Ja lõpuks sai öösel läbi loetud Jaan Unduski raamat "Kuum. Lugu noorest armastusest." Jah, ma lugesin seda kaua, sest tahaks nii öelda, et seda raamatut on väga kaua kirjutatud. Või üldse, minu jaoks ei ole tegu romaaniga. Tundub nagu kaks (või enam) eraldiseisvat novelli oleks põimitud omavahel, sooviga nendest romaani luua. Väga vabandan, aga no romaan on minu lemmikžanr ja siin ma romaani ei lugenud. Nii suurt kirjanduskorüfeed ei taha ju kritiseerida. Kes mina tema kõrval olen. Aga ma olen eelkõige inimene, lugeja, kes väga palju loeb ja, mõistagi, on kujunenud mul välja oma lemmikkirjanikud, lemmikžanrid jne... Optimistliku inimesena ja otseütlejana ütlen, et mind see raamat üldse ei köida, no tõesti, ei köida. Venib ja venib, ei taha see tegevus üldse edasi minna, on tüütult igav ja nämmutav. Oi, nüüd ma saan selle otsekohesuse eest! Lihtsalt lepin tõsiasjaga et igale lugejale on omad lemmikud, minu lemmikute hulka see raamat ei kuulu, kuigi austusest kirjaniku vastu lugesin ma selle lõpuni. Ka lootuses, et ehk hakkab midagi toimuma. Lõpus natuke toimus. Kindlasti on sellele raamatule ka lugejaid, sest sai ju nii suure kirjadusauhinna. Teist korda ma seda ei loeks ja minu soovitatud raamatute hulka ta ka ei kuulu. Lisaks ma ei leia siin armastusest midagi, ausõna. Kuid ma ei ole armastusspetsialist, ei oska võibolla seda ülevat tunnet lahti kirjutada, sestap ma ei ütle taas midagi. Aga olengi juba palju öelnud, nüüd kopeerin raamatupoe lehalt ka teksti. Raamat sisaldab romaani „Kuum. Lugu noorest armastusest” (1990, Betti Alveri kirjandusauhind) ja seitset novelli, mille seas on ka 1986. aastal teravaid vaidlusi põhjustanud „Sina, Tuglas” (Friedebert Tuglase novelliauhind 1987). Köite lõpetab esmakordselt ilmuv pikem proosakatke „Vienna”. KUUM, OLI KUUM Kuulsid, kord olid sammud, kord oli suvi, kord oli kuumav trepp, leekis su elu frontoon? Hingede aeg küpses õelalt, mühinal laulsid lipud, näppudes valutas õnn, sõnus ei luksunud vaht. Meil oli koridor linnas, kus valgust jäi üle, needusest taotud kui torn, kurbusest vaba kui lill. Saigi ju üllas Helveetsia, muusikat saigi kui vihma. Saigi ju Paabeli torn, tundus kui sõrgade lõhn. Murti me lipp ja me suled, kuminal uttu veeti me kilgete torn. Rahutus lakkus maad, viljus kui salalik loom ja hõivas me rõõmude koja: sääl sul nüüd oblika-aas, sääl sul nüüd hapu ja hää. 25. märts 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar