Vahel ma olen väsinud. Olen väsinud sellest, et mind survestatakse. Olen väsinud olema pere noorim õde, keda vanemad õed siiani kipuvad survestama. Olen valinud endale tee ise ja astun seda mööda just selliste sammudega nagu mulle sobib. Olen valinud tee, et kui ma siit kunagi lähen, jääb lastele ja lastelastele vähemalt minu looming, kuna materiaalset rikkust minul ei ole. Kas peakski olema? Mind ei ole kunagi huvitanud siin elus kallid autod, ega hinnalised ehted. Mina olen mina ja minu loomust ei saa muuta. Olen isiksus, kes kohe ei salli käske ja keelde, ning tahan oma elurada tallata täpselt nii, nagu mulle antud on. Tahan vahel visata ka tänased toimetused homsete varna, ilma, et keegi mulle seda ette heidab. Aga see on minu elu. See on elutee, mis mulle sünniga on kaasa antud ja mida ma ise vaid mingil määral mõjutada saan.
Mina laen ennast kirjutades. Ma lausa kohe tunnen, kuidas energiatulv minusse voolab, kui olen mõne kirjatükiga ühele poole saanud. Jah, tunnistan, et olen kange loomuga. Aga ma ei ole selle üle üldse õnnetu. Olen korduvalt seda õdede suust kuulda saanud, nagu etteheidet. Aga nemad ju peaksid seda enam mind tundma, nendega ma kasvasin koos. Kas ma pean kogu elu seda etteheidet kuulma? Milleks? Olengi kange, kuna elan oma elu kirega ja tegelen selle kõigega, mis elu sisse mahub ka kirega. Suurel määral on minu elumotoks kõik, või mitte midagi. Kas mitte kangus ei olegi see mis sihile viib? Ja eestlane ju olevat kange?
Sama kehtib ka hilinemiste kohta. Ma olen inimene, kes kunagi ei hiline. Hilinemine on tõesti see mida ma ei salli. Muidugi, kui on selleks mõjuv põhjus, on see ka andestatav. Ise kipun alati kasvõi pool tundi enne kohal olla, sest ma ei ole hilineja. Jah, võimalik, et siin lööb Neitsi pedantsus välja. Aga üdini pedant ma ei ole. Vahel mulle meeldib korralagedus. Koristamisega on mul ka lood sellised, et kui tahan siis koristan, kui ei taha, siis ei korista, aga ma ei salli poolikut koristamist. Vahel püherdan ka poris, nagu põrsas. Eks ole see vast ka Sea- aastal sündinu mõju. Aga piinlik puhtus, kus elamises ei julge astuda ega istuda, ei ole mulle. Mulle ei meeldi, kui kodu on nagu kabinet. Minu jaoks peab kodu olema hubane ja õdus kohake, kuhu ma tahan minna. Tõsi, täna olen veel kodutu, elan mööda üürikaid, kuid olen kindel, et varsti enam ei ole. Mõttel on jõud, mõttel on vahel isegi suurem jõud, kui sõnal. Sõnaga tuleb ettevaatlikult ringi käia, et mitte ära sõnada.
Inimesed tulevad su ellu alati mingil põhjusel. Ilma põhjuseta ei tule keegi. Ma armastan inimesi. Armastan loomi. Aga kõige rohkem armsatan ma väikeseid lapsi. Ka minu esimene töökoht oli lasteaed ja olen selle üle õnnelik.
Jah, mul on ülisuur tutvusringkond, kuid ma olengi aktiivne suhtleja, ka reaalselt. Mis ei tähenda, et ma kõike sõpradeks peaksin. Sõpru võiks olla üks või paar. Selliseid sõpru kellele sa oma hinge saad puistada, seda enesesse elamine ei ole hea. Tõsi, minu viga on see, et kipun inimesi liiga kergelt usaldama ja olen ka oma vitsad kätte saanud, kuid siin tuleb mängu taas see loomus, seda ei saa ju muuta.
Hiljuti küsiti minu käest, et miks ma jändan erivajaduste inimeste abistamisega. Sorry, selle küsijaga on nüüd see teema, et ma olen temaga väga ettevaatlik. Tal ilmselt puudub empaatiavõime. Jah, mulle on seda empaatiavõimet ikka mitme eest antud, raske on muidugi sellega elada, aga ma ei saaks mitte kunagi sellise küsimuse peale isegi tulla. See on rohkem, kui alatu. Kas tõesti inimene ei suuda ennast panna abivajaja olukorda? Kuidas see võimalik on?
Jah, ma olen oma otseütlemiste eest ka saanud vastu päid ja jalgu. Sain siis sain, mis seal ikka, inimesed on ju erinevad. Aga mulle sugugi ei istu, kui inimene elab liiga enda sisse ja ei jaga muret. Ma ütlen pigem otse välja, kui lähen tagaselja klatsima.
Mida ma selle kõigega ütelda tahan?
Seda, et Mina olen Mina ja ma ei muutu kunagi. Jään selleks Margitiks kes olen ka siis, kui kõrvad pea all on. Kirjutasin need read taas kirega, nagu seda ikka teen. Nüüd pakatan energiast.
Ikka teie Margit.
10.juuli. 2015. a.
Mai
Sama kehtib ka hilinemiste kohta. Ma olen inimene, kes kunagi ei hiline. Hilinemine on tõesti see mida ma ei salli. Muidugi, kui on selleks mõjuv põhjus, on see ka andestatav. Ise kipun alati kasvõi pool tundi enne kohal olla, sest ma ei ole hilineja. Jah, võimalik, et siin lööb Neitsi pedantsus välja. Aga üdini pedant ma ei ole. Vahel mulle meeldib korralagedus. Koristamisega on mul ka lood sellised, et kui tahan siis koristan, kui ei taha, siis ei korista, aga ma ei salli poolikut koristamist. Vahel püherdan ka poris, nagu põrsas. Eks ole see vast ka Sea- aastal sündinu mõju. Aga piinlik puhtus, kus elamises ei julge astuda ega istuda, ei ole mulle. Mulle ei meeldi, kui kodu on nagu kabinet. Minu jaoks peab kodu olema hubane ja õdus kohake, kuhu ma tahan minna. Tõsi, täna olen veel kodutu, elan mööda üürikaid, kuid olen kindel, et varsti enam ei ole. Mõttel on jõud, mõttel on vahel isegi suurem jõud, kui sõnal. Sõnaga tuleb ettevaatlikult ringi käia, et mitte ära sõnada.
Inimesed tulevad su ellu alati mingil põhjusel. Ilma põhjuseta ei tule keegi. Ma armastan inimesi. Armastan loomi. Aga kõige rohkem armsatan ma väikeseid lapsi. Ka minu esimene töökoht oli lasteaed ja olen selle üle õnnelik.
Jah, mul on ülisuur tutvusringkond, kuid ma olengi aktiivne suhtleja, ka reaalselt. Mis ei tähenda, et ma kõike sõpradeks peaksin. Sõpru võiks olla üks või paar. Selliseid sõpru kellele sa oma hinge saad puistada, seda enesesse elamine ei ole hea. Tõsi, minu viga on see, et kipun inimesi liiga kergelt usaldama ja olen ka oma vitsad kätte saanud, kuid siin tuleb mängu taas see loomus, seda ei saa ju muuta.
Hiljuti küsiti minu käest, et miks ma jändan erivajaduste inimeste abistamisega. Sorry, selle küsijaga on nüüd see teema, et ma olen temaga väga ettevaatlik. Tal ilmselt puudub empaatiavõime. Jah, mulle on seda empaatiavõimet ikka mitme eest antud, raske on muidugi sellega elada, aga ma ei saaks mitte kunagi sellise küsimuse peale isegi tulla. See on rohkem, kui alatu. Kas tõesti inimene ei suuda ennast panna abivajaja olukorda? Kuidas see võimalik on?
Jah, ma olen oma otseütlemiste eest ka saanud vastu päid ja jalgu. Sain siis sain, mis seal ikka, inimesed on ju erinevad. Aga mulle sugugi ei istu, kui inimene elab liiga enda sisse ja ei jaga muret. Ma ütlen pigem otse välja, kui lähen tagaselja klatsima.
Mida ma selle kõigega ütelda tahan?
Seda, et Mina olen Mina ja ma ei muutu kunagi. Jään selleks Margitiks kes olen ka siis, kui kõrvad pea all on. Kirjutasin need read taas kirega, nagu seda ikka teen. Nüüd pakatan energiast.
Ikka teie Margit.
10.juuli. 2015. a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar