 |
| pildil on pastlad mis tänaseks on muuseumieksponaadiks ühes lehtlas |
Mäletan, kui olin väike plika siis vanavanaema soovitas pastlaid enne jalga panemist vees leotada, et nahk läheks pehmeks. Siis ei hakka need jalgu hõõruma ja rebenema. Mäletan ka kuidas üks memm soovitas neid määrida searasvaga, et nahk ei praguneks. Ja vene aja lõpus müüdi poodides poslamasla õli. Süüa sellega teha ei kõlvanud, kuna siis haises kogu elamine ja toidul oli vastikult spetsiifiline maitse. Aga pastelde määrimiseks oli see ideaalne.
Tänapäeval on muidugi selleks palju teisi vahendeid. Kuid kas igasugused "võõrad" materjalid mitte ei lühenda pastelde eluiga?
Leidsin ühe lehekülje, kus soovitatakse mingeid aersoolvahendeid, kuid kas kellelgi on nende toodetega kogemusi? Nende toodete lehekülg on siin.
Mitte, et ma homme need jalga tahaks panna ja tänavale minna, aga olen lapsest saati imetlenud neid jalatseid ja kunagi sai rahvatantsus isegi nendega tantsitud. Ja muidugi lapsena niisama õues ringi paterdatud.
 |
| viisud Mäletan lapsena vanavanema rääkimas viiskudest, mis olid tal kasetohust valmistatud. Just kasetohust, siis olid need pehmemad. Aga need olid talle jalgadele konnasilmad tekitanud. Kui minule esimesed konnasilmad tekkisid (olin vast 3 aastane), arvasin ma, et need on sellest, et käisime tiigi ääres konnakulleseid puutumas. Seega tasub kuulata vanemate inimeste elutarkust. Kas tänapäeval keegi veel viiskusid kannab? Rahvatantsijatel olen pastlaid jalas küll näinud. 26.juuli.2015.a. Piiri |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar