Laen ennast ikka ja jälle kirjutades...

Toila, Oru park

  Tahes tahtmata seisame elus valikute ees, kus edasine samm on meie endi astuda. Seda enam, kui tunneme, et ühelt maalt on see ainuüksi meie endi tee, oma elurada, mida mööda astume püstipäi, ilma, et keegi meie eest meie saatust otsustaks. Olen ka mina viimasel ajal palju mõtisklenud asja üle, et kuhu, kuidas ja millist radapidi liikuda. Ilmselt on mul üle aastate selleks aega ja õhku rohkem, kuna puhkan ja seda lausa kuu aega, terve juuli on minu päralt. Tõsi küll, ma puhkan aktiivselt, kuna lihtsalt tunnen, et see on minu jaoks õige. Kuna lihtsalt tunnen, et sellel kevadel olin kinni jäänud kapslisse ja elu vajas muutust.
  Olen mõningal korral saanud negatiivset tagasisidet oma blogimistele, aga seda vaid paaril korral ja enamasti on põhjuseks see, et miks ma ennast maailma ees avan. Aga siit küsimus, miks ma pean endasse elama? Kui ma käituksin teiste näpunäidete järgi siis see ju ei oleks enam minu elu!Jah, introvert ma kohe kindlasti ei ole. Olen terve teadliku elu ennast lahti kirjutanud. Kes oskab lugeda ridade vahelt, see ka teab. Samas olen inimene keda alati usaldatakse ja hoitakse, et suudan saladusi hoida. Suudangi. Aga kõige valusam on see, kui mõni lähedane inimene ei oska või ei taha mind mõista.
  Üks hea sõber ütles hiljuti, et minu looming jätab väga palju ruumi fantaasiaks, et põhimõtteliselt ma ei ole nagu läbi loetud raamat, mida kunagi enam kätte ei taha võtta. Seda oli armas kuulda. Tegelikult meeldivad mulle otsesed ütlemised ja samuti püüan läbi oma loomingu otse ütelda, kuigi on kohti ja teoseid mille tegevus vahel peabki jääma kardinate taha, et see jätakski ruumi fantaasiateks. Aga mulle ei meeldi keerutamine. Mulle ei meeldi, kui inimene, keda olen sõbraks pidanud, salvab mind ja ma kuulen kõigest sellest läbi kolmanda isiku. Jah, minu viga, et oskan ka ridade vahelt lugeda. Ühesõnaga silmakirjalikud inimesed mulle ei meeldi. Ei meeldi ka need kes minu eest otsuseid langetavad ilma, et minuga nõu peaksid. Kuna olles erivajadustega lapse ema ja töödates erivajadustega inimesega, oskan ma ise väga hästi arvestada teiste vajaduste ja võimalustega.
   Täna tuli mul esinemispakkumine Toilasse. Kujuatate ette, ma sõidan sinna 4 tundi! :) Tegelikult vastasin sellele pakkumisele jaatavalt, kuigi algul kahtlesin. Kevadel, peale mööda Eestimaa kauneid paiku tuuritades (koos Heli Künnapasega), võtsime plaaniks suvepuhkuse, kuid see plaan saja protsendiliselt on teostamatu. Mis seal ikka, vahel tuleb plaane muuta ja tegelda ka plaaniväliste asjadega. Ja pealegi võtsin Toila esinemise vastu suurel määral ühe armsa luulehinge Anneli Lambi pärast, kuna tema teosed on juba minu jaoks liigagi elusad, liigagi omad...
   Tihti seisan silmitsi küsimustega, et kuidas ma kõike seda jõuan, kus kohast ammutan enda aktiivse elu jaoks energiat? jne...Vastuse leiate mu mõtiskluse esimesest poolest. Teisalt elan ma nagu mitut elu korraga. Samas on mulle justkui siin elus antud missioon inimesi aidata, neile vastu tulla, nende jaoks olemas olla, neid ära kuulata, nõustada.... seda kõike olen ma teinud terve elu, kuid ma olen siiski surelik ja ka väsin vahel. Seega jään teatud teemade juures ikka delikaatseks.
   Elu muudab inimest nii nagu inimene ise oma elu saab mingil määral suunata. Kunagi olin ka mina tagasihoidlik tüdruk, kellel oli küll oma arvamus olemas, kuid kes ei julgenud seda alati välja ütelda. Võimalik, et see tuli lapsepõlvest, kuna ma eriti ei mäleta, et kodus keegi oleks teatud asju lahti lahanud, ikka jäi miskit arusaamatuks, seega avan oma (tolle aegse) lapsehinge oma esimese lasteraamatus PETU, mille illustratsioonid jõudsid eile minuni. Avan oma mõttemaailma, pikkides raamatusse hetki ja olukordi kus vestlesin poriloikudega ja puudega, kuna tundisn, et vaid nemad suudavad ja tahavad mind mõsita.
  Tean, et ma ei ole inimene hallist massist. Ma kes käitun täpselt nii nagu tahan ja elan nii nagu tahan, sest see on minu elu. Olen ilmselt piisavalt iseseisev ja paindumatu, et lasta ennast survetada. Nii ehk naa jääb mul alati enda arvamus peale, kui olen selle juba välja ütelnud. Järelikult olen seda enne pikalt analüüsinud, kui avalikustan. Ma ei ole pea ees tulle hüppaja, pigem lahkan pikalt poolt ja vastu argumente.
   Kas olete mõelnud kunagi sellele, et autor paneb oma loomingusse väga palju ennast sisse? Mitte sõnasõnalt, ega ka otseselt oma elust, aga oma loomusest küll. Nii on. Kes tunneb ridade vahelt autori ära, see tunneb. Samas tihti kehastun ka mina teatud prototüübiks ja hakkan selle prototüübi kehas justkui mingit aega elama. Ja seda kõike loomingu tarvis. Seda kõike oma loomingu nimel. Seda kõike omast ajast, omast elust, mitte teiste omast. Kui on tegu ilukirjandusliku teosega ja mitte elulooraamatuga, siis ei saa keegi näpuga näidata, et tema elust räägin. Ilukirjanduslik teos on siiski väljamõeldis, see on osake elust, mis sinus hakkab fantaseerides tööle. Sina oled vaid see kes selle elusaks peab kirjuatama. Tihti olen saanud tagasisidet, et kirjutaksin justkui mõne inimese elust. Tegelikult ma ju kirjutangi, see ongi tegelaskujude eraleu. See ongi ehe elu, aga läbi kirjaniku fanataasiamaailma. Seega ongi tegu ilukirjandusega. Aga mina armastan nimetada ajakirjaniku tööd kolekirjanduseks, et siis nagu vastand ilukirjandusele. Ja ajakirjandus ongi olemuselt kollane, kole kollane. Kuigi ma ise viimasel ajal olen käe andnud ajakirjandusse, püüan ma jääda inimeseks kes teise inimese musta pesu läbi artikli siiski pesema ei hakka.

   Uhh, kergem sai! Ilusat neljapäeva! :)
16. juuli,. 2015.a.
Mai