Albinism, õnn või õnnetus?

Bera Ivanishvili on 18-aastane albiinost räppar,

  Mõnikord on nii, et vahetult enne mõne pooleli oleva romaani või novelli kätte võtmist hakkab see elama, elab su mõtteis, või elad ise tama mõtteis. Aga siis tuleb seisak, tuleb must auk ja sa kukud sisse. Ja seal augus ei ole ruumi, seal augus ei ole õhku, ei ole kohta su loomingu jaoks. Täna on mul see päev, sajaga.      Hommikul kell 9 läks mingil imelikul kombel uni ära, tegin kohvi ja elasin lootuses, et täna ma kirjutan. Täna ma kirjutan midagi suurt. Aga sündised hoopis väikesed luuletused, kuigi luuletust saab ka suureks pidada. Luuletust kirjutada on tegelikult vahel raskemgi kui romaani või novelli, aga viimased vajavad pikemaajalist keskendumist, pikemaajalist paralleelmaailmas elamist. Luuletus on nagu pisike romaan, aga sa pead suutma seda kokkuvõtlikult kirja panna, et ta hakkaks elama, et ta tooks selle eheda emotsiooni lugejani, selle emotsiooni millega sa luuletust kirjutad.
  Pool päeva olen pusinud ka üle tellimustöö kallal. Aga hoopis sündisid laulusõnad oma viisile, seega olen ka helilooja :) Tegelikult see tellimustöö on hoopis teist laadi. Sellel on viis ja sõnad olemas, aga mul on vaja samale viisile teised sõnda mõelda. Sellega ma aktiivselt ka tegelen, kuid tundub, et täna ei ole selleks õige päev. Sõnad peavad tulema otse, aga mul kogu stsenaarium venib, venib nagu närimiskumm. Küll ühele poole, küll teisele poole. Seega panen ta oma aega ootama ja vabastan ennast praeguseks temast. Kuid ma ei kaota lootust. Ehk on homme parem päev ;)
  Hetkel näpin lasteka PETU järge PETU LÄHEB KOOLI. Mudin paberile kirjutatud mustandeid näppude vahel ja....Äkki?! Nad räägivad, et lootus sureb viimasena. Loodan minagi. Ja kui ei, siis ei. Pole ka midagi katki. Vägisi kirjutamine on nagu vägistamine, kuigi ma vist selles elus vähemalt, vägistanud ei ole ;) Samas ma tunnen, et miski tahab minust välja, no lihtsalt kipitab ja kiratseb sees, kuid....Ja see ei ole minu puhul esimene kord. Selleks ongi blogimine hea, vähemalt panen mõtted siia kirja ja..ehk siis...
  Tegelikult saab kirjanik ka oma aega planeerida ja seda just romaanide kirjutamise suhtes. Kui ikka on tekkinud pikk paus, tuleb käsikiri uuesti läbi lugeda, et ei tekiks loogikavigu. Üks tegelene ütles kord, et loogikavigade jaoks on toimetaja. No ikka ei ole küll. Ise tuleb enne suur töö ära teha, et toimetaja ei peaks hakkama käsikirja ümber kirjutama. Ise tuleb vaeva näha. Seda taktikat olen kasutanud ka ise. Samas, mul on puhkuse viimane nädal ja annaks jumal, et ma romaani ei sukelduks, siis hüvasti sõbrad ja suvi! :)
   Nüüd mõni küsiks mis suvi. Minu jaoks on suvi täiesti olemas. Kuigi vihma võiks vähema olla. Aga samas ma armastan ka vihma. Mulle pigem ei meeldi kuumad ilmad, kus ei saa õues liikudagi, kui juba päike su ära praeb. Ja öösiti on imehea magada, värske õhk ja ei mingit leitsakut. Päevitaja ma ei ole niikuinii. N.ö. päikest ma ei võta, aga tema võtab mind, võtab kiiresti ja valusalt. Praeb kohe punaseks, nahk tuleb maha ja olen albiino tagasi. No tänks, ei!
  Ma ei ole üldse õnnetu, et mul puudub pigment. Pigem olen õnnelik, et olen eriline! ;) Kuda see nüüd oligi? Mis missioon või tähendus nendel albiinodel siin elus on? ;)

Loe siit Albinismi kohta lisaks! :)


23.07.2015.a.
Mai