad ja pani trepikoja pesemiseks mopi ning veeämbri valmis. Peale teda ju keegi seda pordumaja ei kasinud. Kuid kogu korrusmaja lehkas alkoholi, sita ja joodikuhaisudest. Nüüd veel Neeme hingeheitmine ka. Memm kavateses peale küürimist kirikust küünlaid tooma minna, sest tema arvates puhastaid need kõige paremini elamise halvast ja surnud energiast. „Igal oinal oma mihklipäev!“ vastas Miralda külmalt alumise korrusel sinininale, kes väitis, et Marellel ei ole Neeme surmaga mingisugust seost, kuna Neeme põdes raskekujulist hüpertooniat ja igasugune alkoholi tarvitamine oli talle kurjast, kuigi mees sellest ei hoolinud, ning pohmaka raviks kummutas kõrist alla isegi õukasid ja surrogaate, mida turult odava raha eest osta sai. Ega sinininagi nendest prii ei olnud, olid nad ju omal ajal koos vangilaagris aega veetnud, kuid juba seal oli Neemest autoriteet saanud, ning kogu vangla juhtkond lausa kummardas teda. Päris mitmekid kordi käis ta lausa range režiimiga kongist hüppes, kuid sellest vaikis ajalugu. Lisaks tegeles ta passiivselt ka keelatud ainete smuugeldamisega, sest jooksupoisid olid ju vabaduses. Kuigi neid langes trellide taha nagu kärbseid peale vihma, see Neemet see ei heidutanud, ikka ja jälle leiti uusi ullikesi kellest kullerid vormida. Tõsi küll, Neeme istus terve oma aja ära, aga mis tal seal viga pidi olema, elu oli nagu lill. Väljamaa suitsu ja alkot smuugeldati vangilaagrisse ikka hulgimates kogustes ja igal nädalavahetusel käis pidu ja trall, millest nii mõnegi kõrgem tegelane osa võttis. Küllap sellel Marellel ka oma osa võis Neeme lahkumise osas olla, arvas memm. Kui ta juba oma lihast tütart armastada ei suutunud, mis siis veel imestada kui ta oma kambajõmmist lakekrantsi elutule kustutamisele kaasa võis aidata. Pealegi polnud Neemest muud kasu kui vaid voodirõõmude tarvis, sest Marelle armastas pidevalt alkouimas olles kiidelda kuidas ta kõhuvennal on riista naha alla aetud plaksiklaasist saarikud ning kui seksikas Neeme on. Väidetavalt ei pidavat naine enam peale „Oodake nüüd, rahunege! Meil on teile vaid mõned küsimused, me ei süüdista teid Neeme surmas. Kas kuulsite mingit suuremat kaklust või lärmi tolles korteris kus insident aset leidis? Kas keegi käis ka teid eile tüütamas? Kas olite üksinda kodus? Millega te eile tegelsite?“
„Oh, teid tüütuid küll!“ ühmas Miralda, pühkis märjad käed põlle sabasse ja hakkas küsimustele vastama. „Vaadake, mina olen vana inimene ja minu kuulmisega ei ole ammu enam kõik korras. Katsuge ise minu ealsiseks elada. Tänapäeva inimesed, kui nad üldse nii vanaks elavadki on ammu selles vanuses kurdid ja pimedad. Ainult elate arvutite taga ja rikute oma silmanägemist. Ja mis te arvate, et see kohutav muusikatümps, mida vaibakloppimiseks nimetatakse, ei riku kuulmist? Ja ega need kõrvaklapidgi inimese kuulmist paremaks ei tee. Mis kuradi kakelungi või asja minusugune vana inimene pidi teie arvates kuulma? Mina ei kuulnud midagi. Istusin üksinda kodus ja vaatasin telekat ning kobisin juba üsna varakult sängi, vanainimeste asi. Õhtul vara magama ning kuke ja koiduga üles.“ oli Miralda ikka veel kuri, kuid püüdis koormast vabaneda. Ta küll ei rääkinud tõtt, ei rääkinud, et Mari- Liis tema juures pesitseb ja Marelle päeval teda tüütamas käis, memm lihtsalt tahtis tüütutest politseinikest kiiremini vabaneda ning hooramaja edasi küürida. „Heakene küll. Suured tänud! Rohkem meil teile küsimusi ei ole. Kena päeva!“ lahkusid mundrimehed ja Miraldal oleks nagu raske taak turjalt maha langenud. Ta istus märjale trepimademele ja ohkas südamest; „Oh, saa saadana silmamuna! Ega nad nüüd ometigi mulle mede majas aset leidnud insidendi pärast trahvi ei tee!? Katsugu ainult! Ma keeran neile sihukese käki kokku, et siga ka ei söö! Kurat, omas kodus ei saa ka enam rahu! Juba homme lähen maakleri juurde ja panen selle osmiku müüki, kuid see peab saladuseks jääma, üürnikud ei tohi haisu ninna saada, muidu on küll kuri karjas. Juba ammu ähvardavad nad mind punaste kukkedega, mine neid hulle tea!“ kõneles ta endaga, kui nägi, et ühe üürniku korteriuks on poikvel. Memm tõusis trepilt, viskas mopi nurka ja sisenes luba küsimata poikvel uksest. See mis teda ees ootas oli rohkem kui õõvastav. Terve korter lehkas lausa raipehaisu järgi. Toas diivanil istus hirmunud joodikmemm ja ootas oma karistust pealt kuulatud jutu pärast, ise värisedes nagu haavaleht. Kamorku uks oli avatud ja see oli põrandast laeni prügi täis ja ruum lausa kihises, nagu elaks seal tuhandeid usse, kes omavahel sigivad. Küllap see nii ka oli, mis kihin see muidu veel olla sai. Pool tuba oli täis tühja klaastaarat, mida üürnik polnud vast aastaid saarikutega mehega seksimist teisi mehi enam tahtmagi, kuid Marelle puhul see ilmselt ei kehtinud, kuna tal käis seal joomas ikka igasuguseid elukoolikuid, keda Marelle, nagu Seksi Kristi omal ajal, lausa häbenamatult oma kitsukeses elamises pruukis. Üks tema joodikust sõbranne teadis lausa rääkida, et ega Marelle ühte meest korraga ette ei võtnud, et seal toimusid lausa grupiviisilised orgiad ja seda mitte meeste eestvedamisel. Kes teab kas see naine tõtt rääkis, aga üks pidevaid joomakaaslasi ta igal juhul Marelle korteris oli. Ja alalõpmata viskas Marelle teda oma elamisest välja, kui mängu tuli mees keda Marelle tahtis rajalt maha tõmmata. Nii juhtuski ühel korral, et Miralda- memm talutas keset tormist talveilma enda juurde öömajale tolle sama naise, kes lendas nagu jahukott ihualasti Marelle elamisest maja ette lumehange. Miralda võim naabrite peale ei hakanud, ise oli kord kuradile sõrme andnud ja üürnikud lubasid memme koos majaga põlema panna, kui ta neid peaks välja viskama. Nii memm kannataski, sest mine neid alkohoolikuid tea, nad on nagu süüdimatud tegelased, kes oma tegude eest ei vastuta.
Kui Miraldal oli alumise korruse trepikoda pestud, astusid maja välisuksest sisse mundrimehed kes tuldi memmelt aru pärima Neeme surma suhtes. Memm algul võpatas, sest esimese hooga arvas ta, et Mari- Liisiga on midagi juhtunud, sest tema mäletamist mööda jäi tüdruk eelmisel õhtul tema juurde magama, kuid nüüd teda ei olnud ja see tegi memmem murelikuks. „Tere, kas teie olete Miralda- Marie Maapõld?“ küsis lühikest kasvu politseinik Vares, kes ennast viisakalt tutvustas. Miralda ajas selja sirgu ja jäi mehi juhmi näoga vaatama. Tema silmad olid hirmu täis ning ta vastas: „Terekest! Jah, see on küll mu kodnikunimi. Kuidas saan teile kasulik olla?“ ei muutunud ta mundrimeeste suhtes ebaviisakaks, kuigi miski temas tahtis sitasti ütelda. „Väidetavalt olete teie selle korterühistu omanik...“ püüdis teine politseinik asjaga tegelda, kuid Miralda segas kärsitult vahele: „Mis korteriühistu omanik, ma olen kogu selle maja omanik, ainuomanik olen, Vohh!“ „Heakene küll, teie kui maja omanik, kas olete teadlik, et teie poolt välja üüritud korterist leiti ühe Neeme nimelise meha laip? Kus viibisite teie sellel ajal?“ jätkas politseinik uurimist. „Einoh, takka targemaks läbeb, nüüd hakatakse mind mingis mõrvas ka veel süüdistama. Jah, mul võibolla ei ole alibi, kuna viibisin üksinda omas kodus. Ei, mul ei ole ometi aega silma peal hoida mis teiste elamises toimub ja kas ma peaksingi?“ torises Miralda. „Vaadake...“ tahtis politsenik jätkata, kuid Miralda ei laskunud. „Lõpetage valedel jälgedel kõndimine ja hakake ükskord ometi oma tööd tegema! Vene ajal miilits vähemalt tegi oma tööd, aga teie paarutate oma uhkete limusiinidega mööda linna ringi, priitsite poriloigud jalakäijate peale tilgatuks ja ajate sihukest ila suust välja, et süda läheb pahaks,“ solvas Miralda politseinikke, mille peale üks neist eriti veriseks sai ja memmel ennast riidesse panna käskis ja nendega politseijaoskonda minna. Teine oli leplikum ja püüdis memme mõista.
„Oodake nüüd, rahunege! Meil on teile vaid mõned küsimused, me ei süüdista teid Neeme surmas. Kas kuulsite mingit suuremat kaklust või lärmi tolles korteris kus insident aset leidis? Kas keegi käis ka teid eile tüütamas? Kas olite üksinda kodus? Millega te eile tegelsite?“
„Oh, teid tüütuid küll!“ ühmas Miralda, pühkis märjad käed põlle sabasse ja hakkas küsimustele vastama.
„Vaadake, mina olen vana inimene ja minu kuulmisega ei ole ammu enam kõik korras. Katsuge ise minu ealsiseks elada. Tänapäeva inimesed, kui nad üldse nii vanaks elavadki on ammu selles vanuses kurdid ja pimedad. Ainult elate arvutite taga ja rikute oma silmanägemist. Ja mis te arvate, et see kohutav muusikatümps, mida vaibakloppimiseks nimetatakse, ei riku kuulmist? Ja ega need kõrvaklapidgi inimese kuulmist paremaks ei tee. Mis kuradi kakelungi või asja minusugune vana inimene pidi teie arvates kuulma? Mina ei kuulnud midagi. Istusin üksinda kodus ja vaatasin telekat ning kobisin juba üsna varakult sängi, vanainimeste asi. Õhtul vara magama ning kuke ja koiduga üles.“ oli Miralda ikka veel kuri, kuid püüdis koormast vabaneda. Ta küll ei rääkinud tõtt, ei rääkinud, et Mari- Liis tema juures pesitseb ja Marelle päeval teda tüütamas käis, memm lihtsalt tahtis tüütutest politseinikest kiiremini vabaneda ning hooramaja edasi küürida.
„Heakene küll. Suured tänud! Rohkem meil teile küsimusi ei ole. Kena päeva!“ lahkusid mundrimehed ja Miraldal oleks nagu raske taak turjalt maha langenud. Ta istus märjale trepimademele ja ohkas südamest;
„Oh, saa saadana silmamuna! Ega nad nüüd ometigi mulle mede majas aset leidnud insidendi pärast trahvi ei tee!? Katsugu ainult! Ma keeran neile sihukese käki kokku, et siga ka ei söö! Kurat, omas kodus ei saa ka enam rahu! Juba homme lähen maakleri juurde ja panen selle osmiku müüki, kuid see peab saladuseks jääma, üürnikud ei tohi haisu ninna saada, muidu on küll kuri karjas. Juba ammu ähvardavad nad mind punaste kukkedega, mine neid hulle tea!“ kõneles ta endaga, kui nägi, et ühe üürniku korteriuks on poikvel. Memm tõusis trepilt, viskas mopi nurka ja sisenes luba küsimata poikvel uksest. See mis teda ees ootas oli rohkem kui õõvastav. Terve korter lehkas lausa raipehaisu järgi. Toas diivanil istus hirmunud joodikmemm ja ootas oma karistust pealt kuulatud jutu pärast, ise värisedes nagu haavaleht. Kamorku uks oli avatud ja see oli põrandast laeni prügi täis ja ruum lausa kihises, nagu elaks seal tuhandeid usse, kes omavahel sigivad. Küllap see nii ka oli, mis kihin see muidu veel olla sai. Pool tuba oli täis tühja klaastaarat, mida üürnik polnud vast aastaid välja viinud. Diivanil lebas, lisaks üürnikule veel seitse kassi, kes olid kõhnad ja rääbakad nagu prügikastikassid. Kogu köök oli täis tühja pakenditaarat ja roiskunud toitu, mida ilmselt üürnik prügikastidest korjamas käis. Miralda lõi kahte kätt kokku ja karatas:
„Kui sa lähima nädala jooksul oma prügimäge siit ära ei likvideeri, viskan su tänavale! Nii ehk naa pole sa mulle juba aastaid üüri maksnud, olen sul kahjutundest siin eksisteerida lasknud, aga see on nüüd küll viimane piisk karikasse! Ja kastu sa kortemaja prügikasti seda laadungit tarida, siis ma juba ei hellita. Lähed otsemat teed tänavale, va räpakas lakekrants!“ ähvardes Miralda asotsiaalset üürnikku, tõmbas enda järel pauguga korteiukse kinni ja läks aega öökima. Mida kõike tema vanad silmad pidid nägema!
Miralda sai aru küll, et tema sisse on mingi kurjus tulnud, kuid ta ei mõistnud kuidas kurjus tee tema sisse rajada oli saanud. Pelaegi oli ta mures Mari- Liisi pärast, kelle telefon vaikis endiselt. Memm otsustas jalutada kirikusse küünalda järgi. Kui ta hakkas oma ruudulist palitut ukse tagant nagist otsima, avastas ta et see oli kadunud. Esimest korda elus avastas ta, et tema vara on kuritarvitatud. Ta läks tuppa ja võttis kapist musta palitu, mida ta oli kandnud väga vähe, ainult matustel. Miralda arvas, et keegi ehk ei vaata ta peale viltu, kui ta selle kirikusse mineku jaoks selga paneb ning tegi seda.
„Kuidas ma küll enne selle peale ei tulnud, et see lehk koridoris võib tulla mõnest korterist? Ja üleüldse kõige vähem usukusin ma et see memmeke, kes küll päevast päeva alko järel lehkab, sellist prügilaadungit oma elamises peab. Läksin küll liiga ägedaks, aga noh, see ületas ka kõik piirid juba. Minu majas ja selline prügimägi, õõvastav! Lähen kirikusse Jumala palge ette, ehk hakkab kergem.“ pidas ta endaga monoloogi, kuni avastas ennast kiriku trepil olevat. Suure ja külma hoone uksed olid valla nagu ootaks kedagi. Tavaliselt olid need suletud ja valla vaid siis kui mõni üritus või sündmus seal toimus. Miralda astus uksest sisse ja seadis sammud altari suunas, kui nägi seal istumas ööriietes tüdrukut, kes kangesti meenutas talle Mari- Liisi. Lähemale jõudes Miralda minestas ja vajus põrandale maha nagu tühi jahukott.
28.11. 2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar