 |
| raudrohi ja angervaks |
Raudrohi- sisaldab eeterlikke õlisid, mõru- ja parkaineid. Kuivatatud võsutükkidest ja õitest valmistatud tee mõjub seedimist soodustavalt ning lõdvestavalt. Takistab põletike tekkimist, mõjub verejooksu sulgevalt ja aitab menstruatsioonivaevustepuhul. Pikemaajalisel tarbimisel võib põhjustada liigset vere hüübimist.
Värskelt kogutud noored lehed sobivad leivakatteks või salatite, kohupiima ja köögiviljatoitude lisandiks. Rasvased toidud seeduvad raudrohu mõjul kergemini.
Kauaõitseva (õitseb juunist septembrini) ning vastupidava püsikuna sobib harilik raudrohi peenralilleks ja konteinerites kasvatamiseks. Raudrohu sortidest on iluaianduses tuntuimad: 'Red Beauty', 'Summer Pastels', 'Paprika', 'Terracotta'.
Kui taimed noorelt tagasi lõigata, siis moodustab tiheda tallamiskindla muru. Selline muru on sobilik kuivadele ja kivistele nõlvadele, kus kõrreliste muru rajamine enamasti ei õnnestu. Taim talub hästi ka tolmu ja linnade mürgiseid gaase.
Alkoholitööstuses kasutatakse nastoikade maitsestamiseks.
Andmed Vikipeediast.
Angervaks on hea meetaim.
Valgeõielist angervaksa on leitud Lõuna-Walesist pronksiaegsest kääpast, milles oli 3 inimese ja vähemalt ühe loomapõletusmatus. Sarnaseid leidusid on välja tulnud ka Lõuna- ja Kagu-Šotimaalt. Pole teada, millisel eesmärgil angervaksa hauda pandi: seda võidi teha meeldiva lõhna tõttu, kuid ka meelõhnalise mõdu või isegi lõhnastatud õlle tähistajana.
Kogu taimel on meeldiv maitse ja lõhn. Ka tema rohelised osad lõhnavad samamoodi nagu õied. Sellepärast kasutati angervaksa vanasti niinimetatud puistetaimena: tema õisi ja tükeldatud teisi osi visati hea lõhna tekitamiseks põrandale. Isegi kuivatatud õisi kasutati tubade lõhnastamiseks. Hautised ja moosid, millele lisati angervaksaõisi, omandasid peenemandlimaitse.
Harilik angervaks sisaldab hulgaliselt parkaineid (8–12%), eeterlikku õli (kuni 0,2%, peamiselt õites), C-vitamiini (näiteks värsketes lehtedes 300–400 mg%), glükosiidi spireiini ja kollast värvainet[3].
Angervaksa ürdi keedist ja leotist on kasutatud näiteks sisemiste verejooksude ja kõhulahtisuse korral[3].
1897 eraldas saksa keemik Felix Hoffmann angervaksast salitsiini sünteetiliselt muudetud variandi, mis ärritasseedeelundkonda vähem kui puhas salitsüülhape. See aine oli atsetüülsalitsüülhape, mille Hoffmanni tööandja Bayer AGnimetas aspiriiniks angervaksa vananenud teadusliku nimetuse Spiraea ulmaria järgi. Aspiriin oli esimene paljudest leiutatud mittesteroidsetest põletikuvastastest ainetest. Kooritud ja purustatud juuretükkide närimine toimibki natuke aspiriini moodi, sest juuretükid sisaldavad neid lähteaineid, millest aspiriini valmistatakse, ja aitab valu vaigistada.
Igal viiendal astmaatikul aspiriin süvendab astmat. Sellepärast peaksid astmaatikud teadma, et ka angervaks võib neil haigushoogusid esile kutsuda ja süvendada.
Andmed Vikipeediast
 |
| naistepuna ja madar |
Naistepuna-
Liht-naistepuna
Foto:Wikipedia
Naistepuna on üks põhjalikumalt uuritud ravimtaimi. Tema sisaldusaineid ja nende mõju on uurinud paljud teadlased. Sellegipoolest pole naistepuna oma müstilist võlu kaotanud. Germaanlased hindasid naistepuna kui maagilist taime ja pidasid teda päikesejõu sümboliks. Õitsev naistepuna kaunistas sageli altareid.
Naistepuna on mitut liiki. Meditsiiniliselt on kõige rohkem huvi pakkunudliht-naistepuna (Hypericum perforatum).
Liht-naistepuna kasvab loodudel, kuivadel nõlvakutel, aruniitudel, põlluservadel ja kraavikaldail. Teda võib kasvatada ka aias.
Liht-naistepuna 30-60 cm pikkune vars on püstine, ümmargune, kahe servikuga, seest säsine ja ülalt harunenud. Vastakud, rootsutud lehed on piklik-ümmargused, neil on palju heledaid punkte - eeterlikku õli sisaldavaid näärmeid. Juurikas on peenike ja tugevasti harunenud. Rohked kuldkollased õied moodustavad kilbikujulise sarika. Liht-naistepuna õitseb juulist septembrini. Vili on kupar, pruunikad seemned on väiksed, pikliku kujuga.
Ravimina kasutatakse ürti, mida kogutakse õitsemise ajal, enne viljade tekkimist. Lõigatakse ära taime 25-30 cm pikkune, puitumata ladvaosa. Ürdil on palsamilõhn ja mõrkjas maitse. Kuivatatakse kimpudena või laiali laotatult pööningul, kuuris või mujal tuulutatavais ja päikese eest varjatud kohtades või siis kuivatis temperatuuril 50-60 °C. Säilitatakse kotis, klaas- või puunõus 2 aastat.
Hoiatus
Suures koguses võib naistepuna põhjustada mürgistusi. Seejuures sageli avaldub mürk alles siis, kui heledale nahale paistab päikesevalgus. Seega muutub inimene või loom valguse suhtes ülitundlikuks. Õnnetumatel juhtudel võib naistepunamürgistus viia ka krampide ja ajukahjustuseni.
Põletikuvastane, seedimist ja sapieritust soodustav
Liht-naistepuna preparaatidel on sapiteede silelihaseid ning soolte ja kuseteede veresoont lõdvestav toime, mis kõrgendab sapieritust ja vähendab selle seismajäämist sapipõies, aitab jäme- ja peensoole spasmide korral, kõrgendab kuseeritust ja parandab kuse filtratsiooni neerudes, tugevdab kapillaarveresoonte seinu, parandab venoosset vereringlust ja mõnede siseelundite verevarustust. Peale selle on liht-naistepunal tänu parkainetele mikroobivastane toime, ta suurendab maomahla eritust, reguleerib aine vahetusprotsesse, ergutab regeneratsiooni ja suurendab naha tundlikkust ultraviolettkiirguse suhtes. Ürdis sisalduv hüperetsiin tekitab ultraviolettkiirte toimel nahasse mürgituse - hüperetsismi. Nahk läheb paiste, eriti näo ja pea piirkonnas, ning hakkab sügelema. Ultraviolettkiirte toimeta seda ei teki ning vilus olles mürgitusnähud kaovad.
Neid preparaate võetakse sisse reumatismi, haavandtõve, kõhulahtisuse, gastroenteriidi, koliidi, kusepõie-, sapipõie ja maksahaiguste, hemorröa, tuberkuloosi, ülemiste hingamisteede katarri, peavalu, emakaverejooksu ja teiste naistehaiguste raviks.
Nahahaigused ja haavad
Naistepunaõlil on antiseptiline toime ja ta sobib hästi haavade raviks. Seda on saada apteekides, kuid võib ka ise teha. Selleks on vaja värskeid naistepunaõisi, need asetada liitri oliivõli hulka ja lasta päikeselises kohas seista. 14 päeva pärast tuleks segu läbi sõela valada. Hoida hästi suletavas pudelis ja jahedas kohas. Naistepunaõlis leotatud lapp asetada haigele kohale, protseduuri korrata mitu korda päeva jooksul.
Spordivigastused
Naistepunaõli leevendab ja ravib verevalumeid, põrutusi, lihaserebendeid, muljumishaavu, nihestusi. Vaigistab kiirelt valu. Takistab verevalumite laienemist.
Kasutatakse kompressina või siis asetatakse haigele kohale naistepunaõlis leotatud lapp.
Depressioonid
Depressiooni raviks on üsna palju erinevaid antidepressante, kuid hinnatud alternatiiviks nendele on ka naistepuna, mis juba alates 17.sajandist on tuntud kui depressioonide leevendaja. Erinevad uurimused on näidanud, et naistepuna aitab kerge ja keskmiselt raske depressiooni korral.
Allikad: Tatjana Gorbunaova, Gudrun Raig
Naistepuna on mitut liiki. Meditsiiniliselt on kõige rohkem huvi pakkunudliht-naistepuna (Hypericum perforatum).
Liht-naistepuna kasvab loodudel, kuivadel nõlvakutel, aruniitudel, põlluservadel ja kraavikaldail. Teda võib kasvatada ka aias.
Liht-naistepuna 30-60 cm pikkune vars on püstine, ümmargune, kahe servikuga, seest säsine ja ülalt harunenud. Vastakud, rootsutud lehed on piklik-ümmargused, neil on palju heledaid punkte - eeterlikku õli sisaldavaid näärmeid. Juurikas on peenike ja tugevasti harunenud. Rohked kuldkollased õied moodustavad kilbikujulise sarika. Liht-naistepuna õitseb juulist septembrini. Vili on kupar, pruunikad seemned on väiksed, pikliku kujuga.
Ravimina kasutatakse ürti, mida kogutakse õitsemise ajal, enne viljade tekkimist. Lõigatakse ära taime 25-30 cm pikkune, puitumata ladvaosa. Ürdil on palsamilõhn ja mõrkjas maitse. Kuivatatakse kimpudena või laiali laotatult pööningul, kuuris või mujal tuulutatavais ja päikese eest varjatud kohtades või siis kuivatis temperatuuril 50-60 °C. Säilitatakse kotis, klaas- või puunõus 2 aastat.
Hoiatus
Suures koguses võib naistepuna põhjustada mürgistusi. Seejuures sageli avaldub mürk alles siis, kui heledale nahale paistab päikesevalgus. Seega muutub inimene või loom valguse suhtes ülitundlikuks. Õnnetumatel juhtudel võib naistepunamürgistus viia ka krampide ja ajukahjustuseni.
Põletikuvastane, seedimist ja sapieritust soodustav
Liht-naistepuna preparaatidel on sapiteede silelihaseid ning soolte ja kuseteede veresoont lõdvestav toime, mis kõrgendab sapieritust ja vähendab selle seismajäämist sapipõies, aitab jäme- ja peensoole spasmide korral, kõrgendab kuseeritust ja parandab kuse filtratsiooni neerudes, tugevdab kapillaarveresoonte seinu, parandab venoosset vereringlust ja mõnede siseelundite verevarustust. Peale selle on liht-naistepunal tänu parkainetele mikroobivastane toime, ta suurendab maomahla eritust, reguleerib aine vahetusprotsesse, ergutab regeneratsiooni ja suurendab naha tundlikkust ultraviolettkiirguse suhtes. Ürdis sisalduv hüperetsiin tekitab ultraviolettkiirte toimel nahasse mürgituse - hüperetsismi. Nahk läheb paiste, eriti näo ja pea piirkonnas, ning hakkab sügelema. Ultraviolettkiirte toimeta seda ei teki ning vilus olles mürgitusnähud kaovad.
Neid preparaate võetakse sisse reumatismi, haavandtõve, kõhulahtisuse, gastroenteriidi, koliidi, kusepõie-, sapipõie ja maksahaiguste, hemorröa, tuberkuloosi, ülemiste hingamisteede katarri, peavalu, emakaverejooksu ja teiste naistehaiguste raviks.
Nahahaigused ja haavad
Naistepunaõlil on antiseptiline toime ja ta sobib hästi haavade raviks. Seda on saada apteekides, kuid võib ka ise teha. Selleks on vaja värskeid naistepunaõisi, need asetada liitri oliivõli hulka ja lasta päikeselises kohas seista. 14 päeva pärast tuleks segu läbi sõela valada. Hoida hästi suletavas pudelis ja jahedas kohas. Naistepunaõlis leotatud lapp asetada haigele kohale, protseduuri korrata mitu korda päeva jooksul.
Spordivigastused
Naistepunaõli leevendab ja ravib verevalumeid, põrutusi, lihaserebendeid, muljumishaavu, nihestusi. Vaigistab kiirelt valu. Takistab verevalumite laienemist.
Kasutatakse kompressina või siis asetatakse haigele kohale naistepunaõlis leotatud lapp.
Depressioonid
Depressiooni raviks on üsna palju erinevaid antidepressante, kuid hinnatud alternatiiviks nendele on ka naistepuna, mis juba alates 17.sajandist on tuntud kui depressioonide leevendaja. Erinevad uurimused on näidanud, et naistepuna aitab kerge ja keskmiselt raske depressiooni korral.
Allikad: Tatjana Gorbunaova, Gudrun Raig
Madar-Roomav madar
(Galium aparine)
kare virn, virnarohi, kiskjarohi, kassitapp
Roomav madar väärib kindlasti nime kiskjarohi. Ta haakub alati kõigi mööduvate loomade ja inimeste külge, isegi tema kõrval kasvavad taimed ei pääse raudsest haardest. Seevastu on raskem ära arvata, millest on tekkinud vana taimenimi “virn”. Kuid ometi on see kindlalt kõige laiemalt, kogu Eestis tuntud, roomava madara nimi. Tegelikult on aga olemas veel üks sarnane liik: põldmadar. Vanarahvas on neid ilmselt üheks pidanud, sest eristamine ei ole alati jõukohane isegi kogenud taimeteadlastele. Looduses esineb rohkesti kahe liigi vahepealsete tunnustega taime. Millegipärast on virn antud nimeks just roomavale madarale. Ka on põldmadar sagedasem põlluumbrohi, seega oleks loogiline arvata, et inimesed puutusid sagedamini kokku põldmadaraga ja iseloomulik nimi “virn” sobiks just temale.kare virn, virnarohi, kiskjarohi, kassitapp
Mis on siis nende kahe liigi tüüpiline tunnus, mis eristab neid kõigist teistest madaratest? See on see sama omadus haakuda häbenemata kõigi möödujate külge. Nagu eesnimi “roomav” ütleb, roomab see taim (ka põldmadar) sagedasti mööda maad, harvem tõuseb teistele taimedele haakudes ka veidi kõrgemale. Alati jääb ta ette inimese jalgade liikumisteele. Kuna need madarad kasvavad aga küllaltki pikaks, siis ei pääse inimesed tema moodustatud tõketest mööda ja nii võibki varsti märgata, et miski on ümber jalgade. Seejuures peab aga märkima, et roomava madara varred võivad olla kuni kaks korda pikemad põldmadara omadest (kuni 1,2 meetrit). Seega takerduvad inimesed kergemini just roomavasse madarasse. Teiseks ründab roomav madar inimest sageli salaja, paksu rohu sees mõnel aiateel, kui põldmadar kasvab enamasti lagedamal põllul nähtaval kohal, nii et inimene saab teda vältida. Võib-olla need kaks fakti ongi põhjuseks, et salakaval nimi “virn” on saanud just roomavale madarale.
Roomava madara karedus on tingitud teda katvatest haakjatest harjastest. Eriti palju on neid neljakandiliste varte teravatel kantidel ja lehtede servades ning alumisel pinnal. Kuid loomulikult mõtleb taim ka oma paljunemise peale, nii on ilmselt kõige haakuvamateks siiski tema viljad. Need haakuvad julgelt kõigi möödujate, eriti meelsasti aga inimese püksiriide ja saapapaelte külge, lootuses, et leiavad peagi uue koha, mida vallutada. Viljades on ka üks roomava ja põldmadara erinevus: roomava madara omad on umbes viie millimeetrise läbimõõduga, põldmadara viljad aga üle kahe korra väiksemad.
Lõpetuseks olgu öeldud, et roomav madar ei ole vaid nuhtlus ja tülikas umbrohi. Ta on ka mitmeti kasutatav ravimtaim. Näiteks aitab ta närvihaiguste, eriti just mitmete tõmblemist põhjustavate haiguste korral. Kuid samas kuulub virn paljude teesegude koostisesse, osadega neist võideldakse isegi vähi vastu. Roomava madara pikkadest peentest juurtest on saadud punast värvainet.
Andmed http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/roommadar.htm
 |
| saialill ja pärnaõis |
Saialill- on armastatud lõikelill ning võib nauditavana vaasis püsida umbes nädala vältel. Kasvatatakse ka ravim- javärvitaimena. Saialillest valmistatakse teed, tinktuuri, salvi ja õli. Saialillel on haavu parandav ja põletikuvastane toime.
Andmed Vikipeediast
Pärnaõis- Harilik ja suurelehine pärn
Nii harilik pärn (Tilia cordata), mida kutsutakse ka lõhmuseks või niinepuuks, kui suurelehine pärn (Tilia platyphyllos) on lehtpuud, mis kasvavad 30–40 meetri kõrguseks. Hariliku pärna lehed on väiksemad, südajad, pealt tume- ja alt sinakasrohelised ning ilma karvadeta, all külgroodude nurkades on punakaspruunid karvatutid. Lehe serv on peensaagjas. Suurelehelise pärna lehed on suuremad, ümarad, alt valkjad ja pehmekarvalised, roodude nurkades on valkjad karvatutid. Lehe serv on teravsaagjas.
Pärnad õitsevad juulis lühikest aega, vaid 10–15 päeva. Sel ajal on pärnade läheduses tunda tugevat magusat lõhna. Nende õied on väikesed ja valkjaskollase värvusega, tavaliselt 3–6 kaupa õisikutes. Õisikuvarrel on lai tiibjas kollane kandeleht.
Mesi ja õied
Tugev magus lõhn meelitab ligi mesilasi. Puhas pärnaõiemesi on kõrgelt hinnatud. See on hea maitse ja raviomadustega, lisaks mõjub rahustavalt.
Ravimiseks kasutatakse kuivatatud õisikuid koos nahkja kandelehega. Korjama peab noori, äsja puhkenud õisi. Õisikud tuleb kuivatada varjulises kohas õhukese kihina, kiireks kuivatamiseks võib kasutada veidi kõrgemat temperatuuri (mitte üle 40 kraadi). Kuivatatud pärnaõied peab ära kasutama kahe aasta jooksul.
Milleks neid kasutatakse?
Pärnaõitest valmistatud teed juuakse kõige rohkem palavikualandajana külmetushaiguste ja gripi ajal, see soodustab higi- ja uriinieritust ning on põletikuvastase toimega. Pärnaõieteed kasutatakse köha leevendamiseks ja kurgu kuristamiseks. Ülemiste hingamisteede katarri korral soovitatakse teha pärnaõieauru. Arvatakse, et pärnaõied tõstavad organismi vastupanuvõimet nakkushaigustele.
Pärnaõitest valmistatud teed, millele on lisatud pärnaõiemett, tasub juua rahutuse, ärrituse, närvilisuse ja unetuse puhul. Pärnaõieteed soovitatakse juua spasme lõõgastava ning valu vaigistava vahendina seedeprobleemide ja gaasivalude korral, sapipõie tegevuse ergutamiseks ning isegi veresoonte lupjumise, kõrge vererõhu, südamekloppimise, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandi, kuseteede põletike ja seeninfektsioonide korral.
Vanniveele lisatuna leevendavad pärnaõied lihaspingeid, reumavalusid ja podagrat. Pärnaõiekompress pleegitab tedretähti ja pigmendilaike. Selleks soovitab Aili Paju võtta kolm supilusikatäit peenestatud pärnaõisi klaasi keeva vee kohta, lasta tund seista ning seejärel tupsutada saadud tõmmisega tedretähti või teha kompressi.
Ägedate südame- ja veresoonkonnahaiguste puhul tuleks meditsiinidoktor Aili Paju soovitusel pärnaõietee joomist vältida. Arvatakse, et pidev pärnaõite kasutamine viib organismist välja kaaliumi ja seetõttu südamelihase jõudlus väheneb.
Et pärnaõites on palju keemilisi ühendeid, siis annavad rohuteadlane Ain Raal ja Soome botaanikaprofessor Sinikka Piippo nõu raseduse ja rinnaga toitmise ajal pärnaõietee joomisest loobuda või kasutada seda ettevaatlikult.
Päevane optimaalne annus on 2–4 grammi pärnaõisi. Erinevate keemiliste ühendite sisalduse tõttu pärnaõites võiks pärnaõieteed tarbida kuni kolmenädalaste kuuridena.
Mis peaks meelde jääma?
Pärnaõitest tehtud teed jooge palaviku alandamiseks külmetushaiguste ja gripi põdemise ajal. Pingelisel perioodil mõjub pärnaõietee rahustavalt, samuti aitab see kergemate seedehäirete korral. Pigmendilaikude ja tedretäppide pleegitamiseks tupsutage neid pärnaõieteega. Lihaspingete, reumavalude ja podagra leevendamiseks lisage pärnaõisi vanniveele.
Andmed- http://www.60pluss.ee/2791180/miks-tasub-juua-parnaoieteed
 |
| meliss |
Meliss-
Kulinaarias[muuda | muuda lähteteksti]
Meliss sobib tänu oma sidrunilõhnale kõikide toitudega, millega sobib sidrun: salatid, kala ja supid. Sobib ka külmadesse kastmetesse (eriti remulaadkaste), rohelisemajoneesi ja või koostisse ning äädika, kala- ja lihamarinaadide, magushapude puuvilja- ja köögiviljakonservide maitsestamiseks.
Melissist saab suurepärast teed, eriti hästi sobib ta kombinatsioonis kibuvitsamarjade, hibiskuse- ja apelsiniõitega.
Melissi kasutatakse konservi- ja kalatööstuses ning alkoholitööstuses likööride (benediktiin ja sartröös), viina ja õlle maitsestamiseks.
Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]
Melissi eeterlik õli mõjub rahustavalt ja seda soovitatakse stressi ja unehäirete korral. Park- ja mõruained aitavad maovaevuste puhul.
Karmeliitide ordu mungad valmistasid alates 1611. aastast melissist nn karmeliidivett ehk karmeliitvaimu "Mellisengeist", mida peeti tõhusaks ravimiks [3]. Melissi segati sidrunikoore, koriandriseemnete, muskaatpähkli, nelgi ja kaneeliga ning leotati viinas. Usuti, et karmeliitvaim aitab oksendamise vastu ning paneb higistama. Tänapäevalgi müüakse apteekides sarnase koostisega toodet nimega Carmolis.
Aroomiteraapias kasutatakse melissiõli masendust, ärevust, unetust ja närvidest tingitud peavalu raviva vahendina.
Andmed Vikipeediast
26. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar