Pegasus
päev hüüdis ennast kaardus taeva taha
sai videvikust ööde hõlma sild
me hüppasime hobuvankrilt maha
vaos loojangusse sulnis päiksekuld
ja kalda ääres seal kus liivaluited
kus kõrkjas mängis tuuleviiulit
me enesesse hüüdlesime huiked
sealt lahkumas ma nägin tiivulist
kes laka lehvides sai endal tiivad
ei kuuldund enam kabjaklõbinat
ei perutand ta takka üles liiva
vaid tuules kostus vaikset võbinat
kui vahel Pegasus meid haarab kaasa
koos mängleme siis taevakirkal aasal
12-13. 07. 2015.a.
Piiri
Ilus pilt ja sulnis luule, nõnda päev ei rutta tuulde... ;)
VastaKustutaaitäh, hea Kristjan! :)
Kustuta