Pataloogiline heasoovilikkus? Diagnoos? Hälve? Sinisilmsus? Geneetiline apsakas? Armastan teid :)

minu kallis sõbrannekene Merle, kes elab täna teises riigis, aga meie sõprust ei lahuta ei aeg ega kaugus :) aitäh, et Sa mul olemas oled!

    Inimene tuleb sinu ellu alati mingil põhjusel ja mingil põhjusel lõppeb sul ka inimesega ühine teekond. See tõde on aegade algusest olnud teada-tuntud. Inimene hing tunneb vaistlikult ära kellega ta jääb suhtlema, kellega mitte. Osade inimeste energeetikad ei sobi kokku, see on paratamatus. Siis tuleb lasta tal minna, lasta heaga minna, mitte halvaga. Tuleb soovida ikka ja alati head teed, kuigi ta võis sulle väga haiget teha. Tuleb osata lahti lasta, side läbi lõigata ja saata ta minema headuse ja armastusega. Mitte vihkamisega. Viha ei tohi eneses kanda, see hakkab sind seestpoolt sööma ja päris suurte ampsudega. Uskuge mind, ma tean, olen seda korduvalt kogenud. Kas mu heasoovilikkus võib olla pataloogiline? Kas heasoovilikkus on diagnoos? Hälve? Jah, inimene saab geneetilise koodiga palju kaasa. Loomulikult aitab inimene oma elutee määramislee kaasa, aga mingil määral domineerib ka see samune geneetiline kood.
  Olen tihti seisnud silmitsi kurjusega, ise head soovides. Olen tihti seisnud ka silmitsi olukorraga, kus kiputakse minu elu elama. Usun, et ma pole ainuke. Paljudega on juhtunud nii. Aga ikka me kordame oma vigu, ei õpi nendest. Ma muidugi räägin endast, ei üldista. Aga nii on. Hälve? (Mis on hälve?)
  Eile oli üks imeline õhtu. Minu kallis sõbranne "noorusajast" tuli mulle külla. Jah, me ei kohtu enam tihti, kuna elame teine teises riigis, aga meie sõprus pole sellega kannatada saanud, pigem on see süvenenud. Seega, kui on tegu õige sõprusega siis aeg ja vahemaa seda ei tapa. Just, ei tapa. Oleme Merlega koos teinud igasuguseid lollusi, otseses mõttes. On, mida meenutada ;) Olime ju meiegi kunagi noored. Oleme seda siiani. Kokku saades kohe tahaks taas mingi lollusega hakkama saada. Nagu meie punapõskedelt näha, siis juttu jätkus veiniklaasi taga rohkemaks, kui kauaks, kuigi mul just veinisoolikat ei ole, või oli see umbes, kes kurat seda teab. Igal juhul lahendasime pudeli punast veini ära ja tuli tahtmine õue minna. Ja loomulikult läksimegi. Täna veel meenutame, et meil on ikka nii palju ühist ja plaanime uusi kokkusaamisi. Loogiline ju?
Aga...Pill tuleb tõesti pika ilu peale, nagu seda juba vanavanaema mulle armastas ütelda. Noh, otseselt pillima ma ei hakanud, aga nutune oli see õhtu mingil määral küll. Las ta siis olla, aegade algusest on headus ja kurjus käsikäes käinud. Mina ühe (ja veel mõne) silmakirjateeneri vastu viha ei pea. Pigem oli aeg ilmselt nendega side läbi lõigata. Inimetega keda olin kaitsnud ja heaks sõbraks pidanud. Või headeks tuttavateks, on õigem ütelda. Jumal nendega! Olgu nad õnnistatud! Siiralt!
  Ma ei mõista inimesi kes igal sammul Jumala sõna suhu võtavad ja ennast sügavusklikuks peavad, kuid võimalusel teiste ellu sekkuvad ja igal õhtul alkouimas voodisse taaruvad. Mina ka pidutsen, pidutsen küll harva. Ei ole karsklane. Ma lihtsalt ei sobi alkoholiga kokku, või ei sobi tema minuga kokku. Aga mõned korrad aastas armastan ma ennast unustada, reeglina õllekannu taha. No tegelt korra kuus ei oleks ka patt. Kunagi sai ikka igal nädalavahetusel lõõgastumas käia. Loomulik ju. Eksole? :P See selleks. Et milles asja point? Jah, ma ei ole ei kristlane, ei jehoova tunnistaja, ei mormoon, ei...aga kas see teeb minust patuse? Kas ma olen sellepärast halvem inimene, et ei kuulu kusagile kogudusse ja ei maga piibel padja all? Olen mitmeid kordi piiblit lugenud ja sealt elutarkusi ammutanud, aga ma leian, et ma ei pea kuuluma kogudusse jmm...Minu jaoks on seal üleval see Keegi ka ilma kuulumata olemas. Kunagi oli aeg, kus tahtsime koos sõbrannede Ivi Villemsoniga ja Anu Valgenbergiga leeri minna. Aga siis jäi Anu beebit ootama, oli sügav nõuka aeg, autosid ei olnud paljudel ja meie plaan jäi katki. (Anu perel oli auto). Kunagi, kui me õdedega olime pisikesed valgepäised piigad (nagu Inglid) olla kirikuõpetaja tahtnud meid ära ristida, aga see jäi kahjuks kõik jutu tasandile. Ju oli nii määratud. Ma ei kahetse möödunut, pigem saan sealt palju inspiratsiooni ka täna oma raamatute kirjutamiseks. Selline lihtsalt ongi minu elutee, minu rada, mida mööda ma uhkel sammul astun. Selline ma olengi. Ja kas ma pean kõigile meeldima? Ei pea ju. Ega ei taha ka :) Aga ma ise lihtsalt armastan inimesi liiga palju. Rõhk on sõnal liiga.
  Miks ma üldse selliseid asju blogin? Aga äkki ma kogun aastate lõikes siia oma elulooraamatu tarvis materjali? On keegi sellel mõelnud? Kui mind ükskord ei ole, on kohake kuskohast näiteks lapselapsed saavad lugeda oma vanaema elust? Tänapäeva tehnikaajastul on kahjuks raamatud oma väärtust kaotamas ja maailma on igas mõttes tehnilisem. Muidugi on see kurb. Aga tulevikku tuleb siiski vaadata lahtiste silmadega, tuleb eest kangutada roosad prillid ja näha.Mida iganes. Aga ma kogun omi mõtteteri siia kokku ja las kunagi lapselapsed otsustavad kas on vaja vanemast elulooraamat kirjutada. Olen seda meelt, et elulooraamatud peaks ilmavalgust nägema siiski peale inimese maise teekonna lõppemist. Sa ju ei pane elule punkti siis, kui sa elad? Su elulugu ju siis alles kestab...Müstika!
  Eile õue minnes kohtusin ka ühe armsa Katiga, kellega sügisel kokku saades ennast mõneks päevaks "unustasin". Neid päevi juhtub, ka minuga. :) Nii me siis eile mõnusas, hubases seltskonnas aega veetsimegi. Kati elab ka ju Soomes ja ei käi iga päev Eestis. Pealegi on mul puhkus, mis peagi lõppema hakkab ja mul pole aega olnud isegi korralikult lõõgastuda.
  Oehh, kirjutasin pika monoloogi, aga lasin kõik endast välja. Vähemalt selleks korraks. Nagu raske koorem langes õlgadelt.

kallis Kati :)




24.juuli. 2015.a.
Mai

Aitäh Sõbrad, et te mul olemas olete! :)

kallis Merle :)