All hõbedase paju (Sonett)

Siis kui Taevaväravad on valla...

  Mulle meeldib väga tänavune suvi. Olen vihmalaps. Üleliigselt palav ja päikeseline suvi ei ole minu jaoks. Sellel suvel on eriti palju vikerkaaresid, ehk siis taevaväravad on valla. See inspireerib mind, paneb taevalikke sonette kirjutama.
  Samuti meelivad mulle soojad talved ja liigne külm ei ole minu jaoks. Kõike on ikka mõõdukalt vaja.
  Tänane sonett on siin:

ALL HÕBEDASE PAJU

all hõbedase paju metsa serval

kus suviselt seal lõhnas heinamaa

me istusime teineteise kõrval

meil laulsid laaned laulsid põllud raad

kui päike vajus pilvepiiri taha

ja udu langes üle laotuse

me haihtusime suvesooja taha

all sulnist ööd all taevapaotuse

nüüd kõnnin üle aastate sel rajal

ja tundub nagu seisma jäänud aeg

kui toetun vana pehkind paju najal

siis alles taipan temal oli aeg

all hõbedase paju metsa serval

me istume taas teineteise kõrval

***********************************************************************************

  Eile istusin ühes aias ja mängisin kaarte. Vahelduva eduga tibutas vihma ja paistis päike. Lehtla seinal olid huvitavad asjad. Kahjuks ei tulnud välja pilt viiskudest. Ju ei pidanud. Aga üks huvitav silt oli küll seinal. Ja kaarte oli mõnus mängida, tuletas lapsepõlve meelde, kus me pidevalt õdede ja vendadega mängisime. Seega käisin ajas tagasi. Siia ka pildijäädvustus:

ühes aias, ühes lehtlas, kaardimängu juures...


20. juuli. 2015.a.
Mai