44. peatükk
Öö möödus kiirelt. Oligi juba hommik käes ja aeg oli hakata ennast minekule sättima. Hommikulauas valitses mõnda aega vaikus. Mari- Liisil ei olnud eriti söögiisu, ta pani rohkem kohvile rõhku ja suutis vaid ühe lõhesaia ära süüa.
„Viskad mind siis Miralda- memme juurde ära või lähen jala?“ katkestas Mari-Liis vaikuse.
„Sa siis ikkagi ei taha ema külastada?“ vastas Ralf küsimusele küsimusega.
„Ei. Ma tõesti ei taha. Miralda on mulle kordi kallim, kui mu lihane ema ja ma väga sooviksin teda parem külastada. Aga ma võin vabalt jalutada ka. Äkki lähengi kirikust läbi, või...“ vastas Mari-Liis ja unustas ennast jutustama.
„Mõistan. Muidugi viskan su autoga ära, ära üldse muretse. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki mõtled ümber ja...“ teatas Ralf.
„Ei mõtle. Olen oma otsuses rohkem, kui kindel.“ vastas tüdruk ja juba nad sõitsidki Westoffhauseni häärberi aiast välja.
„Oehh, hirmujudinad tulevad peale, kui ma Leanat näen,“ pihtis Ralf tütrele autos.
„Aga sa ära mõtle nii. Ära kruti ennast juba praegu üles, muidu ei kuku see plaan usutavalt välja. Katsu mõelda nii, et lähedki arsti juurde. Ära mõtle, et lähed kohtama. Sa oled nii tubli isa mul olnud, sa saad hakkama!“ sisestas Mari-Liis Ralfile julgust ja sisemist jõudu. Mari-Liis tõesti hoolis oma isast, rõõmustas tema õnnestumiste üle ja kurvastas ebaõnnestumiste üle. Hetkel tundis tüdruk ennast lausa isast tugevamana ja targemana, ja see tunne meeldis talle iga korraga üha enam.
„Helista mulle siis peale vastuvõtul käimist ja anna teada kuidas läks. Chiao, pakaaa, kallis issi!“ kallistas ta Ralfi ning astus autost välja.
„Patsient Eichen, palun!“ kutsus õde Ralfi kabinetti.
„Tere, doktor Marjapuu!“ teretas Ralf viisakalt ja ametlikult Leanat.
„Tere. Palun võtke istet.“ oli doktor Marjapuus sama külm ja kalk nagu ta patsient.
„Palun võtke oma ülakeha paljaks. Kuulame kospe ja mõõdame vererõhku,“ teatas arst.
„Õde Merin, palun tooge mulle vererõruaparaat;“ oli ta ka oma õega väga ametlik.
Ralfil oli ebamugav tunne, aga talle meenusid tütre sõnad ja ta püüdis hakkama saada. Kuigi paljas mõte sellest, et Leana käed ta käevart ja ihu puudutavad, ajas teda hulluks. Allpool püksirihma kees mehele selline elu, et ta kartis kopsude kuulamiseks lausa püsti tõusta, pabistades, et tohtrile võib midagi silma jääda. Mees pidi sõna otseses mõttes üle oma varju hüppama, et mitte piinlikku olukorda sattuda.
„Nii, vererõhuga on kõik korras. Kuulame need kopsud ka igaks juhuks üle. Tõuske püsti palun, patsient Eichen.“ oli arsti sooviks.
Ralfil valgus veri nii kõrvadesse kui kubemesse. Näost oli ta niigi juba punane. Mees kuuletus ja ajas ennast toolilt püsti. Ja siis need puutusid, Leana käed, ta ihu. See tunne viis mehelt mõistuse. Kui ei oleks õe ruumi üks avatud olnud, poleks vist Ralf suutnud ennast taltsutada vaatamata sellele, et meenusid taas Mari-Liisi sõnad. Selle asemel, et sügavalt sisse ja välja hingata, meenus Ralfile hoopis üks teine situatsioon, ning ta jäi sellega päris hätta. Mees hakkas nii hirmsasti hingeldama, et tohtril oli tema kopsude kuulamisega lausa tükk tegemist. Vaevahigi või erutushigi ole samuti mehe oma meelevalda haaranud, ning iga ta keha rakk oli erutunud. Doktori pidev kordamine sisse-välja, sisse-välja oli peaaegu viimane piisk karikasse, sest palju ei olnud puudu sellest, et Ralf oleks seal samas jõudnud teatud punktini. Aga õnneks lõpetas doktor viimasel minutil oma toimingu.
„Õde Merin, palun kirjutage saatekirjad vereproovi ja uriiniproovi tarvis.“ hüüdis ta õele.
„Teie, patsient Eichen minge käige ja tehke need analüüsid kohe alumisel korrusel ära, esimene üks laboratooriumi kõrvalt. Sealt saate vere anda ja samast saate ka uriiniproovi tarvis topsiku. Tualett on ka seal samas. Homme õde annab teada kuidas analüüside vastused olid. Kena päeva ja olge hoitud!“ jäid Ralfi kõrvu kõlama Leana viimased sõnad. Ralf oli sellises segaduses, et soovinud arstile midagi isegi vastu. Ta suu oli justkui kinni liimitud. Mees astus kabinetist välja nagu tumm, istus ukse taha toolile ja vajus mõtteisse.
„Patsient Loorits, palun!“ hõikas õde juba järgmise patsiendi sisse. Nagu koolitunnis; „vastama tuleb..“ meenus Ralfile. Või nagu konveieril, järjekorras. Õde nägi Ralfi nõutult istumas ja küsis;
„Vabandage, ega teil halb ei hakanud!“ Ralf ehmatas. „Ei, ei, ma lihtsalt vajusin mõtteisse. Minuga on kõik kõige paremas korraga,“ manas ta isegi väikese naeratuse huulile.
Järgmine patient läks sisse, aga arstikabineti seinad olid justkui papist ja Ralf kuulis kogemata õe ja arsti dialoogi pealt.
„Doktor Marjapuu, ma korra segan“
„Jah, rääkige õde Merin.“
„Ma siin olen natuke mures, patsient Eichen jäi kuidagi kahvatult ukse taha toolile istuma. Kas tema tervisega oli ikka kõik korras?“
„Homme. Homme saame analüüside vastused ja siis selgub,“ oli Leana ka õege konkreetne.
„Selge. Tänud,“ vastas õde.
Ralf läks analüüse tegema. Kõigepealt võttis ta järjekorda vereanalüüsi uksetaha. Juba oligi tema kord minna.
„Rjaputage ja jhõõruge oma kjäsi paljun, njeed on njagu sjurnul:“ soovitas venepärase aktsendiga õde, kuna ei saanud Ralfilt verd kätte.
„Ah? Mis? Ahaa!“ ei saanud Ralf esimese hooga arugi mida ta tegema pidi. Tema mõtted olid endiselt Leana peal, õigemini hetk tagasi teda puutunud Leana käte peal. Nüüd puutusid teda võõrad käed, olgugi, et meediku käed, aga need polnud need. Ralf oleks nagu verest väljas läinud, või veri temast välja. Õde pigistas ta näpuotsa lausa siniseks vajaliku koguse vere kättesaamiseks.
„Oi, kjüll tjeilt on jkka vjaga rjakse vjer kjatte sjaada. M vjäga vjabandan, et tjegin tjeile njii pjalju tjüli.“ vabandas slaavlanna, nähes mehe sinist näppu. Olgu mis on, aga slaavlannad on kuidagi südamlikumad ja julgemad kui Eesti naised , mõtiskles mees. Oli tal ju omal ajal ka üks slaavi pruut olnud. Aga raske käega oli. Julges Ralf võõra tüdruku poole vaadata, sai ta juba sellise kõrvakiilu, et oli saanud. Slaavlanna vanemad olid nende suhte vastu, sest nemad nägid tütre kõrval ikka slaavlasest peigmeest ja nii nende suhe karile jooksiski. Ralf ei kahetse, sest kui ikka vanemad hakkavad elu vahele torkima või lausa noorte elu elama, siis tuleb teha valik, mitte kannatada. Nii ka toona noor Ralf tegi.
„Pole hullu! Ma tugev mees, kannatan kõik ära. Mis see pisike sääse hammustus ikka mulle teeb!“ muheles Ralf. Õge hakkas selle peale südamest naerma ja aina kordas; „sjääse hjammustus, sjääse hjammustus...“
Ralf oli kimpus ka järgmise, ehk uriinianalüüsi tegemisega. Esiteks ei olnud tal põiekat ja siis meenus talle, et oli hommikul teadmatusest söönud. Ta võttis topsiku ja jalutas doktor Marjapuu kabinetti juurde tagasi, koputas korra ja avas ukse. Õde ja doktor Marjapuu ehmusid ära. Õnneks ei olnud ühtegi patsienti tollel momendil ruumis, sest üks oli just lahkunud.
„Vabandust, et nii sisse tungisin, aga ma sõin ju hommikust. Siis ei tohi proovi teha ju?“ Leana vaatas teda nüüd hoopis teise pilguga, sellise pilguga nagu Ralf oli ammu soovinud, kuid hetkel olid mõlemad lollis olukorras. Esiteks ei tahtnud doktor Marjapuu, et ta õde Merin nende armuafäärist teada saaks ja teiseks oli Ralfi tulek ja näoilme nii naljakas, et õde lausa hoidis naeru kinni. Tekkis piinlik vaikus.
„Patsient Eichen, sellest pole midagi, arvestame sellega, kui proovid veidi korrast ära on. Aga kui soovite, võite homme hommikul ka siit läbi astauda, aga ärge siis sööge. Teeme uued proovid ja asi ongi korras:“ muheles doktor Marjapuu. Just sellest muhelusest oli Ralf puudust tundnud, just sellest rõõmsast ilmest ja nendest säravatest silmadest millega Leana talle nüüd otse südamesse vaatas.
„Head aega! Ma lähen teen selle uriiniproovi ka ikka nüüd ära.“ teatas Ralf ja sulges enda järel kabineti ukse. Kui ta proovi tegema läks, oli tal korraga niisugune põiekas, et oleks saanud ka nende eest proovid ära teha, kes mossis näoga ukse taga järjekorras ootasid. Vaid ühest pilgust piisas ja Ralf säras nagu jõulupuu. Ta istus autosse, et teavitada olukorrast Mari-Liisile. Ralf valis tütre numbri ja kui tütar kõnele vastas, hakkas ta nii kiiresti vadistama, et tütar ei saanud algul ühestki sõnast aru.
„Ta naeratas! Ta naeratas mulle! Kuulsid, mu arm naeratas mulle!“hõiskas ta uuesti.
„Jeee! Ma ju ütlesin, et selline taktika peab vett! Ma ju ütlesin sulle!“hõiskas Mari-Liis vastu ja rõõmustas isa õnne üle väga.
„Aga olgu. Kodus näeme, kui sa juhtumisi ümber pole mõelnud.Või oled?“ küsis Ralf.
„Vastus on kindel ei, jäi tütar endale truuks.“
„Selge. Kas tuleb sulle pärast järgi ka või? Ma võin hiljem ka tulla, kui soovid:“ õitses Ralf nagu esimene kevadine lill, kes lume alt oma pea välja pistab ja sellega kõigile rõõmu teeb.
„Ma, ma ei teagi veel. Saame ju helistada. Ma tahaks Miralda-memmega veel paljust rääkida. Helsitama, onju?“ küsis Mari-Liis.
„Jah. Teeem nii. Näeme.“ ja juba kostuski telefonist kinnist tooni.
Juhtumisi oli Ralf parkinud oma auto oma raviarsti akna alla ning viimane nägi kui õnnelikult mees autos kellelegi helsitades särab. Leana arvas endiselt, et Ralfil on teine naine, kellele ta oma tervisest teatas, kes pani mehe lausa läbi telefoni õitsema, kes teda kindlasti juba kodus ootas. Ta tundis, et mees on talle väga palju liiga teinud. Selle hetkel oleks Leana tahtnud kas täiest kõrist karjuda või suurel häälel nutta, aga ta ei saanud. Ta pidi jääma viisakaks ja erapooletusk arstiks, kes oma patsiendidele tervise tagasi annab. Ta pidi suruma maha oma tunded, mis selleks ajaks lausa keesid ta sees. Ta pidi igaveseks unustama oma kalli Ralfi, keda ta paraku südamest armastas.
Ralf käivitas auto ja juhtumisi nägi ta aknas Leana kurba pilku. Ralf arvas, et naisel on kahju, et ta lahkub ja kurvastan sellepärast, kuid ta ei teanud õiget põhjust. Ralf saatis Leanale autoaknast õhusuudluse, mille peale naine kurja pilgu tegi. „Fakk! Kõik rikkusin ära!“ sai mees enda peale vihaseks. Ta kihutas sihukese vingaaliga kohalt, et oleks lausa avarii teinud. Õnneks oli teise auto roolis naisterahvas, kes vibutas talle vaid rusikat. Oleks mees olnud, võinuks asi hullemini lõppeda. Muidugi nägi seda kõike pealt ka Leana, kellel käis südamest lausa valu läbi. „On hulle ikka ilma peal!“ ütles õde Merin. „Jagub.“ oli Leana taas konkreetne.
Viieteitskümne minuti pärast peatus ta juba järgmisel objektil.
„Noh, kas sa pole ikkagi veel minust üle saanud?“ irvitas üleolev Marelle talle näkku.
„Marelle kuule, teeks õige diili? Diili- käsi peseb kätt. Mis sa arvad?“ tegi Ralf talle ettepaneku. Marelle oli taiplik. „Tahad siis ikkagi, et võtan süüdistuse tagasi ja siis aitad sina mind siit välja?“ küsis ta.
„Just!“ vastas Ralf.
„Ha-haa, mehel on vesi ahjus! Ha-haa!“ irvitas Marelle, kuid jäi ühtäkki mõtlikuks.
„Kas sa oled nii kindel, et mina ei tapnud Neemet? Kas sa mätsiks kogu kohtugeissi kinni ka siis, kui ma olen Neeme surmas süüdi? Vasta? Ah?“ tahtis naine nii väga teada. Ralf vajus mõtteisse.
„ Jah. Ma olen nõus.“ andis ta lubaduse, sest nii oli kindel, et Marelle ei tapnud Neemet.
„Davai! Diil! Taganemisteed ei ole. Palun orgunni kõigepealt mulle võimalus, et saaksin süüdistuse tagasi võtta, siis vaatame edasi. Pakaa.“ ja juba ta lahkuski kambrisse.
„Diil, diil, on ikka sõna välja mõeldud. Diil.“ kordas Ralf ja arvas, et võib oma päeva õnnestunuks pidada, kuna mingigi diil oli sõlmitud. Seda küll veel suusõnaliselt, aga asi seegi. Nüüd tundis Ralf ennast väga näljasena. Ta helistas Mari-Liisile ja kutsus teda sööma, kuid Mari-Liis teatas, et Miralda oli tal kõhu juba täis söötnud. Ta palus ka, et Ralf talle õhtul järgi tuleks, sest tüdrukul olla Miralda-memmega väga huvitav teema pooleli. Teema, mis vapustaks väga paljusid. Ralfi see uudis ei vapustanud üldse, ta parkis auto ühe rastorani juurde ja läks keha kinnitama. Kui ta oli prae söömist lõpetamas, avastas, et paar lauda eemal einestab Leana. Ta tahtis lausa tormata naise juurde, kuid nägi naist ühe soliidse võõra mehe seltsis naeratamas. Ralfil läks käsi automaatselt rusikasse, kuid ta suutis ennast taltsutada.
„Head isu, noored!“ möödus ta lauast, lõi pea kuklasse ja lahkus. Lahkus tagasi vaatamata.
07-08.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar