45. peatükk
„Issi, issi, sa oled reetur! Ise sa ütlesid, et ei jäta mind
maha! Miks sa valetasid??!“ tormas öösärgis Mari-Liis talle
vastu.
„Miks sa valetasid mulle, et panid ennast hommikuks riidesse?! Miks?! Ma ei taha, et sa mind maha jätad! Ma ei taha lastekodusse minna!“ hüsteeritses ta. Ralf taipas alles nüüd, et oli suure vea teinud. Nüüd oli ta endale ikka väga raske koorma turjale tõmmanud. Ta paitas tütre pead ja hoidis teda embuses, et ta rahuneks. Mari-liis nuuksus ja röökis vahelduva eduga. Kõige suuremat valu tegi talle valetamine. Kuigi tüdruk aimas, et isal midagi plaanis on, oli ta temas ikkagi väga pettunud.
„Tütreke, kallike, usu, mul ei olnud kurje plaane. Ma ei saanud su ema pärast und ja tahtsin teda haiglasse vaatama minna, et mitte sind traumeerida ja üles ajada. Pealegi oli mul plaanis hommikul kohe poiste järgi minna. Nüüd oleme mõlemad magamata ja ...“ said tal sõnad otsa.
Mees mõtles, et mida ta siin elus küll nii valesti teinud on, et vanajumal teada pidevalt karistab. Marelle oleks justkui kogu selle jama talle kaela tõmmanud, sest temaga seoses pidevalt sellised ebameeldivad asjad juhtusidki. Muidugi ei olnud kõik üdini halb. Esiteks ilma Mari-Liisita ta elu enam ettte ei kujutanudki. Pealegi armastas ta Marellet ka väga, kuid ei suutnud leida põhjust miks Marelle temaga ja tütrega halvasti käitus. Ralf kippus kõiges ennast süüdistama, kuigi tema kavatsused olid heatahtlikud. Ehk oligi asi selles, et ta oli liiga hea mees Marellele?
„Tütreke, kallis, tahad ehk jogurtit? Või kaasikomme? Need rahustavad sind. Magus rahustab alati. Isegi suhkruvesi rahustab. Me peame hommikul tugevad ja puhanud olema. Ma ei tohi haiglas ometi oma nõrkust ja magamatust näidata. Ja sina pead ju poistega mängima, kui nad siia tulevad.“
„Jah, issi, tahan suhkruvett. Ma ei taha jogurtit, mul ei ole kõht tühi. Aga jogurt teeb kõhu nii täis, et siis ma ei jõua kassikomme enam süüa,“ rahuneski tüdruk maha. Kassikommideks nimetasid nad koorepumatikomme, mis olid vene ajast juba Ralfi lemmikud, kuigi talle tundus, et veidike on kommide koostist muudetud. Mari-Liisi lemmikud on need ka. Jogurteid ja üldse piimatooteid Mari-Liis eriti ei armasta, kuid selles on tal õigus, et jogurt täidab kõhtu.
Peale kommide söömist ja suhkruvee tarbimist jäi Mari-Liis alumise korruse diivanile tukastama. Ralfil tuli ka vägisi tukk peale, kuid ta otsustas kuuri alla puid lõhkuma minna. Oli ta ennegi puude lõhkumisega oma pingeid ja väsimust eemale peletanud. Mees vahetas riided ja läks, aga pani igaks juhuks häärberi ukse väljaspoolt lukku. Ja tunni aja pärast tuppa tulle vajus ta nagu nott tugitooli ning uinus.
„Iissi, ära üles, ma tegin sulle kohvi!“ ehmatas Ralf selle peale kui tütar tuli aurava kohviga tema juurde.
„Oi, aitäh, kallis tütreke! Sa üllatad mind iga päevaga üha enam. Sa oled mulle väga, väga kallis!“ tänas Ralf tütart, kes tundis isat teenindades ennast eriti hästi. Pealegi oli ta enne isa ärganud ning selle üle oli tal veel eriti hea meel. Ta nägi küll, et isal on tööriided seljas, kuigi ta ei teadnudki, et isa öösel puid lõhkumas käis, ei pahandanud ta selle peale. Pigem alati siis kui kumbki ta vanematest uued riided selga pani, tekitas see Mari-Liisis paanikat. Siis ta kartis, et ta peab üksinda koju jääma, aga üksindus ei olnud ta parim sõber. Kui aga Keiro ja Kerdo olid külas, lausa ootasid nad kõik kolmekesi millal vanemad kodust ära läheks, siis said nad teha ka selliseid asju, mida vanemad ei lubanud. Näiteks minna remondijärgus halli kondama või peitust mängides ennast keldrisse või pööningule peita. Pealegi oli häärberis veel palju lisaruume, mis kõik olid lukustatud, aga ükskord leidsid lapsed võtmed üles ja käisid nendest ruumides ikka. Seal leidus palju hivitavat, näiteks vanaaegseid puidust nikerdatud mänguasju ja heegeldatud nukke, nukuriideid, ja palju saepurust mänguloomi.
Mari-Liisil oli kaval plaan. Ta tahtis, et juba enne kui isa haiglasse läheb, toob ta poisid häärberisse, et neil oleks seal võimalus keelatud ruumides konnata ja avastada uusi asju.
„Issi, kas ma jään üksinda koju, kui sa poistele järgi lähed? Ma enam ei karda. Ausõna. Ma võin senikaua, kui poisid tulevad, telekat vaadata. Multikad algavadki varsti.“ teatas tüdruk ootamatult. Aga tal olid omad kasud mängus. Ta tahtis uurida kas vajalikud võtmed on omal kohal või on nendele uus peidik leitud. Kunagi kui nad Marellele vahele jäid, lubas Marelle võtmed ära peita. Kuid peale seda ei olnud lastel võimalust asja uurida olnud.
Ralf mõtles veidi ja siis ütles:“Ei, tütreke, sind ma üksinda kohe kindlasti koju ei jäta. E, ei! Pane ikka riidesse ja lähme koos. Pealegi ma ju ei tea veel kas poisid võivad siia tulla. Kui ei või siis jääd muidu liiga kauaks üksinda koju. Seda ma ei soovi. Ja pealegi äkki jääd ise Keiro ja Kerdo juurde selleks ajaks, kui ma haiglas ära käin.“
„Ei taha Kerdo ja Keiro juurde! Neil ei ole üldse tüdrukute mänguasju ja mul hakkaks seal igav ka. Helista onu Kardole juba nüüd ja küsi kas poisid võivad tulla.“ muutus tüdruk üha kärsitumaks.
Ralf valiski kasuvenna numbri ja peagi lõid nad käed. Isegi Mari-Liis kuulis poiste rõõmuhõiskeid.
Nii, kui Ralf häärberi hoovist autoga välja keeras ja väravad sulges, hakkas Mari-Liis mööda maja uurimistööd tegema. Võtmekimp oli õnneks õiges kohas. Tüdruk leidis ka suure keldrivõtme üles ning ronis mööda S tähe kujulist keerdtreppi keldrisse. Seal oli kõhe. Mari-Liis kirtsutas nina, sest tulndis vastikut lehka keldris. Seal oli pime, vaid väike valgusviirg, mis paistis keldi välisukse vahelt, näitas valgust. Mari-Liis avastas vana kirsti välisukse eest ja lausa ehmatas, sest viimati asus see hoopis teise koha peal. Ja koha asemel, kus enne kirst asus, haigutas suur must auk, või oli põrand must, seda tüdruk täpselt ei näinud, kuid see ehmatas teda. Mari-Liis arvas, et keegi elab keldris, sest kuidas muidu vana kirst kohalt nihkunud oli. Tüdrukule meenusid õudusjutud ja ta jooksis hingeldades trepist üles, unustades ukse lukustamata.
„Oehh, nii õudne! Huvitav, kuhu on kadunud mu kollases undrukis haldjatädi, kes mulle igal õhtul unepai tegemas käis? Pole teda nii kaua juba näinud. Kuhu on kadunud pööningukorruselt kostuva kiige kääksumine?“ küsis tüdruk endalt. Ta avas võtmaega halli ukse, ning pidi äärepealt vädanenud hallipõranda laudadest läbi kukkuma, tagasi keldrisse. Mari-Liis värises tükk aega, kuid hallist lahkuda ka ei tahtnud. Kõik oli selles ruumis endine. Ikka paistsid tapeedi alt mingid maalingud, mille Ralf oli lubanud oma asjatundjast sõbral üle vaadata ja korda teha. Poolt seina kattis endiselt vana ja kole tapeet ning halli lämmatas kopitanud hais. Mari-Liis kartis kõrgust. Kuigi teda väga ahvatlesid ämblikmehe Kerdo avastatud maalingud ja ta tahtis neid lähemalt näha, ei hakanud ta ronima. Pealegi olid Keiro ja Kerdo peagi tulemas, küll nemad mind üles aitavad, mõtles tüdruk. Korraga kuulis Mari-Liis auto mürinat ning tal hakkas väga kiire. Ta jõudis halli ukse kinni keerata ning kiiruga viskas ta võtmed ühte köögi kappi ning tormas teleka ette, nagu vaataks endiselt multikaid.
„Tere, Mari-Liis,“ lausa hüüdsid poisid ühest suust. Kui tavaliselt jooksis tüdruk neid kohe kallistama, ütles ta vaevu neile tere, kuid poisid said asjale pihta. Nad arvasid kohe, et Mari-Liis on mingisuguse pättusega hakkama saanud, erinevalt Ralfist.
„Noh, kas olid põnevad multifilmid? Käisin ma ju kähku ära?“ ootas Ralf tütrelt vastuseid.
„Ja-jah!“ vastas ta konkreetselt, nagu mõni vanatoi.
„Tore! Aga olge siisn nüüd head lapsed. Ma kiirustan haiglasse. Kui kõhud tühjaks lähevad siis külmkapis on kõike, ka teie lemmikjogurteid, Keiro ja Kerdo. Mari-Liis, pudingeid on ka. Ja kui midagi soolast tahate, siis on teie kõigi lemmikviinereid ka. Ma siis lippan. Head aega!“ hüüdis Ralf rõõmsalt häälel ja juba oligi kuulda autu lahkumist.
„Miks sul nii ehmunud nägu peas on?“ küsis Kerdo.
„Kas sa leidsid midagi põnevat ka?“ küsis Keiro.
„Olge kuss! Teate, ma käisin keldris ja seal oli niii õudne. Mul hakkas lausa hirm ning ma jooksin sealt minema. Ka uks jäi lukustamata. Kartsin, et issi märkab seda ja olin päris hirmul. Aga läks kõik õnneks. Enne teie siia jõudmist jõudsin veel halli ukse lukku panna ning võtmed köögi kappi visata. Palju ei olnud puudu sellest, et oleks isale vahele jäänud. Mul oli nii hirm!“ pihtis ta poistele oma seiklustest, millele poisid olid kohe pihta saanud, nähes Mari-Liisi näoilmet.
„Lähme keldrisse vä? Kus võti on? Mis seal siis õudsat oli? Kas nägid kummitusi ka?“ küsisid kaksikud korda mööda.
„Võti on ukse ees. Kes julgeb esimesena trepist alla minna?“ küsis tüdruk.
„Mina!“ hüüdis Kerdo.
„Mina!“ hüüdis Keiro. Ein noh, nad on ikka nii ühtekad, mõtlevad vist ka ühtemoodi, oli Mari-Liis hämmingus, et tema jutu peale poisid julgesid veel sinna minna. Muidugi ei jäänud ta ise ka nendest maha, sest ta pidi ikkagi kõigega kursis olema mis majas toimus. Kõige ees läks Kerdo, see ämblikmees kes ei karda ilmselt halli hunti ka, kui see peaks metsas vastu tulema. Tema järel ronis veidi tagasihodlikum Keiro trepist alla ning alles siis Mari-Liis.
„Appi! Vaadake, siin on maaalune käik!“ hüüdis Kerdo. Nähes samas kohas suurt musta auku, kus Mari-Liis enne nägi, ainult, et tüdruk ei olnud selle augu olemasolus päris kindel, sest keldris oli pime ja ta arvas, et nägi valesti. Aga Kerdo nupp nokkis selle koha pealt. Ta oli ennast lausa kahe taskulambiga juba kodus varustanud, sest aimas kohe mis Mari-Liisil plaanis on.
„Keiro, Mari-Liis, me peame hallist redeli tooma, siis saame maa alla minna, siis saame selle häärberi alla minna!“ oli Kerdo hulljulge ja juba ronisidki Keiro ja Mari-Liis trepist üles. Kerdo jäi üksinda keldrisse, kuid hetke pärast kuulsid teised lapse nuttu. Nad arvasid, et Kerdoga juhtus midagi ning tormasid ruttu keldrisse tagasi. Kerdo vahtis neid ehmunult ja küsis; „mis teil hakkas?“ Keiro ja Mari-Liis vaatasid teineteisele otsa ning olid väga ehmunud.
„Ahh, tule Mari-Liis siia, hoia taskulampi. Me läheme toome vennaga ise selle redeli ära,“ oli Kerdo endiselt põnevil.
„Ei, ei, ei, mina ei jää üksinda keldrisse! Mina ei taha! Ma ei taha kummitusi!“ läks tüdruk endast välja.
„Mis asja? Te nägite hallis kummitusi vä?“ küsis Kerdo kaksikvennalt.
„Ee-e, seda, et...“ ei saanud Keiro esimese hooga sõnu suust. „Me-me, nägime, see tähendab, et me kuulsime...“ tahtis ta kuuldust rääkida, kuid vend katkestas teda.
„Ah, mis sa kokutad! Tule nüüd. Lähme teeme nüüd kähku, muidu jääme veel onu Ralfile vahele ka, siis ei lubata meid vist kunagi siia enam.“ hakkas Kerdol kiire ja vend läks koos temaga. Mari-Liis istus nõutult keertrepi ülemisel astmel ja ootas poisse. Kogu tema sisemus värises, kuid ta ei tahtnud tegelikult väga poistele välja näidata, et ta neist nõrgem on. Juba tulidki poisid redeliga ning Kerdo hüüdis ülbelt; „plikad jalust!“ mille peale Mari-Liis tegelikult solvus, kuid tal polnud aega solvunut mängida, sest ega neil palju aega ei olnud keelatud asjadega teglemiseks.
Esimensena, nagu ikka, ronis trepist auku Kerdo ja kohe tema järel Keiro. Mari-Liis seisis üksinda kottpimedas keldris ja värises. Ta hakkas jalga redelipulgale sättima, kui kuulis auto häält.
„Appi! Poisid, appi!“ karjus ta, kuid poisid ei teinud temast enam väljagi.
„Nende plikadega ei saa ikka luurele minna!“ ühmas Kerdo. Keiro vaid noogutas venna kaitseks. Mari-Liis tormas nii kähku kui võimalik oli trepist üles. Istus diivanile ja jäi hirmunult edasist ootama, sest arvas, et isa jõudis koju ning nüüd ootab neid suur keretäis.
08.12.2015.a.
Mai
„Miks sa valetasid mulle, et panid ennast hommikuks riidesse?! Miks?! Ma ei taha, et sa mind maha jätad! Ma ei taha lastekodusse minna!“ hüsteeritses ta. Ralf taipas alles nüüd, et oli suure vea teinud. Nüüd oli ta endale ikka väga raske koorma turjale tõmmanud. Ta paitas tütre pead ja hoidis teda embuses, et ta rahuneks. Mari-liis nuuksus ja röökis vahelduva eduga. Kõige suuremat valu tegi talle valetamine. Kuigi tüdruk aimas, et isal midagi plaanis on, oli ta temas ikkagi väga pettunud.
„Tütreke, kallike, usu, mul ei olnud kurje plaane. Ma ei saanud su ema pärast und ja tahtsin teda haiglasse vaatama minna, et mitte sind traumeerida ja üles ajada. Pealegi oli mul plaanis hommikul kohe poiste järgi minna. Nüüd oleme mõlemad magamata ja ...“ said tal sõnad otsa.
Mees mõtles, et mida ta siin elus küll nii valesti teinud on, et vanajumal teada pidevalt karistab. Marelle oleks justkui kogu selle jama talle kaela tõmmanud, sest temaga seoses pidevalt sellised ebameeldivad asjad juhtusidki. Muidugi ei olnud kõik üdini halb. Esiteks ilma Mari-Liisita ta elu enam ettte ei kujutanudki. Pealegi armastas ta Marellet ka väga, kuid ei suutnud leida põhjust miks Marelle temaga ja tütrega halvasti käitus. Ralf kippus kõiges ennast süüdistama, kuigi tema kavatsused olid heatahtlikud. Ehk oligi asi selles, et ta oli liiga hea mees Marellele?
„Tütreke, kallis, tahad ehk jogurtit? Või kaasikomme? Need rahustavad sind. Magus rahustab alati. Isegi suhkruvesi rahustab. Me peame hommikul tugevad ja puhanud olema. Ma ei tohi haiglas ometi oma nõrkust ja magamatust näidata. Ja sina pead ju poistega mängima, kui nad siia tulevad.“
„Jah, issi, tahan suhkruvett. Ma ei taha jogurtit, mul ei ole kõht tühi. Aga jogurt teeb kõhu nii täis, et siis ma ei jõua kassikomme enam süüa,“ rahuneski tüdruk maha. Kassikommideks nimetasid nad koorepumatikomme, mis olid vene ajast juba Ralfi lemmikud, kuigi talle tundus, et veidike on kommide koostist muudetud. Mari-Liisi lemmikud on need ka. Jogurteid ja üldse piimatooteid Mari-Liis eriti ei armasta, kuid selles on tal õigus, et jogurt täidab kõhtu.
Peale kommide söömist ja suhkruvee tarbimist jäi Mari-Liis alumise korruse diivanile tukastama. Ralfil tuli ka vägisi tukk peale, kuid ta otsustas kuuri alla puid lõhkuma minna. Oli ta ennegi puude lõhkumisega oma pingeid ja väsimust eemale peletanud. Mees vahetas riided ja läks, aga pani igaks juhuks häärberi ukse väljaspoolt lukku. Ja tunni aja pärast tuppa tulle vajus ta nagu nott tugitooli ning uinus.
„Iissi, ära üles, ma tegin sulle kohvi!“ ehmatas Ralf selle peale kui tütar tuli aurava kohviga tema juurde.
„Oi, aitäh, kallis tütreke! Sa üllatad mind iga päevaga üha enam. Sa oled mulle väga, väga kallis!“ tänas Ralf tütart, kes tundis isat teenindades ennast eriti hästi. Pealegi oli ta enne isa ärganud ning selle üle oli tal veel eriti hea meel. Ta nägi küll, et isal on tööriided seljas, kuigi ta ei teadnudki, et isa öösel puid lõhkumas käis, ei pahandanud ta selle peale. Pigem alati siis kui kumbki ta vanematest uued riided selga pani, tekitas see Mari-Liisis paanikat. Siis ta kartis, et ta peab üksinda koju jääma, aga üksindus ei olnud ta parim sõber. Kui aga Keiro ja Kerdo olid külas, lausa ootasid nad kõik kolmekesi millal vanemad kodust ära läheks, siis said nad teha ka selliseid asju, mida vanemad ei lubanud. Näiteks minna remondijärgus halli kondama või peitust mängides ennast keldrisse või pööningule peita. Pealegi oli häärberis veel palju lisaruume, mis kõik olid lukustatud, aga ükskord leidsid lapsed võtmed üles ja käisid nendest ruumides ikka. Seal leidus palju hivitavat, näiteks vanaaegseid puidust nikerdatud mänguasju ja heegeldatud nukke, nukuriideid, ja palju saepurust mänguloomi.
Mari-Liisil oli kaval plaan. Ta tahtis, et juba enne kui isa haiglasse läheb, toob ta poisid häärberisse, et neil oleks seal võimalus keelatud ruumides konnata ja avastada uusi asju.
„Issi, kas ma jään üksinda koju, kui sa poistele järgi lähed? Ma enam ei karda. Ausõna. Ma võin senikaua, kui poisid tulevad, telekat vaadata. Multikad algavadki varsti.“ teatas tüdruk ootamatult. Aga tal olid omad kasud mängus. Ta tahtis uurida kas vajalikud võtmed on omal kohal või on nendele uus peidik leitud. Kunagi kui nad Marellele vahele jäid, lubas Marelle võtmed ära peita. Kuid peale seda ei olnud lastel võimalust asja uurida olnud.
Ralf mõtles veidi ja siis ütles:“Ei, tütreke, sind ma üksinda kohe kindlasti koju ei jäta. E, ei! Pane ikka riidesse ja lähme koos. Pealegi ma ju ei tea veel kas poisid võivad siia tulla. Kui ei või siis jääd muidu liiga kauaks üksinda koju. Seda ma ei soovi. Ja pealegi äkki jääd ise Keiro ja Kerdo juurde selleks ajaks, kui ma haiglas ära käin.“
„Ei taha Kerdo ja Keiro juurde! Neil ei ole üldse tüdrukute mänguasju ja mul hakkaks seal igav ka. Helista onu Kardole juba nüüd ja küsi kas poisid võivad tulla.“ muutus tüdruk üha kärsitumaks.
Ralf valiski kasuvenna numbri ja peagi lõid nad käed. Isegi Mari-Liis kuulis poiste rõõmuhõiskeid.
Nii, kui Ralf häärberi hoovist autoga välja keeras ja väravad sulges, hakkas Mari-Liis mööda maja uurimistööd tegema. Võtmekimp oli õnneks õiges kohas. Tüdruk leidis ka suure keldrivõtme üles ning ronis mööda S tähe kujulist keerdtreppi keldrisse. Seal oli kõhe. Mari-Liis kirtsutas nina, sest tulndis vastikut lehka keldris. Seal oli pime, vaid väike valgusviirg, mis paistis keldi välisukse vahelt, näitas valgust. Mari-Liis avastas vana kirsti välisukse eest ja lausa ehmatas, sest viimati asus see hoopis teise koha peal. Ja koha asemel, kus enne kirst asus, haigutas suur must auk, või oli põrand must, seda tüdruk täpselt ei näinud, kuid see ehmatas teda. Mari-Liis arvas, et keegi elab keldris, sest kuidas muidu vana kirst kohalt nihkunud oli. Tüdrukule meenusid õudusjutud ja ta jooksis hingeldades trepist üles, unustades ukse lukustamata.
„Oehh, nii õudne! Huvitav, kuhu on kadunud mu kollases undrukis haldjatädi, kes mulle igal õhtul unepai tegemas käis? Pole teda nii kaua juba näinud. Kuhu on kadunud pööningukorruselt kostuva kiige kääksumine?“ küsis tüdruk endalt. Ta avas võtmaega halli ukse, ning pidi äärepealt vädanenud hallipõranda laudadest läbi kukkuma, tagasi keldrisse. Mari-Liis värises tükk aega, kuid hallist lahkuda ka ei tahtnud. Kõik oli selles ruumis endine. Ikka paistsid tapeedi alt mingid maalingud, mille Ralf oli lubanud oma asjatundjast sõbral üle vaadata ja korda teha. Poolt seina kattis endiselt vana ja kole tapeet ning halli lämmatas kopitanud hais. Mari-Liis kartis kõrgust. Kuigi teda väga ahvatlesid ämblikmehe Kerdo avastatud maalingud ja ta tahtis neid lähemalt näha, ei hakanud ta ronima. Pealegi olid Keiro ja Kerdo peagi tulemas, küll nemad mind üles aitavad, mõtles tüdruk. Korraga kuulis Mari-Liis auto mürinat ning tal hakkas väga kiire. Ta jõudis halli ukse kinni keerata ning kiiruga viskas ta võtmed ühte köögi kappi ning tormas teleka ette, nagu vaataks endiselt multikaid.
„Tere, Mari-Liis,“ lausa hüüdsid poisid ühest suust. Kui tavaliselt jooksis tüdruk neid kohe kallistama, ütles ta vaevu neile tere, kuid poisid said asjale pihta. Nad arvasid kohe, et Mari-Liis on mingisuguse pättusega hakkama saanud, erinevalt Ralfist.
„Noh, kas olid põnevad multifilmid? Käisin ma ju kähku ära?“ ootas Ralf tütrelt vastuseid.
„Ja-jah!“ vastas ta konkreetselt, nagu mõni vanatoi.
„Tore! Aga olge siisn nüüd head lapsed. Ma kiirustan haiglasse. Kui kõhud tühjaks lähevad siis külmkapis on kõike, ka teie lemmikjogurteid, Keiro ja Kerdo. Mari-Liis, pudingeid on ka. Ja kui midagi soolast tahate, siis on teie kõigi lemmikviinereid ka. Ma siis lippan. Head aega!“ hüüdis Ralf rõõmsalt häälel ja juba oligi kuulda autu lahkumist.
„Miks sul nii ehmunud nägu peas on?“ küsis Kerdo.
„Kas sa leidsid midagi põnevat ka?“ küsis Keiro.
„Olge kuss! Teate, ma käisin keldris ja seal oli niii õudne. Mul hakkas lausa hirm ning ma jooksin sealt minema. Ka uks jäi lukustamata. Kartsin, et issi märkab seda ja olin päris hirmul. Aga läks kõik õnneks. Enne teie siia jõudmist jõudsin veel halli ukse lukku panna ning võtmed köögi kappi visata. Palju ei olnud puudu sellest, et oleks isale vahele jäänud. Mul oli nii hirm!“ pihtis ta poistele oma seiklustest, millele poisid olid kohe pihta saanud, nähes Mari-Liisi näoilmet.
„Lähme keldrisse vä? Kus võti on? Mis seal siis õudsat oli? Kas nägid kummitusi ka?“ küsisid kaksikud korda mööda.
„Võti on ukse ees. Kes julgeb esimesena trepist alla minna?“ küsis tüdruk.
„Mina!“ hüüdis Kerdo.
„Mina!“ hüüdis Keiro. Ein noh, nad on ikka nii ühtekad, mõtlevad vist ka ühtemoodi, oli Mari-Liis hämmingus, et tema jutu peale poisid julgesid veel sinna minna. Muidugi ei jäänud ta ise ka nendest maha, sest ta pidi ikkagi kõigega kursis olema mis majas toimus. Kõige ees läks Kerdo, see ämblikmees kes ei karda ilmselt halli hunti ka, kui see peaks metsas vastu tulema. Tema järel ronis veidi tagasihodlikum Keiro trepist alla ning alles siis Mari-Liis.
„Appi! Vaadake, siin on maaalune käik!“ hüüdis Kerdo. Nähes samas kohas suurt musta auku, kus Mari-Liis enne nägi, ainult, et tüdruk ei olnud selle augu olemasolus päris kindel, sest keldris oli pime ja ta arvas, et nägi valesti. Aga Kerdo nupp nokkis selle koha pealt. Ta oli ennast lausa kahe taskulambiga juba kodus varustanud, sest aimas kohe mis Mari-Liisil plaanis on.
„Keiro, Mari-Liis, me peame hallist redeli tooma, siis saame maa alla minna, siis saame selle häärberi alla minna!“ oli Kerdo hulljulge ja juba ronisidki Keiro ja Mari-Liis trepist üles. Kerdo jäi üksinda keldrisse, kuid hetke pärast kuulsid teised lapse nuttu. Nad arvasid, et Kerdoga juhtus midagi ning tormasid ruttu keldrisse tagasi. Kerdo vahtis neid ehmunult ja küsis; „mis teil hakkas?“ Keiro ja Mari-Liis vaatasid teineteisele otsa ning olid väga ehmunud.
„Ahh, tule Mari-Liis siia, hoia taskulampi. Me läheme toome vennaga ise selle redeli ära,“ oli Kerdo endiselt põnevil.
„Ei, ei, ei, mina ei jää üksinda keldrisse! Mina ei taha! Ma ei taha kummitusi!“ läks tüdruk endast välja.
„Mis asja? Te nägite hallis kummitusi vä?“ küsis Kerdo kaksikvennalt.
„Ee-e, seda, et...“ ei saanud Keiro esimese hooga sõnu suust. „Me-me, nägime, see tähendab, et me kuulsime...“ tahtis ta kuuldust rääkida, kuid vend katkestas teda.
„Ah, mis sa kokutad! Tule nüüd. Lähme teeme nüüd kähku, muidu jääme veel onu Ralfile vahele ka, siis ei lubata meid vist kunagi siia enam.“ hakkas Kerdol kiire ja vend läks koos temaga. Mari-Liis istus nõutult keertrepi ülemisel astmel ja ootas poisse. Kogu tema sisemus värises, kuid ta ei tahtnud tegelikult väga poistele välja näidata, et ta neist nõrgem on. Juba tulidki poisid redeliga ning Kerdo hüüdis ülbelt; „plikad jalust!“ mille peale Mari-Liis tegelikult solvus, kuid tal polnud aega solvunut mängida, sest ega neil palju aega ei olnud keelatud asjadega teglemiseks.
Esimensena, nagu ikka, ronis trepist auku Kerdo ja kohe tema järel Keiro. Mari-Liis seisis üksinda kottpimedas keldris ja värises. Ta hakkas jalga redelipulgale sättima, kui kuulis auto häält.
„Appi! Poisid, appi!“ karjus ta, kuid poisid ei teinud temast enam väljagi.
„Nende plikadega ei saa ikka luurele minna!“ ühmas Kerdo. Keiro vaid noogutas venna kaitseks. Mari-Liis tormas nii kähku kui võimalik oli trepist üles. Istus diivanile ja jäi hirmunult edasist ootama, sest arvas, et isa jõudis koju ning nüüd ootab neid suur keretäis.
08.12.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar