SA OLED MU PEEGEL/PIIBEL

  Täna öösel ma põhimõtteliselt ei maganud, kuna võtsin kätte sõbranne debüütluuleraamatu ja sõna otseses mõttes unustasin ennast lugema. Mõned aastad tagasi (vast 2011 aasta lõpus) avasin ma Facebookis oma loodud luuleklubi "Ahjusoe luule" uksed poetess Maarika Siimule. Olin toona pisteliselt netimaailmas, kuna arvutiga oli mingi jama. Aga kõik siin elus on mööduv ja nõnda sain ka mina sellest "jamast" lahti. Hakkasin siis aktiivselt luuletusi kommenteerima, nagu meil seal klubis kombeks on. Nii sattuski Maarika Siimu looming mu ette. Muidugi rõõmustasin, et üks hea luuletaja on klubis juures. Aga miski mind häiris ühe ta luuletuse juures ning julgesin sõna võtta, aga proua Siim vastas mu kommentaarile küll luulevormis, aga umbes nii: "oioi, meil on kriiktikud klubisse tulnud" ;) Sealt sai alguse meie omavaheline suhtlemine. Ja mitte ainult virtuaalmaailmas. 2013. aasta varakevadel kutsusin Siimu juba kaasa Olavi Ruitlase ja Herkki Erich Merila ühisraamatu "Eesti edulood" esitlusele. Siis tutvusime ka reaalselt.

SA OLED MU PEEGEL/PIIBEL Maarika Siim/ Mirjam Siim

  Maarika Siimu ja ta tütre Mirjam Siimu ühisraamat on üleni vürtsikas. Peamiselt domineerib erootiline luule ja stiiliks on vabavärss või proosaluule. Kohati on ka riimuvaid kohti, mis veidike isegi häirivad. Aga lõppkokkuvõttes on tegu väga hea raamatuga. Mirjami kuivnõela tehnikas tehtud illustratsioonid annavad raamatule palju juurde ja tekitavad huvitava kooskõla, huvitava sünergia. 

  Olles aastaid Siimu luuleloominguga kursis, olin algul kahtleval seisukohal, et kas ta suudab mind raamatus veel millegagi üllatada. Aga suutis! Väga suutis! /lk 80...armuleeki/ veega ei kustuta/ viinaga aga juba küll/.

Siim kirjutab tavaliselt väga pikki luuletusi, kuid tema lühivormid meeldivad mulle isegi rohkem, need ei jää lohisema ja lajatavad sellise obadusega, et tükk aega võtab toibumine aega :) 

  Ühe asja kallal nuriseks ka. Tegu on 208 lk luuleraamatuga, aga kiri on liiga piske ja seda on raske lugeda. Olen ise küll see kes lugemiseks prille ei kasuta, kuid sellist kirbukirja lugedes silmad lihtsalt väsivad. 

  Emand Siim kirjutab otse ka oma erootilisetest või koguni seksuaalsetest fantaasiatest. Julge naine. Nii peabki! Lk 76 leiame luuletuse VELLO, mis on üks paras julgustükk, vürtsikas ja väga hea. Luuletus jookseb üle nelja lehekülje, kuid lisan siia ühe väikse lõigu sellest. /ja mull`meenus ka/ su tööauto/ ja need pehmed istmed/ ja kuidas me kord parklas/ ühe suure kaubanduskeskuse/ lähistel/ suterdasime/ teadmisega/ et tumekiletatud klaasidest/ teised parkijad/ sisse ei näe...

  Raamatu küljendus ja kujundus on väga hea. Mirjam Siim on omanäoline noor kunstnik, kelle tööd ma tunneks ilmselt paljude seast ära. Huvitav on tema kuivnõela tehnika ja huvitavad on tema tegelaskujud. Sellised proportsioonist väljas ja kohati nagu muinasjutulised, ulmelised tüübid. 

  Lisaks kõigele meeldib mulle ka raamatu tutvustus, mis vett peab. Lisan selle ka siia juurde, aga enne soovitan endale soojalt see raamat öökapile muretseda, kuna tegu on raamatuga mida tahaks aeg-ajalt uuesti lugeda. Uskuge mind, inimesena on poetess Siim sama temperamentne, kui ta looming. ;)

Maarika Siimu loomingust on kirjutatud ka ajakirjas Looming: http://www.looming.ee/2014/10/surnute-ulestous-laulutules/

Kui Sa selle raamatukese kaanepildile vaatad, tunned ennast ära! Ja ma ei valeta!

Kui Sa sellesse raamatusse sisse vaatad, võid tunda imestust, ahastust, armastust, häbi, häbitust ja aimata, kust king pigistab – Sul enesel. 

Või tunned korraga palki silmas – aga tänaseni see ei hõõrunud... Sa võid hakata võitlema kuumahoogudega nahavahel, mis tähendab, et Sind ei jäta külmaks vabalt langenud sõnade sidumine paberile ja luuleraamatuks: SA OLED MU PEEGEL/PIIBEL.

21. juuli. 2015.a.

Mai