Horisondil

HORISONDIL
/pühendatud Maiki Meerbach´ile/

päevad on külmad

aga öid katab õhkõrn 

uduloor nagu sinu suudlus

habras ja kordumatu

ent ometigi nii tuttav
liiga tuttav et unstada
neid hetki mil aastad
põimisid elurajale
sinu kallistused sinu
südamega lausutud sõnad
siirad ja selged

vahel võtab päev
ämbritäie külma vett ja
valab sulle kuklasse et
sind äratada et panna sind
nägema maailma uues
valguses panna nägema sind
valgust mida varjas enne
läbipaistev sein

udulaamid hajuvad
horisondi taha nagu minevik
kätkematu ja siivas ent
mäletsused jäävad need ei
haju vaid talletuvad mällu
talletuvad alateadvusse ja
hakkavad seal oma elu elama
hakkavad elama päris oma elu
just nende inimeste keskel
kes sinu ellu on mingil
põhjusel tulnud õiglased
ja otsekohesed justkui
peegelpildid sinust endast

alles siis sa taipad et
oled saanud nägijaks...




16.07.2015.a.
Mai