Pea sulgub kriuksuv uks...
Seob talvekimpu kokku mööduv aasta,
ta puudutusest ukselink on härmas.
Ma vahel tahaks tagasi veel naasta
me` lapseaega, pakane kui lärmas.
Ta käpikuisse kudus hõbepaelu,
ja ripsmed meikis valge tušiga.
Ei olnud näärivanal pangalaenu,
ei kostitanud meid ta sušiga.
Ma vahel tahaks lapsepõlvekoju,
et mängida seal kaltsunukuga.
Ja läbi tihke lumehelbesaju,
öös kokku joosta tuntud Jukuga.
Kes tollel ajal kaudu anektoodi
meid naerutas, kui Chaplin kepiga.
Ma tahan kaissu titepõlve voodi
metallist võre, valge slehviga.
Kuid täna pean ma leppima et homne
ei maabu juurteradupidi, kuid...
Mu hinges on ja jääbki iidne komme
vaid tulevikus näha naerusuid.
Se´pärast, kallid sõbrad, andestage,
kui vahel olen liiga optimist.
Ei näe ma lihtsalt taeval musta lage,
kuid kanda on mul ikka oma rist.
Seob talvekimpu kokku nüüd detsember,
pea sulgub kriuksuv uks, kui roostes kaas.
Ma ikka olen endine, mu kombed
on minu omad, ma ei muutu raas!
29-30.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar