pühapäev, 6. detsember 2015

Westoffhauseni häärberi saladus 40. peatükk



  40.peatükk

   Mari-Liis ehmatas ära, kuna mängupüstol nägi nii ehtne välja. Tüdruk arvas, et Miraldal on taas haigushoog peale tulnud ja ta puges nurga taha peitu ning sikutas Ralfi ka enda poole. Ralf aga tõrjus ning haaras memme käest püstoli.
„Ohh, teie! Ma mõtlesin, et teab kes mu taas ukse taha midagi tahtma tuleb. Ei lasta vanainimesel rahulikult elada ka, küll vaja viinaraha, küll soola, küll tontteabmida. Olen nagu laohoidja.“ kurtis memm, kellel ei olnud õnneks juhe päris kokku jooksnud, kuigi selline käitumine ei olnud ka kuigi normaalne. „Tulge edasi, ma panen kohvi tulele,“ muutus Miralda lahkeks. „Tänud pakkumast! Meil ei ole kahjuks eriti aega. Tathsime vaid paar sõna juttu ajada ja siis peame kiirustama,“ teatas Ralf. „Arvan, et tean mis teid siia tõi. Ega vanainimese jaoks ei ole noortel ilmaski aega, alalõpmata on neil kiire ja kiire. Tormavad elust läbi nagu tuulispasad ja unustavad oma tuttavad, sõbrad ja lähedased. Heakene küll, kurtke oma mure, ma tahan pikali, visata, olen sellest sitasest elust väsinud,“ oli memme kuidagi eriti tõre. Kas tundis ta, et talle armsaks saanud Mari-Liis, kellest oli saanud lühikese ajaga justkui tema pereliige, hakkab käest libisema, või oli tal torisemiseks teine põhjus, seda teab memm ise. Ühest küljest oli tal õigus ka, sest viimaste aastakümnetega ongi inimeste elutempo lausa turbokiirusel kulgenud ja selles muutuvas maailmas ei jõua nad elutempoga sammu pidada, vaid kipuvad sellele jalgu jääma. See on meie muutuva ühiskonna kiiks, mis ühe armeerikalikumaid jooni võtab. Võtkem näiteks söömise koha pealt. Kui veel aastakümneid tagasi valmistasid pered ikka kodus endale sooja toidu ise, siis tänapäeval on see juba suhteliselt haruldasem nähtus. Üha enam ostetakse poodidest valmis toitu, lastakse see mürgises migrouunis soojas ja õgitakse endale tonttebkuivanat rämpstoitu sisse, mis kubiseb säilitusainetest ja pole kaugeltki nii maitsev ja kasulik kui kodutoit. „Miralda- memm, ma tulen mõnel päeva ja jään sinu juurde kauemaks, aga praegu on meil tõesti kiire. Isa alles jõudis koju ja sai nüüd selle kurva uudise Marelle kohta teada ja tahab sinu käest uurida kuidas see kõik juhtus,“ alustas Mari-Liis. „Minu käest teada? Ega ma mõni detektiiv ei ole! Kus kohast mina peaksin teadma mis täpselt juhtus? Minge politseisse ja uurige asja, jätke vanainimese hing rahule!“ tõreles memm ja ohkas, nagu oleks tal üliraske taak turjal. Mari-Liis oli memme käitumise pärast väga mures, tal tulid lausa pisarad silma, kuna oli ju memm olnud see kes talle tundide kaupa hirmudest ja elumuredest õpetust jagas. Nüüd tundus ta ise nendega pahkuksis olevat. Kogu tema olemine oli kuidagi hall ja muserdunud. Hetkeks arvas Mari- Liis, et ehk on Marelle jõudnud vahepeal memme tuju rikkuda, ehk on ta koju saanud, kuid ta ei sõandanud küsida, sest sellega oleks ta veel rohkem õli tulle valanud. „Issi, hakkame minema, las Miralda-memm puhkab veidi, talle on seda vaja,“ lausus Mari-Liis ning Miralda saatis nad teele suhteliselt pahuralt: „Vähemalt sellest oled sa aru saanud, et vanad inimesed vajavad puhkust. Vähemalt niigi palju on mu õpetustest kasu olnud. Hakake minema jah, ma tahaks pikali visata,“ sulges ta Ralfi ja Mari-Liisi järel ukse ja kadus vaikusesse. „ Midagi on väga valesti, issi. Ma nii väga armastan memme, aga tema on täiesti teistsuguseks muutunud. Vahepeal tundsin ma, et ta on täielik ingel, kaitseingel, kes on alati oma jõu ja nõuga toeks, kuid nüüd ona tema sisse nagu vanakurat pugenud. Vahepeal muutub ta tundmatuseni, toriseb ja viriseb iga asja pärast ning on väga õel. Ma ei saa temast aru. Samas on mul temast ka väga kahju, sest just tema oli sellel hetkel mulle toeks kui ma väga oma ellu kedagi vajasin. Just tema oli ainus lähedane inimene mulle siin maailmas. Aga äkki kõik muutus. Issi, miks see nii on?“ ei saanud Mari-Liis rahu. „Vaata, tütreke, meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Me ei suuda iga päev naeratada, eriti veel kui oleme näiteks midagi väga rasket üle elanud. Sellisel juhul valetaksime iseendale, eelkõige. Võimalik, et memm on siiski Marelle pärast väga mures ja ta näitab seda teisel moel välja. Äkki just Marellega juhtunu kurnab teda ja laeb negatiivselt. Tegelikult on memm ju väga aus, sest ta ei mana võltsnaeratust näole ning ei teeskle, et kõik on kõige paremas korras. Kuigi jah, tegelikult tuleks rääkida, kui asjalood tõesti nii on. Praegu kannatasime meie. Samas vanad inimesed muutuvadki aastatega seniilseiks ja dementseiks. Eks ole nendegi elus palju sellist olnud mis nende hinge on jäänud aastakümneid muserdama. Sama lugu on su emaga. Ega ta ju südames halb ei ole. Mina siiski armusin heasüdamlikku ja kenasse naisesse, miski köitis ikka väga, ta oli üleni armastusväärne. Kuid ma ei tea mis temaga juhtus, et ta päeva pealt muutus, ta ju ei räägi. Inimesed kipuvad kahjuks oma mured enda sisse elama ja siis haigestuvad. Kui kogu inimkond räägiks avameelselt oma hingemured lahti, siis oleks ühiskond palju tervem, siis ei ümbritseks meid selline pimedus ja valu, mis hinge mürgitab. Aga paraku inimene on kord selline persoon kellest ei saa aru, kui ta ise juba endast aru ei saa.“ vastas Ralf Mari-Liisile. „Ikkagi ma nii väga hoolin temast. Äkki ta oli lihtsalt väsinud või solvunud selle peale, et ma ära läksin. Oih, appi! Ma isegi ei kallistanud teda, ei enne sinu juurde tormamist, ega ka praegu. Nüüd ta ongi päris solvunud!“ avastas Mari-Liis ning oli üldse unustanud millepärast nad isaga linnapeale tulid. „Loodame, te kõik muutub. Aga nüüd lähme, juba olemegi kohal,“ teatas Ralf ja nad astusid politseijaoskonna uksest sisse. Mõne hetke möödudes said nad Marellega kokku. Viimane oli isegi trellide taga viibides ülbe. Lai irve näol, silmis äraolev pilk, nägu pohmas ja pundunud, sassis juuksed lohakalt õlgadel, sellisena lasti ta oma lähedastega kokku. „Mida teie siit otsite? Kadus keegi ära vä? Või tuli äkki igatsus peale vä?Mul on niigi sitt olla ja ma ei viitsi mingit moraali küll kuulda! Kaduge mu silmist!“ nähvas ta ja tahtis lahkuda. „Oota nüüd! Oota üks hetk! Ega me paha pärast tulnud, ikka hea pärast. Tahaks sind siit päästa, kui sa oled nõus tõtt tunnistama.“ takistas Ralf teda. Marelle peatus, mõtles hetke ja istus toolile. Taas olid tal omad kasud mängus kuid ta vajas seedimist, et kuidas Ralfi tillist tõmmata. Marelle sügas oma sasipead, tema huulil oli kaval naeruirve, ning ta tegi ennast esimese hooga lolliks. „Hmm, ma taipan, sa tahad, et ma sinu vastu kirjutatud süüdistuse tagasi võtan? Kuid milleks? Või mida?“ päris Marelle. „Asi ei puuduta üldse seda teemat. Ma ju ütlesin, et me tulime sind siit õudustemajast päästma. Vasta otse, kas sa tapsid Neeme?“ selgitas Ralf asja. „Ha- haa, vaat kus mul heategijad,“ irvitas naine ja unustas, et lubas viisakas olla. „Mis sa tahad ütelda, et sul on mingi huvi mind siit välja saada? Äkki isegi armastad mind veel, või kuidas? Äkki tahad isegi keppi saada, siin ja kohe?!“ muutus ta iga sõnaga aina vulgaarsemaks. Tal ei olnud mingit häbi ka oma tütre ees. Mari-Liis seisis, käsi rusikas ja tahtis nii väga midagi sekka ütelda, kuid hoidis ennast tagasi. Tal oli kohutavalt häbi, et temas voolas sama veri. Kogu tüdruku sisemus karjus, kuid ta suutis ennast tagasi hoida. Mari-Liis oli harjunud häbenema oma ema, aga hetkel oli tal ema pärast Ralfi eest meeletu häbi, valehäbi, sest tegelikult lapsed ei pea oma vanemate eest vastutama, aga siis ei ole küsimus pidamises, siin on küsimus tundes. Paraku tuleb selliseid asju elus ette üsna tihedamini. Ühe tihedamini kannatavad lapsed vanmate pattude pärast ja häbenevad oma sõprade ees oma perekonda. Iga aastaga aina enam kasvab lapsi lõhenenud perekondades, ja aina rohkem visatakse oma võsukesed vanavanemate turjale. Varsti polegi enam kedagi kes väärtustakls peremudelit, kui tervikut. Kohati tundub noorte seas isegi popp, et mida rohkem suhteid tapad ja partnereid vahetad, seda autoriteetsem sa oled. Tõsi küll, Mari-Liis ei olnud koolikaaslaste ees oma perekonda häbenenud, kuna tal oli kasiisa, keda ta väga armastas ja kelle õla najal sai ta alati nutta, kui ema taas mõne lollusega hakkama sai. Aga okas oli tal hinges ikka, kuigi oma ema kohta ta avameelselt ei rääkinud isegi oma parimale sõbrannele, sest elu oli teda ettevaatlikuks teinud. Ja isegi õpetajad ja kaasõpilased ei osanud kaheldagi, et Mari-Liisi pere lõhestunud on, sest tüdruk õppis väga hästi ja mingite eriskummaliste käitumistega ta ka kellelegi silma ei jäänud. Kuigi jah, Ralf oli see kes kogu aega lastevanemate koosolekutel käis, ning vabandas, et Marelle on tööl, teises riigis komandeeringus või tontteab kus. Hädavale tuleb vahel ikka kasuks ka, kuid ega see pidev hädavaletamine ka just meeli paita, kuid antud olukorras oli see vähemalt lapse mõrudast suutäiest, mis alla ei taha minna, poole endale haukamine. „Marelle, rahune nüüd! Ma ei tulnud siia üldse tüli norima. Vasta palun, kas sina oled Neeme surmaga seotud, või oli tegu õnnetusega? Teades Neemet...“ püüdis mees edasi uurida, kuid Marelle ei kavatsenudki rahuneda. „Mis see sinu asi on! Tahad teda surnust üles äratada või? Oled omasooiharaks hakanud vä? Miks sa tungid minu ellu üldse? Kas sul oma elu ei olegi? Ah, ma tean, sa ei oska ilma minuta elada, kuna ükski teine hoor ei paku sulle sellist seksi nagu mina pakkusin!“ rõvetses ta. „Issi, läheme minema! Ma vihkan seda naist!“ ei suutnud Mari-Liis enam seda välja kannatada. „Mine jah! Minge jah! Õpeta mu tütar ka siis hästi tööd tegema! Et ikka tase emast madalamaks ei jääks!“ ülbitses vang edasi. Selle lolli jutu peale läks ka Ralfi käsi rusikasse. Kõik halb mis puudutas ta tütart, oli Ralfi jaoks liig mis liig. Ta silmad läksid kissi ning ta põrnitses naist sellise näoga, et tahaks talle ühe hea kõrvakiilu anda, kuid suutis ennast taltsutada. Ralfi sees kees selline viha, et tal hakkas lausa Neemest sellel hetkel kahju ja ta soovis mõtteis, et Marellet ei oleks olemas, kuigi just seda naist oli ta kunagi kogu oma ihu ja hingega armastanud, mitmed aastad talle pühendanud, teda jumaldanud ühes naise pahedega, kuid seda valusam oli tal kõike seda taluda, mida nüüd pidi üle elama. „Idioot! Sa oled ikka täielik idioot! Mädane põrgus!“ käratas lõpuks Ralf, keeras otsa ringi, ja nad lahkusid tütrega tagasi vaatamata. „Issi, mul on kõht väga tühi. Lähme palun kusagile sööma.“ tegi Mari-Liis ettepaneku millega Ralf nõustus. Nad sõitsid äärelinna kohvikusse ja lasid toidul hea maitsata, sõnagi lausumata. Pole kahtlustki kus nende mõtted viibisid. Juhtumisi einestas kõrval lauas Leana. Naine nägi Ralfi koos võõra naisega ja ta lausa ehmatas. Nägi ju Mari-Liis tagantvaates välja nagu noor naine, kena figuuriga ja kenasti riides. Pealegi märkas Leana, et Ralf vaatab oma kaaslasele kuidagi väga erilise, armastust täis pilguga aeg ajalt otsa ning Leanal läks söögiisu. Kui ta muidu oli väga väljapeetud ja viisakas naine, muutusid ta meeleolud jalapealt, nagu armunud inimestel ikka. Ta tõusis lauast, marssis Ralfi laua äärde, nähvas ülbelt; „head isu noorpaar!“ ja kadus sama kiirelt nagu oli lauast möödunud. „Leana! Leana, kallis, oota!“ neelas Ralf suure suutäie korraga alla, kuid oli juba hilja. Ta sattus segadusse, arvates, et Leana arvab ka, et tal on oma tütrega arusuhe. Miks ta muidu neid noorpaariks nimetas. Mees lükkas toidutaldriku eemale ja muutus nukraks. Mari-Liis ei saanud algul midagi aru, aga siis nägi ta, et see naine läks Ralfile kuidagi väga eriliselt korda. Mari-Liis ei näinud naise nägugi, muidu ehk oleks ta isegi doktor Marjapuu ära tundnud. Tüdruk tundis, et isal on mingi saladus millest ta tütrele midagi rääkinud ei olnud. Mari-Liis kartis, et ka isal on armuke, kellega ta ehk juba pikka aega ema pettis, kuigi ema oli Ralfi patnud kogu nende kooselu aja. Hetkeks hakkas Mari-Liisil isegi Marellest kahju, kuna ta suutis ennast oma valede mõtetega nii üles kruvida, et lausa käratas isale, nagu mõni armukade naine;“ Kes see naine oli!?“ Ralf ehmatas, sest nägi korraga Mari-Liisis Marellet, sest tütar oli ütelnud samad sõnad nagu Marelle kunagi pidevalt, sama häälega ka veel ja üleüldse oli ta oma emaga hämmastavalt sarnane. Ralfil tulid isegi valed mõtted pähe, ta arvas, et ehk ongi Mari-Liis temasse kui mehesse armunud, kuna pärisisata või isata kasvanud tüdrukud kipuvad tihti armuma endast poole vanematesse meestesse, otsides neilt eelkõige isaarmastust, millest nad kas lapsena on ilma jäänud või pole seda piisavalt saanud. Uhh, lollid mõtted pähe tagasi, mõtles mees endamisi ja oligi Leana ununenud, kuna ta pidi nüüd tütrele keskenduma. Teel koju sõites tunnistas ta tütrele tõe üles. Mari-Liis oli pigem Ralfi üle väga õnnelik, et lõpuks ometi on isa leidnud endaväärilise naise, kuid Ralf oli väga mures. Koju jõudes valis ta Leana numbri, kuid naise telefon oli välja lülitatud. Ralf hakkas Leanale sõnumit trükkima, mis oli ka Mari-Liisi soovitus.
Kallis, Leana!
Kõigepealt muidugi tere. Kadusid ennist nagu tina tuhka ja ma ei saanud esimese hooga aru isegi sellest mida ütlesid. Või õigem oleks ütelda, et Sinu öeldu ei jõudnud mulle esimese hooga kohalegi, sest kõik toimub nagu une pealt. Nüüd on su telefon tumm. Mul on täna väga väsitav ja raske päev olnud, pole isegi korraks saanud rahulikult maha istuda, et reisipalavikust puhata. Aga see on pikem jutt. Ma nii palju ei jaksa trükkida. Palun võta minuga kohe ühendust, kui sõnumi kätte saad. Armastan Sind kogu südamest!
Sinu Ralf.
Mitme tunni möödudes tuligi Leanalt sõnum.
Tere!
Ma ei saa aru mida sa minust veel tahad? Pealegi ma ei usu enam ühtegi sinu sõna. Parem unusta kõik, nagu poleks mind olnudki.
Ilusat elu! L.
„Ohjah, saa siis nendest naistest nüüd aru!“ ohkas Ralf kogu südamest, mis ei jäänud ka Mari-Liisile kuulmata. „Issi, kuule, ma ei taha sekkuda sinu hingeasjadesse, aga ma kuulsin sõnumipiiksu. Parem helista talle. Ma lähen oma tuppa, kui mu kohalolek sind segab.“ soovitas Mari-Liis ning astuski häärberi trepist üles. „Pagan! Miks ma küll ise selle peale ei tulnud?“ nentus Ralf, et tütrel oli tuline õigus, ning valis Leana numbri.
06.12.2015.a Mai

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar