Tagasi minevikku

pilt illustratiivne, leitud netist

    TAGASI MINEVIKKU

   Seisin lagendikul. Tuul silitas mu hobusesabasse seotud juukseid. Eemal laotas traktor põllule sõnnikut ning tugev virtsalehk tungis mu sõõrmeisse. See mind ei häirinud, kuna olen kasvanud maal ja jooksnud lapsena paljajalu karjakoplis ning võõrad pole ka hetked, kui tervet küla täitis sõnniku hais.
   Telefon mu rukkilillemustrilise kittelkleidi taskus laulis juba kolmandat korda Terminaatori lugu Muinasjutumetsas. Ei mina tihanud kõnedele vastata, sest olin ise justkui muinasjutumetsas. Peas kummitasid sama laulu sõnad; "muinasjutumetsa sa ei tule tagasi..."
   "Tere. Vabandust, kas tohib teid tantsule paluda?" kuulsin meesterahva häält oma selja taga. Keerasin ennast ümber, kuid mitte kedagi ei olnud. "Oh, jah, hakkan vist hulluks minema!"teadvustasin endale, kuni leidsin taas ennast laulusõnade lummusest. Istusin murule ja unustasin intsidendi, meloodia viis mind enesega kaasa, aega mil Terminaator oli alles teel tippu. Silme ette kangastusid Jaagup Kreemi pikad, kontserdist higimärjad juuksed ning paarikümne aasta tagune aeg, mil leierdasin makil Terminaatori kassetti Kuld, millelt kõikide laulude sõnad olid mulle pähe kulunud, ka laulude järjekord.
  "Pagan! Ma pidin ju täna tööhõiveametisse minema!" ehmatasin ennast kaameks.
"Tühja sellest,"tunnistasin endale, kuna nii kui nii polnud seal käimisest tolku. Pealegi kippusid sealsed ametnikud töötuid alahindama ja mõnitama, tunnistamata, et töötuses on süüdi suurel määral meie ühiskond, kus töökohad pankrotistuvad, see kellel vähegi võimalus avaneb, emigreerub väljamaad orjama. Paari kuu eest langesin niigi ebameeldivuse osaks, kui ühes ajalehes ilmunud luuletuse eest väikse honorari sain, ning sellepärast töötuhüvitis ära taheti võtta. Ka peale avalduse kirjutamist jäid nad minu aususes kahtlema. Peale mida kaalusin isegi kodumaalt lahkumist. Isegi elu- ja töökoht olid mul imedemaal Soomes olemas, aga Eesti patrioodina jäin ning täna võin uhkusega nentida, et olen üks väheseid eestlasi kes pole Soomes jalgagi maha saanud. Esiteks armastan ma liiga palju oma kodumaad, peret, meie laugjaid lagendikke, põlismetsi, rahvuskultuuri ja mulda. Võõrad maad ja linnad mind ei inspireeri, olen järgi proovinud ja lausa haigeks jäänud võõrsil viibides. Minu juured on ilmselt liiga sügaval Eesti paeses pinnases ja kätte neid seal saada ei ole võimalik, ka parema tahtmise juures. Rassist ma ei ole, erinevate maade ja riikide kultuur ja kombed lähevad mulle vägagi korda, aga sellest kõigest on tänapäeval võimalik osa saada ka läbi internetimaailma, kui suurem huvi on. Selles olen ma sada protsenti kindel, et mina lähen siit vaid jalad ees.
  "Kõik see oli kord ja las ta jääbki nii..." laulsin ma juba kõrvulukustavalt, see lisas minusse sellist adrenaliini, unustasin, et peale minu on maailmas veel teisi, kasvõi lagendiku ääres laiuvas põlismetsas, mille asukad ilmselt mu lärmist segadusse sattusid. Just nii võib mõjuda üks laul, kui elad selle sõnade paralleelmaailmas ja unustad reaalsuse. No, ja mida kõike veel? Viib ka Terminaatori sõnum mind tagasi minevikku, aega, mil maailm oli muredest prii, mil kõhuliblikad võtsid päikesepõimikus üha rahutumaid tiivaripsutusi ette. See oli meie aeg, minu ja mu esimese armastuse aeg, ilus, õrn ja puutumatu, mürgitamata õelusest ja rikkumata tunnetest, vägivallast ja vaimupimedusest. See oli tingimusteta armastuse aeg. Minu noorusaeg.
   Nüüd ma seisan lagendikul, kuulen taas su häält, tunnen su puudutusi, meelaid huuli, erutun ja upun endasse, nagu sina tookord minusse.
  Mõtteil on väledamad jalad, kui valul.

5. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma