Ellu tagasi tulek!

minu vanaonu naine Hilda Tamberg (84) sünd. 17.sept. 1930.a.

  Elu on täis üllatusi. See blogi on jätkuks eelnevale. Tõesti, tõesti tuleb iga inimene su ellu teatud põhjusel. See kord on siis ellu tagasi tulemisega, kui nii võib ütelda. Nimelt, ma kolisin siin Mai kivilinna magalarajooni 11 kuud tagasi ja teadsin, et siin elab ka mu vanaonu naine, keda kunagi linnavanaemaks kutsusin. Siis, kui mu vanaonu Ilmar Tamberg veel elas ja nad omasid majakest Vaeste Patuste Alevis ehk Rääma linnaosas. Siis oli nende kodu ka mulle teine kodu. See oli kodu kus mind alati oodati ja mille uksed olid mulle valla. Mul oli selles majas isegi oma tuba, üleval, ärklikorrusel, kus toa seina ehtis pilttapeet palmi ja neegrinaise pildiga. Just selle palmipuu all oli ka minu voodi, ehk siis suur ja pehme madrats. Nimelt oli vanaonu meremees. Toona pilttapeete Eesti NSV-st ju kusagilt osta ei saanudki.Veel ehtisid minu magamistoa seinu  pudelid, mida vanaonu korjas ja merelt kaasa tõi. Need olid sellistes uhketes pakendites, mida nõuka inimene polnud isegi unes näinud.
  Täna poest tulles ja toidukotiga maja juurde jõudes nägin ühte memme kõndimistoolile toetumas, astusin ligi, et küsida kas abi oleks vaja. Nii minu moodi, ikka appi ruttama. Ja, oh üllatust, minu kallis linnavanaema, kellega kiire elutempo ja oma laiskuse juures pole saanud viimased aastad suhelda."Oot, mul on soeng tuulega sassis;" mainis 17. septembril 85 aasetaseks saav Hilda, kes on siiani uhke ja korralikult sätitud linnadaam, kui ma temast fotot tegema hakkasin.  Kallistamisrõõm tõi silmi pisara. Ta tuli minu ellu tagasi, minu kallis linnavanaema! Nii vähe ongi rõõmuks vaja! :)

Hilda noorena.Aasta arvu ei teagi. Aga ta pühendas selle pildi mulle lausa 30 aastat tagasi!

  Seda pilti vaadates meenub mulle kadunud vanaonu (kellest kahjuks ei suutnud peale matusepiltide midagi leida) Ilmar, kes alati minu saabudes ütles siiralt: "Ooo, Lauaru Mann jõudis koju!" Nimelt kutsuti Lauaru Manniks minu emapoolset vanaema, ehk siis Ilmari õde, keda kahjuks minul elu jooksul ei olnud au kunagi näha. Aga pilte vaadates ja vanaonu Ilmari juttu kuulates olevat ma Lauaru Manni koopia. Seega vanaonu Ilmar tundis minus oma õe ära ja sellepärast ta ilmselt mind ka väga hoidis. Otsekohese mehena ja tuntud oma tervate ütlemiste poolest pelgasid mu õed teda. Aga Ilmaril oli süda õige koha peal (hea kõnekäänd!). Ühel ta sünnipäeval ostsin viimase raha eest talle suure tordi ja seda üle andes pühkis vanaonu silmanurgast pisara ja sõnas: "Millega sa jälle hakkama said? Raiskasid oma raha minu, vana peeru peale!"...need sõnad on mulle siiani hingesügavustesse pugenud, sinna tagumistesse salasoppidesse, koos paljude mälestustega, millest vanaonu mulle pajatas tundide viisi.

Hilda, kallis, aitäh, et sa olemas oled! Ole hoitud! Näeme juba järgmisel nädalal taas! :)

24.juuli. 2015.a.
Mai