43. peatükk
Keldrist kostus imiku nuttu, mis oli nii selge, et Ralf tormas esimese hooga häärberi keldrisse asja uurima. Kui ta keldri ukse avas, oli seal vaikus. Ralf võttis seinakapist oma veneaegse taskulambi, kuna selles keldri osas valgustust ei olnud, sest remont oli pooleli. Ta ronis keldritrepist alla, näitas taskulambiga igasse nurka tuld, kui ühtegi hingelist ta seal ei näinud. Hetke pärast kuulis ta krabinat ja pidi infarkti saama. Hiigelsuur rott jooksis üle mehe varvaste ning Ralf värises üleni, kuid hing ei andnud ikka rahu. Ta avas vanaaegse kirstu, kuid ka seal ei olnud ühtegi hingelist, vaid koide poolt peeneks pulbriks näritud vanad kampsunid vahtisid talle vastu. Ta kustutas taskulambi ja seisis veidi aega pimeduses, arvates, et ehk segab valgus majavaime, millesse või kellesse mees küll eriti uskuda ei tahtnud. Kuid ikkagi valitses vaikus. Ralf arvas, et hakkab hulluks minema ja siis meenus talle, et oli ülakorrusel valgusekuma koju jõudes näinud. Ta sulges kolkastusega vanaaegse, krigiseva keldriukse, pistis taskulambi seinakappi tagasi ja ronis kiirel sammul keldritrepist üles. Ta kuulis taas lapse nuttu ning tormas trepiasteid valele jättes ärklikorrusele, lõi õlaga Mari-Liisi toa ukse lahti, lülitas tule põlema, kuid tüdruk magas samas asendis õndsat und. Ta ei kuulnud isegi Ralfi sissetungimist. Mehel jättis süda lööke vahele. Ta kustutas tasakesi Mari-Liisi toa tule ning pani vaikselt ukse kinni, kui leidis ennast pimedast ärklikorruselt, mitte kusagilt ei paistnud ühtegi valguse kuma, veel vähem ärklikorruselt. Ralf astus ettevaatlikult mööda pimedat treppi alla, endal süda puperdamas ja sisemus värisemas, kuid lahendust ta ristsõnale ikkagi ei leidnud. Jõudnud alumisel korrusele, läks ja keeras tal häärberi välisukse lukku, kuna enne kiirustades oli ta selle lausa poikvele jätnud. Alles siis, kui ta võtmeid ukse kõrvale naela otsa riputas, avastas ta esikuvaibalt hiigelsuur porise jalajälje, ning nüüd värises ta juba üle kere. Olles küll hirmude meelevallas keeras ta uuesti häärberi välisukse lahti, pani välistule põlema, hiilis ümber häärberi, kuid ei näinud seal kedagi. Vaid kaks kisklevat kõutsi kräunusid eemal põõsastes. Ralf istus trepimademele, ohkas kergendatult, rahusnes ja astus tagasi majja. Ta tõmbas näpuga üle porise jalajälje, see määris ta näpu, ning hirm puges ta sisse tagasi. Ralf pistis häärberi võtmed igaks juhuks taskusse, ning läks maja aknaid ja uksi kontrollima. Kõik olid lukus. Pagan, äkki on keldri välisuks lukustamata, ehmus ta äkki ning kolistas uuesti keldrisse. Vana, massiivsete ingedega ja lingiga uks oli küll seestpoolt tabas, kuid kassid ja koerad oleks heal juhul selle vahelt läbi pääsenud, kuid nad oleks tahtnud. Ralf lükkas vana kirstu igaks juhuks keldri välisukse vastu, kontrollis keldri nurgad üle, kuid seal valitses täielik vaikus. Mees loivas kööki, võttis külmkapist purgi õlut, jõi selle peaaegu ühe sõõmuga tilgatumaks, viskas diivanile ja uinus.
„Issi, kas sa rääkisid kellegagi?“ ärkas ta paar tundi hiljem selle peale, et Mari-Liis seisis diivani ees ja küsis midagi. Ralf kargas voodist püsti nagu oleks tonti näinud. Mari-Liis nühkis oma uniseid silmi ja ütles; „Issi, ma ei taha üleval üksinda magada. Kas Keiro ja Kerdo võivad homme meile tulla? Üksinda on igav magada.“ Ralf raputas pead, keel oli suu lakke millegipärast kinni jäänud, ta sügas nina ja alles siis taipas,et on öö ja tütrekesel on läinud uni. „Mis lahti, kallis tütreke? Miks sa ei maga?“ „Ma, ma ei saa üksinda magada. Ma nii väga tahan, et Keiro ja Kerdo tuleks mulle homme külla. Koos on julgem ülemisel korrusel olla ja ei ole igav magada;“ kurtis Mari-Liis uuesti. Ralfile meenusid tite nutuhääl ja porine jälg. Ta lausa ehmatas ennast üles ja küsis tütrelt: „Kas midagi juhtus? Kes sind üles ajas? Kas keegi kõndis majas? Või häälitses?“ Mari-Liis vaatas Ralfi ja ütles; „Issi, ära hirmuta mind! Mul läks uni sellepärast ära, et ma arvasin, et keegi on meile külla tulnud ja sa räägid temaga. Tulin siis alla vaatama ja leidsin sinu siit magamast. Ma tegelikult ei saa aru kas ma nägin seda kõike unes, aga igal juhul läks mul uni pealt ära.“selgitas tüdruk. „Kallis tütreke, ei ole meil kedagi külas. Võibolla sa kuulsid teleka häält, sest ma jäin teleka taha magama. Panin teleka taimeri peale ja ta lülitus ise välja. Või nägid lihtsalt halba und. Oled viimasel ajal väga palju pidanud üle elama ja ma ei imestagi kui uni vahel kaob. Ole nüüd pai ja mine kenasti magama tagasi. Homme vaatame kas Keiro ja Kerdo saavad seulle külla tulla või mitte.Nüüd öösel ma nii ehn naa seda teada ei saa. Mine, mine nüüd ruttu magama, pannkoogipühapäev on juba alanud,“ lausus Ralf, kallistas tütart ja juba läkski Mari-Liis oma tuppa tagasi. Ralf ei saanud enam und. Lisaks häärberis juhtunule meenus talle Marelle. Ralf oli ju täies teadmatuses ja Marelle raviarst lubas küll hommikul helistada, kuid mehe uni oli nüüd nagu poega pühitud ja hommik alles mägede taga. Ralf tahtis hirmsasti juba nüüd Marellet näha ning ta pidas plaani kuidas öösel haigla uksest sisse saada. Ta pani viisakamad püksid jalga, lasi endale veidi deodoranti peale, kuid duši alla minna ei kavatsenud, kuna kartis, et vee sahin, mis mööda vaikse häärberi torusid tulvab, võib uuesti Mari-Liisi äratada. Kui ta tualettruumist pimedasse esikusse astus, seisis valges maani kleidis, pika habemega kuju ta ees, ning Ralf karjatas. Ta tardus justkui soolasambaks ning ei julgenud ennast liigutada. Kui ta hakkas käega lühikest mehikest katsuma, kadus teine nagu poleks teda olnudki. Kuid Ralfi röögatuse peale ärkas Mari-Liis üles ja lasi kiiresti, liueldes mööda trepi käepidet ennast alumisele korrusele. Nähes lille löödud ja lõhnastatud Ralfi, vaatas tüdruk teda ehmunud pilguga, „Issi, misks sa karjusid? Kuhu sa minema hakkad? Ära sina vähemalt mind maha jäta!“ Ralf kogus ennast natuke, nähes Mari-Liisi ehmunud pilku, oli sunnitud ta hädavalega lagedale tulema. Küll oleks mees tahtnud juhtunut kellegagi jagada, aga tütrega ta seda mitte mingil juhul teha ei saanud. Hirm külvab ju hirmu. Nii ta elas selle kõik endasse, arvates, et hakkab hulluks minema, sest ta ikka veel ei uskunud müstikasse ega kummitustesse. Mees kartis, et kõik viimase aja sündmused on ta hinge laostanud ja ta näeb lihtsalt nägemusi ja kuuleb olematuid asju. Ta arvas juba, et taas on kellegi õela inimese käsi kängus, kes käib poriste jälgedega tema elamises lolli mängimas, soovides meest hullukas ajada. „Ma, mul läks lihtsalt uni ära. Mõtlesin, et sätin ennast hommikuseks haiglasse minekuks varakult valmis ja ühtlasi võime siis juba ka Keiro Ja Kerdo juurest läbi käia, kui muidugi nende isa lubab. Näeh, koperdasin ennist varbaga vastu poolpimeda ruumi uksepiita ja väga valus oli. Vabandust, et sina oma röögatusega üles ajasin!“ jooksis Ralfi hädavale nagu makilindilt. „Aga issi, käime siis enne ikka haiglas ära, sest ma nii väga tahaks Keiro ja Kerdoga mängima hakata. Tgeleikult ma vist ei tahagi haiglasse tulla, em anii kui nii ei räägi. Ma lihtsalt tahaks kellegagi mängida kodus, sest üksinda on siin igav olla ja ma kardan.“ tunnistas tüdruk. „Jah, me võime tõesti poisid juba enne siia tuua, aga kas sa tõesti ei taha ema vaatama minna? Ta on ikkagi sinu ema ju.“ oli Ralf hämmingus. „Ei taha! Ma ei taha surnud ema näha!“ ütles Mari-Liis tusase häälega. „ Olgu, ma hommikul siis esimese asjana täidan sinu soovi ning siis käin haiglas ära. Aga sina mine ja tuku natuke, muidu sa ei jaksa poistega mängidagi.“ ajas Ralf Mari-Liisui uuesti voodisse, kuid tüdruk tegi mossis nägu. Tal oli hirm, et isa läheb minem aja jätab ta maha, miks Ralf muidu juba öösel ennast riidesse pani ja lõhastas. Mari-Liis mõtles välaj salajase plaani, ta otsustas minna voodisse ja teeselda magajat. Kui enne juba olid sellised asjad läbi läinud, miks siis nüüd mitte, mõtiskles ta. Tüdruk puges teki alla ja jäi ootama hetke mil Ralf tuleb teda kontrollima. Viieteistkümne minuti pärast hiiliski Ralf häärberi ärklikorrusele. Ta nägi, et tütre toa uks on poikvel ning kuulis tütre rasket hingamist, kui mitte ütelda, et lausa norskamist. Ralf ei tõmmanud ust kinni, kartes, et võib sellega tütre äratada. Ta sammus vaikselt trepist alla, jõi lonksu külma vett, kohendas veidi oma riideid, pani kingad jalga ja lahkus häärberist. Enne autosse minemist vaatas ta veel aia üle, et seal mõnda kutsumata külalist juhuslikult ei kondaks, kuid aias valitses vaikus. Koer magas ka kuudis nii õndsalt und, et ilmselt ei kuulnud ka tema Ralfi liikumist. Üleüldse oli koer viimasel ajal kuidagi väga passiivseks oma valvuriameti poolest jäänud. Enne ta ikka urises ja klähvis iga väiksemagi liigutuse või hääle peale, kuid nüüd magas kuudis ja ei teinud millestki eriti välja. Ralfi tegi see veidi tegelikult murelikuks, kuid ta ei saanud selles suhtes ka midagi ette võtta. Veendunud, et kõik on kõige paremas korras, keeras ta autoukse lukust lahti, istus sisse ja hakkas masinat käivitama, kui nägi taas häärberi ärklikorrusel valgusekuma ja ehmatas. Ralf kartis, et ta tütre elu võib ohus olla, sest talle meenus nutva lapse hääl ja hallis habemes, valges maani ürbis mees. Ta jättis autouksed lahti ning tormas häärberisse. Oli juba hilja. 07.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar